Elu Ameerikas – bye Nashville!

Kes mind kauem tunnevad/blogi lugenud on, teavad, et mu kogemused igasuguste uute töökohtade, elamiste ja suhetega on olnud minevikus üsna konarlikud. Ma lendasin Brüsselist koju üleöö, ma tulin Austraaliast ära varem kui plaanitud, ma panin jooksu Mainest (küll seal polnud see 100% minu otsus), ma põgenesin New Mexicost.. Noh, ühesõnaga, on kirju minevik sellega.

Seega, kui ma tulin selleks suveks Nashville, ei oodanud ma mitte midagi ja ilmselt enamik mu lähedasi olid ka kindlad, et küllap seegi pidu kaua ei kesta.

Ma panen siia lingi meie algusest Nashvilles, sest seda on nüüd eriti armas lugeda, mida ma tundsin ja arvasin viis kuud tagasi ja kuidas see kõik lõpuks välja kukkus: https://gerlii.ee/elu-ameerikas-uus-algus-nashvilles/

See suvi oli mu elu parim suvi!

Mul ei ole sõnu, kui vahva meil oli. Kindlasti mängis suurt rolli keskkonna vahetus vaiksest Vero Beachist peolinna Nashville, mängis suurt rolli meie imeline maja, mille Belle Meade klubi meile rentis. Me oleme Brigiga elanud samas toas viimased neli aastat ja lõpuks ometi oli meil omaette tuba ja piisavalt privaatsust, ilma milleta enam elu ettegi ei kujutaks.

AGA, Belle Meade Country Club on maailma kõige soojem töökoht, kus ma olnud olen. Ma küll kogu aeg tegin selle üle nalja, aga tegelikult mulle tundub, et see on tõsi, et töökohas, kus kõik managerid on mehed, on palju rahulikum. Ei mingit draamat, pinget, kisamist või seljataga sahkerdamist.

Viimasel päeval tegime mõned kingitused, manageridele, kes kandsid lipse, tellisime Lipsuvabrikust seotava kikilipsu ja ühe tavalise. Ühele managerile Sokisahtlist Eesti sokid, teisele managerile Vana Tallinna koos Eesti shotiklaasidega, ühele Tallinna kohvitassi ja teisele teise kohvitassi. Lisaks said kõik Kalevi šokolaadid ja meiega koos tehtud pildid.

Meie viimaseks vahetuseks oli Rickey organiseerinud meile koogi, õhupalli, hiljem tegi meile veel ka kingituse. Emmie tõi meile lilled ja koogi. Köögipoisid kokkasid meile viimase õhtusöögi. Ja kui manageridega hüvasti jätma hakkasime, olid pisarad silmas ka kõige tugevamatel.

Pärast tööd oli üks manageridest ja HR direktor korraldanud meile korraliku ärasaatmispeo, kuhu me jõudsime staarilikult viimasena ja pidime kohe teistega ühele joonele jõudmiseks hakkama tegema shotte. Shotid on alati halb mõte, muideks. Aga meil oli jälle nii tore. Pool firmat oli kohale tulnud, managerid olid kohal, kõik pidasid meile ilusaid kõnesid, jälle korralikult pisaraid ja hüvastijätte.

Ja niimoodi lõppebki meie suvine seiklus Nashvilles, millest me ei oodanud midagi, ei lootnud midagi ja millest sai minu jaoks kindlasti kodu ja inimestest uus perekond. Ma tõesti loodan, et elu teeb vajalikud käigud ja see ei jää viimaseks korraks Nashvilles. Järgmine sissekanne juba Floridast!