Elu Ameerikas – esimene kuu nagu naksti / osa 2

Jätkame siis sealt, kus pooleli jäi.

Sel aastal tahtsin ma ka kindlasti, et meil oleks kuusepuu kodus, minu meelest muudab see toa hoopis teistsuguseks ja hubasus on garanteeritud. Esialgu tahtsid ka meie majakaaslased kuuse ostmises osaleda, aga kui me olime puu tuppa toonud + ära kaunistanud, ei küsinud enam keegi, kui palju maksis või kui palju võlgu ollakse, et jah, omamoodi tegelased. Pilte küll tehakse ja sõbrad toovad nende kinke meie puu alla. Naljakas.

Esimese külastuse randa tegime ka ära kohe kui ilm lubas, sest saabudes ootas meid pigem väga vihmane Florida. Iseenesest tore, oli “kodusem” tunne, eksole. Kahjuks rannaga pole mitte midagi muutunud, see on endiselt liiga suurte lainetega, külma veega ja üldse mitte nii nauditav kui näiteks tund aega allpool asuvad.

Ja brunchil käisime me ka, Vero Beachis sel korral, valisime tükk aega, küll mimosade, küll asukoha, küll söögi järgi ja valisime lõpuks Costa D’Este hotelli, kus me varem oleme ka käinud, sest see on mere ääres ja samal hetkel, kui sinna jõudsime, hakkas paduvihma sadama, nii et jah, sai “hästi” valitud, istusime hoopis sees.

Me liitusime ka jõusaalidega, lausa mitmuses, sest Vero Fitness on kõvasti parem, Myfitnessi vääriline, aga nad panevad kell 21 kinni ja nädalavahetusel veel varem, mis seab meile suured piirangud töö tõttu, seega liitusime me ka Planet Fitnessiga, mis on 24 tundi lahti. Ma küll ei tea, pärast millist tööpäeva me oma arudega sinna suudame minna, aga vähemalt on võimalus. Mina proovisin ka juba bodypumpi klassi ära ja oli täitsa vahva, küll keeleliselt natuke puder, et mõne harjutuse nime inglise keeles küll ei teadnud, aga treener pärast trenni kiitis ja ütles, et kohe oli näha, et see pole mu esimene bodypump + treener ise oli Rootsist pärit, ütles, et terve trenni vaatas, et ei ole võimalik, et ma kohalik tüdruk olen. Väga vahva. Ja muidugi võidab Vero Fitness Planetit sellega, et neil on bassein ja see on ju ometi Floridas väga mõnus.

Veel käisime me Brigiga McKee Botaanikaaias, sest see asub reaalselt kilomeeter meie majast ja ma ei ole seal siiamaani käinud. Seekord ajendasid meid minema ka jõulutulukesed ja jõuluvana, nii et isegi et me olime mõlemad megaväsinud ja oleks parema meelega kodus lõunaune teinud, panime autole hääled sisse ja sõitsime sinna. Oli natuke tore, teistmoodi, aga ma jätkuvalt tunnen, et need igasugused taimeasjad pole vist päris minu teemad, ma ei ole isegi Tallinnas botaanikaaias käinud, sest ma ei tea, ei tundu erutav.

Toimus ka John’s Islandi töötajate ühine väljaminek, mis küll alguses kippus väga rappa minema, sest kõigil oli erinev info, kuhu täpselt minnakse ja kuigi meie olime õiges kohas, tundus, et preilid soovivad mujale minna, aga lõpp hea kõik hea ja olime kõik koos Riversides ja pidutsesime ja lõbutsesime kuniks tuled põlema pandi ja politseionud meid välja viskasid.

Tööl toimus meil ka Secret Santa üritus, mis on minu lemmik iga aasta. See on vabatahtlik, aga alati on terve hunnik inimesi, kes sellest osa võtavad ja nii ka sel aastal. Ma olin kahjuks kogu aeg valel ajal vaba, nii ei saanud ma ise omale loosinime võtta, aga Norbi võttis mulle ja ma olin vaba ka päeval, kui üritus toimus, nii, et sain ilusate riietega kohale minna ja nautida küpsiseid. See on alati ühe manageri korraldatud ja kuigi me tavaliselt omavahel läbi ei saa, siis ma pean tunnistama, et sel hooajal on ta nii sõbralik, et ma ei tea, mis juhtunud on ja üritusi on ta alati hästi korraldanud. Mulle tegi kingituse Davidson, kellega me saame täiega hästi läbi ja oli näha, et ta oli hingega asja juures, sain veini, käsitöö veiniklaasi, kommi ja lõhnaküünla. Kõik asjad, mis ise oma nime järgi kirjutasin. Mina tegin kingituse ühele Ungari tüdrukule, Norale, kes küsis baileyst ja kehakreemi, nii et ostsin mõlemad ja jumal hoidku kui kallis on Bailey’s USAs, üks pudel maksab 29$ (25.9€). Ma ei tea, kas ma tean valesti, et Eestis see kõvasti odavam?

PS! Allolevatel piltidel absoluutselt kõik küpsised küpsetas üks manager üksinda.

Mingi aeg sõitsime Norbiga koos Fort Lauderdale, esialgse plaaniga lihtsalt sealses sushirestoranis söömas käia (jep, see on tund 45 sõitu, aga see restoran on seda väärt), aga lõpuks otsustasime hoopis, et jääme ööseks sinna ja nautisime järgmisel päeval ka rannasoojust. Me küll ei olnud selleks üldse valmistunud, mis tähendas, et me pidime Walmarti sõitma ja ostma ujumisriided, rätikud ja muud kraamid, aga spontaansus on äge, eksole.

Ühel päeval käisime Brigiga Waldo’ses lõunal-õhtusöögil, see on üks mõnusamaid restorane Vero Beachil, kui ilm on ilus, seal on ilus vaade, seal on linna parimad margariitad (okei, võib-olla Blue Agaves on ainult paremad) ja toit on ka alati hea. Seekord ma polnud väga näljane, sest ma tulin just Secret Santa ürituselt ja kõht oli küpsiseid täis, aga võtsin nachod ja jätsin pool alles, täiesti tavaline.

Üks õhtu oli nii naljakas hetk kodus, ma tegin meile õhtusööki, ristottot ja lõhet, imehea kõik, sööme kõik ära ja hakkan siis nõusid pesema. Panen taldriku resti peale, pesen edasi, ma ei tea, mis loogika järgi ta sealt resti pealt minema pani, aga maha ta igal juhul kukkus. Ma isegi tundsin, kuidas üks kild mu jalga sisse lõikas, aga ma ikka küsisin täiesti süütult Brigittalt: “See läks just katki, jah?” Brigi ei suutnud ära uskuda, mis ime läbi ma üldse ettekujutasin, et see terveks jäi, sest see lendas reaalselt miljoniks tükiks mööda kööki.

PS! Tsekkige kui tuusad sokid päkapikud mulle tõid.

Ühe hommiku veetsin siin jälle EMOs, sest mis on üks hooaeg ilma nende külastamiseta. Mul juba New Mexicost saadik kõrvadega mingi jama, käis üles alla, oli paremaid päevi, oli halvemaid. Lennates läks hullemaks, kodus veidi paremaks, Eestis käisin ka kõrvaarsti juures, kes küll kirjutas mulle järjest mingeid rohtusid välja, aga kuna ükski analüüs ei näidanud bakterit, ei kirjutanud ta mulle kunagi antibiootikume. Ja nii ma siis elasin, teadsin küll, et airpodside kasutamise järel läheb jälle hullemaks, aga ära ka ei lõpetanud. Ühel õhtul siis rääkisime Brigiga juttu kuni järsku pauhti, mitte midagi enam läbi ei tulnud. Ei aidanud tilgad, ei aidanud kreem, ei aidanud mitte miski, öö läbi siplemist, sest see on kehale-ajule päris imelik tunne, kui kõrv on lihtsalt kurt järsku ja hommikul autorattad EMOsse. Läksin sisse, mingi onu räägib minuga, ma reaalselt ei kuulnud mitte midagi, aapppii.. käskis mul autosse tagasi minna ja neile helistada, et aeg kirja panna. Helistasin, lihtsalt röökisin telefonitorusse, sest ma ju ei kuulnud ei neid ega ennast ja ühesõnaga, täielik tsirkus. Lõpuks kutsuti mind sisse, tõmmati torudega kõrvad nii puhtaks, et hetkega järgnes peavalu ja kesknärvisüsteem loputati nii ära, et ma kõndisin nagu purjus inimene. Õnneks see EMO meil kodule väga lähedal, nii et sõitsin apteegist läbi, ostsin rohud (sest ikkagi kõrvapõletik), antibiootikumid 10ks päevaks ja saanud töölt loa hommikuseks vahetuseks koju jääda, magasin järgmised neli tundi öist und tagasi. Hetkel veel antibiootikumide kuur pooleli, nii et ma ei tea, kas need aitavad või mitte, aga loodame parimat. Umbes 250$ jälle vaesem, aga elagu kindlustused, kes need kõik kinni taovad.

Ja lõpetuseks nüüd mõned pildid siit-sealt, millest pikka juttu ei ole.

Ja kuna me oleme ikkagi ustavad Kalevi fännid, siis me katsume nii palju mänge vaadata, kui me saame. Miamis päris kell kuus hommikul ei suutnud, aga 10-11-12 algavad mängud ikka vaatame ära.

Ja siinkohal mic-drop, kõik sai kirja, bye !