Elu Ameerikas – Field Trip

Enne veel, kui ma jõuan postituse tuumani, tahan rääkida ühest olukorrast, mis mul tööl oli napilt enne ekskursiooni. Meil on klubis selline erijook nagu Hummer, mis on sisuliselt jäätisekokteil, aga seal on hunnikus alkoholi sees ja see on meganjom, aga bartenderile ühes baaris on selle tegemine ülitülikas, sest jäätis on enamasti kivikõva. Töötasin mina siis beachclubis, kus on see baar, kus nende jookide tegemine on keeruline ja läksin ütlesin bartenderile, et mul on neid neli tükki vaja. Hakkas siis vaene poiss neid tegema, ma arvan, et ma olin mingi kümme minutit vähemalt seal baaris. Saime lõpuks siis joogid valmis, panin need kandikule, keerasin ringi ja keegi jooksis mu kandikule otsa ja KÕIK NEED NELI kukkusid maha ja läksid kildudeks. Terve põrand täis, terve sein täis, killud igal pool. Ja kui te oleksite bartenderi nägu näinud, kui ta aru sai, et ta peab kõik need uuesti tegema. HAHAHAHAHA.

Reedel oli meil ekskursiooni päev, hommikul kell 8 tuldi meile Walker Woodsi järgi ja kui mina arvasin, et lähme shuttle bussiga, siis oo ei, me läksime nagu väiksed Donald Trumpid, mustade toonitud klaasidega autodega. Ikka väga boss tunne oli.

Esimene peatus oli mingi O-tähega farm, mille nimi ei jäänud mulle meelde, küll aga tean ma, et farmiomanik on Kevin ja farmi põhi- ja sisuliselt ainuklient on John’s Island. Kui JI kokk paneb menüü kokku ja mõtleb välja, millised juurikaid ja asju tal vaja on, siis Kevin teeb endast kõik, et need asjad ka kokale saaks.

Meile tutvustati, kuidas kasvab lehtsalat algusest lõpuni ja õpetati, et mitte ükski aiasaadus ei hakka kasvama, kui Sa viskad lihtsalt seemne mulda ja jääd ootama, taimedega on vaja tegeleda ja lehtsalat on eriti depressiivne. Kevin paneb lehtsalati alguses pisikesse kuubikusse kasvama, sealt tõstab ta ümber suuremasse ja paneb kasvuhoonesse ja kui lehtsalat on miski 5-7cm kõrge, tõstetakse see kasvuhoonest põllu peale. Seemnest mulda kuni maha lõikamiseni kulub umbes 25 päeva. Vägev!

Kevini koer ja Simona

Sellistesse väikestesse kuubikutesse pannakse alguses

Lisaks lehtsalatile kasvatab Kevin ka lillesid, mis on muideks söödavad ja mida meie roogades kasutatakse meeletult palju ja ma ei teadnudki, et need on söödavad. Tõdesime kohapeal, et ega meist keegi ei teadnud ja tundub, et liikmed ka ei tea, sest lill jäetakse alati taldrikule alles. Saime proovida ka värsket kurki, opassaa, kui hea kraam see oli. Edasi jalutasime mööda põldu (kus oli eelmisel õhtul sadanud paduvihma, porimülgas, ajeee) aasale, kus olid apelsinipuud. Lisaks apelsinidele kasvasid seal veel ka greibid ja sidrunid ning kuskil olid banaanid ka olnud, aga mina neid ei näinud üldse. Apelsin maitses igal juhul taevalikult.

Mina ja Zee, tema on Lõuna-Aafrikast

See on fireantide pesa. Nad on kohutavad elukad, nad hammustavad kui koerad ja nende hammustus näeb välja nagu suur mädapunn ja see on kohutavalt valus ning kestab ligi 2 nädalat.

Lehtsalatite järgmine samm, pannakse põllule kasvama

Nädala pärast on lehtsalat juba nii suur

Ma polnudki kunagi brokkolit kasvamas näinud. Minu meelest nagu roheline lillkapsas.

Kevini farm müüb asju ka väljapoole, kui midagi John’s Islandist järgi jääb

Farmis oli täiega lahe, kuigi emake loodus meie vastu oli ja meile ülisopase ja märja põllu kõndimiseks andis ja pärast kahte tundi seal mul oli tunne, et tahaks ainult jalad sooja vanni panna.

Edasi viis meie tee meid Fort Pierce’i, mis oli umbes 40 minutit autosõitu ja seal läksime mingisse kalavabrikusse. Kui esialgu olin üsna ükskõikne selle suhtes, siis mingil hetkel mul tekkis lausa viha selle mehe vastu, kes rääkis. See meelerahu ja uhkus, mis tema silmis ja hääles oli, kui ta rääkis, kuidas nad tuunikala elusalt poodi toovad, sest siis on see värske ja kuidas ta siis lõikab noaga talt pea otsast ja muu selline jutt, ajas südame pahaks. Nii, et kui ta näitas mõõkkala mõõka, ei viitsinud ma seda isegi vaadata, nagunii olen seda vanaisa juures ka ise näinud ja katsuda saanud ning kui ta tuli välja suure merekarbiga ja ütles, et pange kõrv vastu, kuulete kohinat, muigasin omaette, sest ka seda tegime me lastena vanaisa juures kogu aeg.

Igal juhul esimest toast viidi meid tagumisse, kus vaesed kalakesed lihtsalt olid seal jää sees ja siis võttis see mees ühe neist kätte ja näitas sõna otseses mõttes, kuidas tal ikkagi sisikonna välja võtab ja siis on kala nii nomnom jaa nii edasi, issand jumal. Ühesõnaga, ma ei ole vegan ega midagi, aga mul läks süda pahaks nähes kuidas mõnele inimesele pakub nii palju rõõmu elusolendi tapmine. Sealsamas sain ma ka aru, et veganlus ei võida mitte kunagi maailma, sest USA on liiga hull tarbimisühiskond. See mees ütles, et nad püüavad kala iga päev ja sisuliselt iga õhtu on ka värske kraam müüdud.

No vaadake, kui uhke ta on

Kui ma esialgsest šokist üle saanud olin ning me hakkasime sõitma John’s Islandile lõunat sööma, panin lihtsalt pea Julia õlale ja magasin kahe minutiga. Minu meelest enne kella kaheksat ärkamine peaks illegaalne olema. Pärast mõningat sõitu olime kohal, sõime kõhud täis ja sõitsime viimaks õlletehasesse, mida suur osa meist ootas hommikust saadik, aga mis minu isiklikult üsna külmaks jättis.

Õlletehas on jälle John’s Islandi tarnija, küll ei ole meil kõiki nende õllesid, paar tükki ainult, aga sealt see igal juhul tuleb. Alguses tehti ekskursioon, räägiti, kuidas kogu protsess käib ja ma olen sarnasel ekskursioonil küll Cincinnatis käinud, aga seal oli rohkem tegemist tehasega ja mitut õllesorti tehti korraga, sel korral oli tegemist vabrikuga, kus korraga on tegemisel ainult üks õllesort. Ühe sordi tegemiseks võib aega minna kuni kaks kuud. Mees rääkis loo, kuidas ükskord tuli klient, kes tahtis saada midagi, mida neil parasjagu ei olnud ja see oli siis öelnud, et noh, pange tegemisele, kaua sellega ikka läheb. Et ei ole päris nipsti ja valmis.

Ekskursiooni ja meie päeva lõpetuseks toimus õlledegusteerimine. Minu meelest degusteerimisest oli asi kaugel, anti ikka päris suured klaasitäied ja kuus erinevat, mõnel tõmbas ikka sammu päris pehmeks, kui toolilt püsti tõusma pidi hakkama. Mina isiklikult proovisin ainult kahte keeleotsaga, ühte, mida kõik soovitasid ja teist, mis lõhnas nagu komm. Tüng, maitses nagu vihavesi. Mina ei saa aru, kuidas keegi saab sellist jooki üldse naudinguks pidada.