Elu Ameerikas – empsud ja Merka külas

16.jaanuaril oli see kurikuulus päev, kui meie juurde asusid Tallinnast teele kolm reisiselli. Minu ema, kes oli USAs juba mitmendat korda ja Brigi ema, kes polnud 16 aastat üldse lennanud kuskile ja Merka, kes ka esimest korda USAs. Kogu see reisiplaan neil tuli tegelikult üpris ootamatult ja kõik käis väga kiirelt, sebisime asjad paika ja lõpuks nad kohale ka jõudsid.

Me sõitsime neile Miami lennujaama järgi, mis on meist umbes 2.5 tunni kaugusel ja pidime seda tegema kahe autoga, sest kahjuks kummagi meie auto ei mahutanud viite inimest + kohvreid ja kumbki meist ei tahtnud ka sellest rõõmust ilma jääda, et neile vastu minna. Niisiis oli seekord nii.

Tollist läbi said nad ülikiiresti, me olime arvestanud, et peame tunde veel parkimisplatsil neid ootama, aga tegelikult olid nemad õues veel enne, kui meie üldse lennujaama jõudnud olime. Vedas neil tollis ka sellega, et ametnik rääkis emakeelena vene keelt ja nii said läbi räägitud ka need, kes inglise keelt üldse ei valda.

Esimese asjana otsustasime seltskonna viia Cheesecake Factorysse, esiteks, kuna meie piirkonnas seda ei ole, aga USAsse tulijad peavad sealt läbi käima ja teiseks, kuna me arvasime, et nad parajalt näljased ning kuna järgmised paar päeva olime paiksed, sai järelejäänud toitu kaasa pakkida.

Edasi sõitsime veel veidikene ja jõudsimegi Vero Beachile, kuhu me olime neile rentinud airbnb. Esialgu plaanisime nad küll meie majja panna, aga lõpuks jõudsime järeldusele, et kellelgi poleks mugav madratsitel mitu ööd magada + üks vannituba viie naise peale tundus parajalt õudne. Ja ma ei hakka siia üldse märkimagi, mis kell esimestel päevadel ärgati, nii et jumal tänatud, et nad omaette olid. Kuna kell oli umbes 23, kui me jõudsime ja päev oli olnud oi-oi kui pikk kõigi jaoks, mõtlesime, et lähme kohe laiali, aga ikka oli vaja taka taka teha ja kingitused kätte jagada ja jeesus, meil olid nagu jõulud jälle käes, nii palju kommi ja kraami Eestist, empsu toodud jõulukingid mulle ja Brigile, ohtralt Vana Tallinnaid ja isegi õnnekive uueks aastaks. Ja muidugi makroonid, väga väga oluline. Väga nummi.

Lõpuks jätsime nad sinna maha, õnneks meie kodu oli väga ligidal, 5 minutit autosõitu ning lõppkokkuvõttes oli see kõigi jaoks väga mugav, kõik said oma voodites magada ja privaatsust nautida.

Teisipäeval läksime hommikul nende juurde ja kuigi alguses nad olid väga vastu, et minna First Watchi, sest “nad juba sõid” meie toodud võileibu ja kohvi, siis lõpuks vist meie kurvad näod said võitu, sest meie ju polnud söönud ja see restoran on meie lemmik hommikusöögi koht ja seal on imehead kokteilid.

Kui kõhud said täis, suppe ja salateid ja omlette ja Benedictuse mune (parim sõna Eesti keeles), seadsime autorattad ranna poole, et tutvustada Florida päikest ja ookeani ka teistele. Kusjuures, jälle vedas meile küllatulijatel jõhkralt ilmaga, sarnaselt 2019 novembrile, kui Sigrid mul külas käis, oli täpselt enne ja pärast sigakülm (nädalavahetus enne emasid oli meil hommikul 2 kraadi), aga külaliste siinoleku ajal jumala hea soe.

Hiljem käisime kohalikes poodides shoppamas, hästi natukene, nii, et kõik said maitse kätte, aga kaarte veel tühjaks ei tõmmanud. Tutvustasime inimestele Rossi ja Burlingtoni ning veidi ka kingapoodi ning pärast mõnda kulutatud tundi läksime hoopis sushit sööma.

Kolmapäeval pidime meie tööle minema ja nii jätsin ma oma auto empsule, et nad saaksid West Palmi shoppama sõita. Õhtul veel sai nalja, kui nad olid mu autoga ära sõitnud ja siis ema kirjutab kurvalt, et ma ei saa võtit kätte Su autost. Me mõlemad Brigiga saime kohe aru, et seal on üks nõks, aga me olime nii väsinud, et me lihtsalt ei suutnud välja mõelda, mis see nõks on, nii et võtsin Brigi auto ja sõitsin naisi päästma. Tore, et nende elamine meile nii lähedal oli, rohkem nalja oleks saanud, kui nad oleks jõudnud 1.5 tunni kaugusele sõita ja siis oleks võti kinni olnud.

Niisiis, meie tegime rasket tööd ja prouad shoppasid raskelt, saime vahepeal elumärke ainult suurenenud kottide hunnikutest.

Õhtuks olid aga daamid oodatud meie klubisse, me klubiomanik Kevin kutsus nad lahkelt sööma. Poisid muidugi panid meile räigelt puid, et me oleks võinud ise ka vabad olla ja nendega koos tulla, aga me reaalselt olime John’s Islandil nii ärahirmutatud, et me ei julgenud sellist asja isegi mitte küsida. See ei tulnud meile isegi mitte pähe. Aga selles mõttes oli tore, et me saime neid ise teenindada ja see tegi kindlasti nende elamuse ka vahetumaks.

Kui me olime päev otsa mõelnud ja arutlenud, et mis nad peaks süüa võtma või mis me peaks neile soovitama, siis lõpuks läks hoopis nii, et meil oli tol õhtul Jamaika erimenüü ja Merka ja emps läksidki selle peale välja ning Brigi ema siis võttis lõhe. Vähemalt eelroaks said nad meie “pizzaleiba” proovida. Ja ikka kokteile ja veini ja veel veini ja veel..

Ma olen seda varem ka siin maininud, et USAs ei ole sõitmisel nulltolerants, nii et meie tavaliselt pärast 1-2 jooki ikka sõidame kenasti koju, aga empsi jaoks see tundus ikka nii võõras, et lõpuks otsustasid nad jääda restorani nii kauaks, kuni meie lõpetasime, et me nad koju viiks.

Kolmapäev jäigi ainsaks päevaks sellel nädalal, kui meie töötasime, sest neljapäeva hommikul pakkisime me asjad autosse ja vurasime kõik koos jälle Miamisse, et seekord minna kruiisilaevale.

Kuna meid seekord oli viis, otsustasime, et pargime auto sadamasse, sest viie peale seda summat maksta polnud nii hull. Varasemad aastad me oleme kaugemale parkinud, kust oleme pidanud shuttle bussiga tulema, aga viiekesi tundus see liiga suur koorem. Lõpuks me muidugi üllatuseks maksime parkimist ka vähem, kui olime arvestanud, nii et oli ainuõige otsus.

Kruiisiks siis sellel korral Miami-Key West-Cozumel-Miami, mis oli ka minu ja empsi kõige esimene kruiis koos ja sel korral Carnival Sunrisega. Ütleme nii, et emps kindlasti oleks tahtnud mõnda muud kruiisi teha, aga otsustavaks sai seekord uute inimeste olemasolu, sest kruiisiga ei tea kunagi, kas see teisele ka meeldib ja kui järsku ei meeldi ja siis oled laeval kinni mingi 5+ päeva, on päris õnnetu.

Laeva check-in läks meil üpris libedalt. Ma pidin seekord räigelt sahkerdama, et saada kõikidele soovijatele odavamad joogipaketid ja odavamad kajutid ja kõik asjad, ma ei hakka üldse seletama, mida ma tegin, sest isegi kohalolijad jooksid mu skeemimiste peale kokku. Minul endal jooksis kõik väga loogiliselt muidugi, nimed-pildid-kajutid, mis kõik vahetusse pidid minema.

Laevas käisime kõigepealt ohutuskoolitusel, mis pärast Covidit on tehtud ülilihtsaks, näidatakse, kuidas päästevest selga käib ja pannakse ipadi linnuke, et käisid kohal.

Edasi läksime otsisime kõik oma kajutid üles, mina-emps ja Merka olime kõik ühel korrusel ja ühes koridoris, Brigi-Marianne olid täpselt meie peal, korrus ülevalpool. Kõikide mu skeemimiste vahele jooksis Carnivali leht nii kokku, et meid samale korrusele enam ei lasknud. Aga õnneks polnud hullu, sest me kasutasime sama lifti, nii et saime alati kokku kas ühel või teisel korrusel ja liikusime edasi koos.

Esimese asjana tutvustasime siis uustulnukitele Lido tekki, mis on peotekk. Haarasime esimesed kokteilid ligi ja tantsisime ennastunustavalt. Merka sai siinkohal esimese kultuurišoki, sest ausalt öeldes, ka minu jaoks oli neid inimesi ülemõistuse palju. Esimest korda elus oli mul väljamüüdud kruiis ja see oli pehmelt öeldes hullumaja. Sinistes riietes olid kõik mingi koolikokkutuleku seltskond ja neid oli 400. Ja nad tantsisid ja tantsisid ja tantsisid ja mitte kedagi ei huvitanud mitte miski, sest puhkus, ajeee.

Nautisime muusikat ja õues ka esimest päikeseloojangut ja läksime siis kõik oma tubadesse, et õhtusöögiks valmis sättida. Enne muidugi väike uinak ka.

Õhtusöögile registeerisime ennast läbi appi, nii et minu hirm oli asjata, et me ühes lauas istuda ei saa, tuli ainult appis üksteist sõpradeks panna ja tehtud ta oligi. Võtsime muidugi kohe ligi kokteilid ja tutvustasime teistele stiili, et tellida tuleb kõike ja lihtsalt proovida. Esimesel õhtul vist kõik vihkasid meid, sest me tellisime NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIi palju süüa.

Mis me siis sõime?

1. Cured lõhe – ma endiselt ei tea, mis see eesti keeles on, aga see on mingi lõhe tükike, sigahea
2. Shrimp cocktail – seda küll vist emps üksi, nii sellel kui ka kõikidel ülejäänutel õhtudel
3. Lasanje – oli päris tore
4. Quesadillad – oli ka maitsev, aga minu jaoks oli liiga palju ube sees
5. Fritüüritud kalmaarid – nom nom
6. Caesari salat – mu lemmikasi seal laeval vist
7. Tomatisupp – seda sõi Merka, oli ka maitsev

Pearoogadeks võtsime:

1. Magushapu krevett
2. Liha brisket
3. Paar lõhet ühele ja teisele
4. Ma tahaks öelda, et me võtsime midagi veel, aga ei tundu

Magustoiduks skoorisime:

1. Juustuvaagna
2. Laavakoogi
3. Tiramisu
4. Maasikakreemi koogi

Pärast õhtusööki läksime treppide peale pilte tegema, millest sai meie igaõhtune traditsioon ja oli nii tore, sest me alati olime kõik nii ilusti riides ja praegu pilte vaadates on eriti armas meenutada. Ja emps hakkas lõpuks naeratama piltide peal!

21.30 toimus igal õhtul laeva peal ka show, kus tantsijad tantsisid või toimus mõni mäng või mis iganes, aga alati sel kellaajal olime mina ja Briks nui neljaks peasaalis istumas. Esimesel õhtul oli tere tulemast laevale kruiisidirektori poolt, mis selles mõttes oli natuke mõttetu poolele meie seltskonnale, kes inglise keelt ei rääkinud, aga tantsijad olid ikka toredad. Pärast showd me andsime ka alla ja läksime magama.

Reede hommikuks oli laev jõudnud Key Westi, mis on USA kõige lõunapoolsem mandripunkt, imearmas väike saareke ja nagu ma juba ka mainisin – ilmaga vedas meil 120%. Key Westis me polnud veel sadamast välja saanudki, kui juba kõik olid ujukate väel, sest väljas oli nii mõnus kuum.

Enamus seltskonnast otsustas, et rendime rattad ja rallime ringi, kuigi tagantjärele tarkus, et ilmselt oleks võinud hoopis mõne golfiauto rentida, oleks paar närvi alles jäänud. Aga lõpp hea, kõik hea, tegelikult oli tore. Esimese asjana sõitsime giidi (see olin mina) juhtimisel ühest pargist läbi ja siis rallisime lõunapoolseima tipuni, kus tegime kohustuslikud turistipildid.

Ja järgmiseks rallisime me mööda saart giidi juhtimisel (endiselt, see olin mina) randa, kuhu me ei saanud küll ülemõistuse kauaks jääda, aga piisavalt, et katsuda ära vesi, teha ilusad pildid ja juua kohalikke kokteile.

Kahjuks Key Westi punkt on alati hästi lühike, nii et kui jõudsime sadamasse tagasi ratastega, oli meil umbes täpselt pool tundi veel, et kiirelt linna joosta ja mõnes poes käia ja mõned pildid teha ja oligi aeg laeva tagasi minna.

Laevas tagasi, otsisime natuke näksimist, sest süüa saab laevas 24/7 ja tellisime mõned joogid ning nautisime päikest mõne aja.

Ja siis, uskuge või mitte, me otsustasime Brigiga kiire “kainenemisune” teha ning läksime hoopis jõusaali. Kusjuures, see Carnivali laev oli 2019.aastal teinud läbi väga suure uuenduskuuri ning jõusaal ja spa olid ühed neist, kus see kohe välja paistis, ikka väga uhked olid.

Ja pärast jõusaali jälle tuppa, ilusaks tegema ja käes oli jälle õhtusöögi aeg. Seekord oli “pidulik” õhtusöök, nii et me omas grupis otsustasime, et paneme kõik glitterkleidid selga. See mu elu esimene ja viimane glitteri kleit, ausõna, see on ulme, kuidas need glitterid omavahel kõik kogu aeg kinni jäid ja jah, ma ei võtnud laevast isegi kaasa seda kleiti. Kuigi ilus oli ta küll.

Nii, et mida seekord eelroogadeks sõime?

1. Caesari salat
2. Beebispinati salat
3. Shrimp kokteil (ma ütlesin, et emps sõi seda iga õhtu)
4. Mingi lihaamps, mis on täiega hea, inglise keeles on ta nimi pork tart
5. Fritüüritud austrid (see oli päris jäle, ausõna)
6. Seenepüreesupp
7. Sitsiilia lihapallisupp

Ja pearoogadeks skoorisime:

1. Pasta carbonara
2. Ahven
3. Küüslaugukrevetid

Ja magustoiduks:

1. Creme brülee
2. Juustuvaagna
3. Kohvikook

Õhtusöögi ajal käib laevas ringi ka shotipoiss ja ma ütlesin, et seekord ma võtan kõik shotid, mis ta pakub, sest klaasid saab pärast endale ja need tavaliselt on ülihead. Mõjutasin kõik teised ka ära.

Kui kõhud jälle täis olid, läksime treppidele oma kohustuslikke pilte tegema ja leidsime juhuslikult ka Bo, kes oli selle siniste seltskonna peakorraldaja, neil oli tolle õhtu teema toga-kreeka ja nad olid kõik nii ägedalt riides.

Pärast õhtusööki toimus 80ndate neoonpidu Lido tekil, kuhu meie ka muidugi läksime. Tundus, et emadele oli see üritus täpselt meeltmööda, keksisid mõlemad seal korralikult.

Reede õhtul lubasime me ka kõik koos klubisse minna, sest päeval sai magada + laupäeval ei jõudnud laev enne kella 12 päeval sadamasse ehk sai jälle magada. Muidugi see klubi oli jälle korralik kultuurišokk, sest neid siniseid oli terve klubi täis ja ega seal ruumi eriti polnudki. Meie muidugi otsustasime, et teeme tekiilashotte, sest see tõmbab käima. Halb, väga halb otsus. Emad jätsid meid ühel hetkel sinna maha, meie tantsisime veidi veel ja otsustasime siis hoopis pizzat sööma minna.

Laupäeva hommikul ärkasime, laev oli alles mere peal. Pidime hommikust restorani sööma minema, aga me magasime täiega sisse ja ei jõudnudki. Brigi ja Marianne käisid. Ülejäänudega kohtusime teki peal, sõime buffees, nautisime veidi päikest ja vaatasime, kuidas laev sadamasse manööverdas.

Laev oli jõudnud Cozumeli, Mehhikosse. Selles sadamas olen ma ise vist kõige rohkem käinud, mingi viis korda kindlasti, aga seal on alati nii tore ja tekiila igal pool ja rõõmsad ja ilusad poisid ja oh, i love it.

Maal läksid meie teekonnad lahku, sest meie Brigiga otsisime ekstreemsust ja broneerisime endale snorgeldamise ja skuutritega sõidu, sellal kui emad-Merka läksid ekskursioonile šokolaadi ja tekiilatehastesse.

Meie jäime oma tuuriga väga rahule, meid viidi bussiga kuskile rannabaari, kus me siis käisime skuutritega hullamas ja siis vee all kalu vaatamas ning edasi jäime palmide alla tsillima, kusjuures meil oli väga maitsev söök ja jook ja kenad bartenderid ümberringi ja ilm ka imeilus ja ohhh seda Mehhikot.

Ma emade reisist palju ei tea, aga neil oli tore ja panen mõned nende pildid ka siia, et siis oleks mälestus olemas.

Kokku me Mehhikos ei saanudki, sest prouad läksid kuskile restorani ja tellisid seal endale viie liitrised margariitad ja meie olime sadamas täiesti juua täis oma eelnevalt joodud viie liitristest jookidest. Jumal, kus me tegime seal sadama poodides pulli, naersime hullupööra ja kõikide asjade ostmine tundus nii tore. Me ostsime isegi BFF särgid omale.

Ja sellised olid me emad:

Ühesõnaga, Mehhikos meeldis kõigile.

Laeva tagasi läksime alles pärast seitset ja nii tekkis olukord, et keegi ei viitsinud sööma minna ega ennast valmis panna ja menüü oli ka üsna keskmine, nii et lõppes see sellega, et Brigi magas oma kajutis, mina tsillisin Lido tekil ja vaatasin filmi ja sõin jäätist ja emad läksid üldse basseini ujuma. Merka nautis oma kajuti rõdu.

Kell 21.30, nagu juba kombeks, läksime meie Brigiga peasaali, et vaadata ära võta või jäta mäng ning love and marriage mäng. See viimane on lihtsalt üligeniaalne ja naljakas, aga kuna see on nii keelele põhinev, siis empsud ja Merka jätsid selle hoopis vahele ja nautisid elavat muusikat ja kokteile.

Pühapäeval oli meil merepäev, mis tähendab, et laev ei randu üheski sadamas ja inimesed võtavad kõik päev otsa päikest ja joovad. Täiesti aus kirjeldus.

Meie neljakesi läksime restorani sööma, Merka arvas, et tema jätab vahele ja läks meile hoopis päevitustoole reserveerima, mis oli ääretult tore, sest muidu me vaevalt oleks saanud niimoodi viis tooli koos istuda. Restoranis oli väga tore, me tellisime hunniku mune ja mimosasid ja saiakesi ja granolasid ja ma ausõna ei tea, miks me alloleval pildil kõik nii uniste nägudega oleme.

Ja ülejäänud päev kuni kella neljani mööduski meil konkreetselt päevitades, juues, tantsides, vahepeal ringi jalutades. Korralik puhkusepäev, ma ütleks.

Kella nelja ajal läksin mina uinakut tegema, et kella viieks ennast jälle jõusaali vedada, Brigi ka tuli muidugi, ja jumal, kui valusad olid kõik lihased + nahk + tundus, et iga samm on tappev, aga no tegelikult oli ikka mõnus ka.

Õhtul oli siis käes meie viimane õhtusöök laeval kõik koos ja me ikka korralikult laamendasime seal neid kokteile ja shotte meie Merkaga ja teenindajad tantsisid ja meil kõrval istus mingi korralik koorilauluseltskond, kes laulsid kõva häälega, aga nii ilus oli kuulata.

Eelroogadeks sai seekord:

1. Krevetikokteil
2. Marineeritud kanasnäkid
3. Fritüüritud krevetid
4. Cobb salat
5. Caesari salat
6. Tilli-sidruni supp
7. Steigi ja juustusupp
8. Konnajalad

Ja pearoogadeks said:

1. Lõhe
2. Mingi lihaline
3. Krõbekana

Ja viimaseks magustoiduks:

1. Jäätisekook
2. Laavakook
3. Juustud

Ja nagu ikka, pärast söömist treppidele veel viimaseid pilte tegema.

Viimase õhtu show oli vägev, aga kuidagi kõike oli nii palju, mida jälgida, nii et ma vahepeal mõtlesin küll, et jään magama. See päev otsa päikese käes pole ka muidugi lihtne töö.

Esmaspäeva hommikuks olime jõudnud sadamasse, Miamisse tagasi, aga me läksime veel restorani sööma, viimane hommikusöök laevas ja oli väga maitsev. Alkoholi juua ei suutnud enam keegi, jõime apelsinimahla kõik.

Maal läksime parklasse, otsisime natuke aega autot taga, tekkis illusioonihetk, kus auto oleks pidanud olema õigel korrusel, aga tegelikult oli diagonaalse põrandaga hoopis korrus kõrgemal. Üles ta aga leidsime, täis laadisime ja rattad Wynwoodi suunas seadsime.

Wynwood on Miamis asuv kunstipiirkond, kus on maja seintele joonistatud ilusaid pilte.

Wynwoodist järgmine turismipunkt oli meil South Pointe Park, mis on Miami lõunaosas asuv park, kust saab juba põhimõtteliselt randa ka, aga peamiselt on seal kai, mille peal saab jalutada ja ilusat vaadet nautida.

Pargist edasi sõitsime South Beachile, et käia läbi sellest maailmakuulsast rannast, panna jalad korraks ka vette, nautida mõnda karastusjooki ja väikest päikest ning teha paar pilti.

Käisime veel ka veidi South Beachil jalutamas ning jäätist söömas kalli raha eest. Miamis on alati jäätis megakallis, siuke kaks palli on vähemalt kümme dollarit, kui mitte kuni 20 (mida ma olen ka maksnud).

Meie järgmine sihtkoht oli Everglades, mis on alligaatorite kodu, looduslik ala, kus nad elavad. Sinna olime ostnud endale piletid hõljukiga sõitmiseks ja krokode nägemiseks, aga tuli välja, et seda peaks tegema hoopis varasematel tundidel, kui suured alligaatorid ka väljas on. Me nägime mõnda, mis oli muidugi väga äge, sedasi looduses neid näha hängimas ja päikest võtmas. Mida ma ei teadnud, on, et alligaatoritel on enda ala ja 60-100m kaugusele endast nad ei tahagi teist isendit, siis tuleb tüli. Hõljukisõit oli aga väga äge, me juht oli nii hoos, ma röökisin täiest kõrist pool aega.

Pärast sõitu oli meil veel elusloomade show, kus nägime skorpionit, väikeseid alligaatoreid, miskit suurt lindu, suuri alligaatoreid, ülisuurt konna ja meest, kes kogu show meie jaoks vahvaks tegi.

Kuidas teile tundub, kas neile meeldis skorpion? Hahaha

Selleks ajaks olime me korralikult väsinud ja tüdinenud, nii et panime autonina Fort Lauderdale poole, kuhu ma broneerisin meile üheks ööks hotelli. Esialgu mõtlesime, et magame veidi ja lähme siis jalutama, aga otsustasime hoopis käia hotellirestoranis söömas ja minna varem magama.

Õhtusöök oli väga vahva ja meeleolukas, toit maitses hästi, kuigi minu pasta oli nii piprane, et vaene emps pidi selle ära sööma ja oma caesari salati mulle ohverdama. Lõpuks olime kõik nii väsinud, et vajusime oma tubadesse ja emps veel tegi tööd, aga mina vajusin ikka väga kiirelt.

Hommikul ärkasime, ilm oli üpris pilves ja minu meelest suisa jahe, aga see ei takistanud meie kahel hülgel basseini minemist.

Kella kümne paiku läksime hotellist minema, tegime peatuse iHopis, mis on hommikusöögirestoran ja sõime seal kõhud täis. Jällegi hunnikus muna ja pannkooke ja puuvilju.

Ja kui kõhud olid täis, sõitsime Las Olase peale, mis on Fort Lauderdale peatänav ja läksime jalutama Riverwalkile, mis on minu meelest Forti üks ilusamaid asju üldse. Muudkui kõnnid mööda jõge, autosid pole, paadid sõidavad, kõik inimesed on rõõmsad ja sõbralikud, kõiki möödakõndivaid koeri saab uutsikuutsitada ja elu jääb justkui seisma. Mul on iga kord seal kõndides täpselt samasugune pilvedel tunne ja ei olnud ka seekord teistsugune. Õnneks teistele ka meeldis, kõndisime kuni turismipunkti “Forti toolini,” tegime kohustuslikud pildid ja tulime tagasi.

Koduteel tegime korraks veel peatuse paaris poes, kust meil oli vaja veel viimaseid asju osta ning siis seadsime juba suuna Vero Beachi peale. Veros käisime ka veel shoppamas, sest miks mitte, eksole ja lõpuks oligi aeg minna veel viimasele õhtusöögile koos. Seekord valisime kohaks Applebees’e, sest see asus meie jaoks sobivas kohas + seal on head kokteilid + seal saab igasuguseid erinevaid sööke.

Jagasime snäkivaagnat, jõime kokteile ja rääkisime, mis kellelegi reisi juures meeldis ja mis ei meeldinud.

Lõpuks mingi sigahilja jõudsime me meie piirkonda tagasi, ma viisin ema ja Merka hotelli oma asju pakkima ja Marianne jäi meie juurde pakkima ja ma andsin lihtsalt eluga alla ja läksin magama.

Kolmapäeva hommikul tõin empsi ja Merka meie juurde, üritasime kõik asjad autodesse ära pakkida ja asusime Miami poole teele. Poole maa peal käisime neljakesi (Merka läks mujale) veel sushibuffees söömas ning oligi meie tore tralalatrulala aeg empsudega läbi saanud.

Viisime nad Miami lennujaama ära, kõik pääsesid ülekilodega kenasti läbi ja algas teekond koju meie kõikide jaoks. Meie muidugi kellaajaliselt olime maailma kõige valemal ajal keset Miamit, nii et kojusõit võttis kenad tunnid aega, aga lõpp hea, kõik hea.

Väga vahvad päevad olid meil kõik koos ja kahjuks oli see aeg nii lühike ja läks nõnda kiiresti. Muidugi, tänu meie suurepärasele töökohale, saime me nii palju päevi vabaks, et saime palju koos aega veeta ja selle üle oli meil ainult heameel. Loodetavasti said empsud ja Merka maitse suhu ja tulevad varsti jälle.