Cluster meeting

Tänase varase ärkamise põhjus oli au-pairide kohtumine, mis algas kell 12, downtownis, mis on tunni aja kaugusel minust. Jep, ma olin päris kuri. Seega, ma ärkasin kell üheksa, lobisesin veidi Killuga ning seadsin siis oma marsruudi paika. Kõigepealt siis Zurile järgi ja siis võtsime suuna Lebanoni poole, kus võtsime peale Joanna. Joanna on siis see uus tüdruk Madelene peres, kes on ka rootslane. Kartsin väga seda kohtumist, sest üsna veider tunne on kuidagi sõpra asendada. Õnneks läks asi lihtsamalt, tegemist väga toreda tüdrukuga.

Sõitsime siis ligi 40 minutit sinna pagana kesklinna, ühes tee otsas ei suutnud me GPSiga kahepeale piisavalt kiiresti mõelda ja nii me põmmdi teises osariigis olimegi. Sõitsime üle silla, tuli silt: “Welcome to Kentucky,” well well. Welcome, welcome, aga kust kurat see on, mida ma otsin? Tiirutasime siis veidi ringi, tänu minu eilsele google street viewi ülevaatele, teadsin täpselt, kus meie restoran olema peab ja tuleb tunnistada, et sellest oli väga palju abi.

Sain tuttavaks ka Ohio tänaval parkimisega. Asi oli lihtsam, kui arvatagi oskasin ja täna olin väga tänulik, et nad oma liiklusmärke tekstidena väljendavad, ilmselt märkides ma olekski lahendama jäänud, mis päeval ja mis kell ma täpselt sinna parkida tohin. Jätsin siis auto tänavale ja üritasin rängalt meelde jätta, kuhu ma ta jätsin. Zuri ja Joanna üritasid ka. Lõpuks leidsime restorani ka üpris lihtsalt ja poole tee peal sinna kohtusime Nelega ning kohale jõudsime esimestena, ainult Roberta (kes on tugiisik teises clusteris) oli seal.

Meie kohtumisest. Roberta on Cincinnati au-pairide tugiisik ja Barbara on siis Cincinnati eeslinnade tugiisik, põhimõtteliselt. Reaalsuses see asi ei tööta üldse, sest näiteks Nele elab lähemal mulle kui Christin, aga Christiniga olen samas clusteris, Nele on teises. Kuidas iganes see piirkonniti jagamine siis käib, igal juhul oli täna kaks piirkonda koos (tegelikult olid meil jõulud ka koos ja farmis olime me ka koos). Meie clusterist olid kohal Zuri, Ellen, Christin, uued tüdrukud Joanna ja Lidia, tund hiljem liitusid Janine ja kesiganes koos temaga ning teisest clusterist olid Catalina, Fernanda, Tais, Nele ja Sonata.

Sõime erinevaid pizzasid, rääkisime erinevatel teemadel. Nägin, milline on hea tugiisik. Mul on ausalt nii kahju, et ma Roberta clusteris ei ole. Igal juhul me leppisime kokku, et kui järgmine kord mure on, helistan talle, on kindlam, et murele vastuse saan. Mul pole siiani ühtegi pakilist muret olnud, aga tabasin end ükspäev mõtlemast, et isegi kui mul oleks, ei helistaks ma Barbarale (kes on minu tugiisik) iialgi, sest tema moto on, et perel on alati õigus. Või vähemalt 99% juhtumitest.

Pärast söömist – jutustamist, oli meil väike pildistamine veel maja ees ja video tegemine, näitasime Nelega, kui raske on kontsakingadega Gangnam Style’i tantsida (me oleme pidanud seda viimased 2x klubis tegema) ning edastasime tervitused kõigile ja mängisime niisama lolli.

Edasi marssisime uisutamise alale, kus mingist minimajast saime pileti + uisud. Maksis 6 dollarit. Limiteerimata aeg. Päris hea hind mu meelest. Kvaliteet kannatas, aga no polnud hullu. Ellen näiteks oli täna esimest korda elus jääl, ta on Brasiiliast pärit ja ta polnud kunagi lundki näinud. Nii uskumatu kui see ka ei tundu. Zuri ei tulnud uisutama, kuna viimane kord lõppes kurvalt, Joanna ja Lidia ka ei tulnud, shoppasid ringi, Christin ka ei tulnud, sest tal oli külm ja ta läks ka sisse. Et siis vaprad uisutajad olime mina, Nele, Catalina ja meiega uisutamise ajaks liitunud Sarah ning muidugi “esimest-korda-elus-jääl” Ellen. Nalja sai korralikult, uisutada sai ka ning tunni aja pärast oli isu korralikult täis.

Uisutamise ajal juba hakkasid kõigil mõtted liikuma ja pärast uisutamist leppisime siis õhtuseks ürituseks bowlingu, põhimõtteliselt sama seltskond, kes uisutamas olid. Siis tagasi autosse ning iga roju oma koju. Tee peal rääkisime Joannaga ka pikemalt, tuleb välja, et järgmine suur Eurovisiooni fänn, jee, teemasid jätkus ning ta ütles, et tema oleks Getteri lugu tollel aastal võitjaks tahtnud. Tal oli isegi see laul peas, laulsime koos autos. Samuti on ta suur spordifänn, ta isegi valis selle pere kuna nad suured spordifännid. Seega, tundub, et ühiseid teemasid on ja peaks ka jätkuma.

Kodus olid mul lapsed megahoos ja rõõmsad minu nägemisest, Adam elas Bengalsite mängule kaasa (ja häbi tunnistada, ma ei teagi, kas nad võitsid või mitte) ja Amee küpsetas mingit šokolaaditükkidega saia vist, nagu ma aru sain. Alumine korrus igal juhul lõhnas küll väga hästi. Mina kauaks koju ei jäänud, mingi hetk korjasin asjad kokku ja sõitsin Masonisse bowlingusse. Seal selgus, et kogu saal oli täis Bengalsite fänne ning mina tegin kiired ringiarvestused ja sõitsime hoopis Fairfieldi, teise bowlingusse.

Kõigepealt me ei leidnud maja üles ja parkisime siis autod meeletult kaugele sellest, aga nagu Nelega rääkisime – me vaprad eurooplased, võime kõndida küll ! Bowling oli superlahe, saali kvaliteet jättis küll soovida, rajad olid nii õlised, et isegi kuulid olid õlised ja seega oli tükk tegemist, et kuul üldse rajale püsima saada, pidevalt kippus ta ikka rennis olevat.

Minu rajal olid Nele ja Christin, esimese mängu võitsin mina, kusjuures Christin juhtis terve mängu ja ma viimase viskega lihtsalt läksin liidriks. Teise mängu võitis Nele. Teise raja tulemusi ma ei teagi, avastasin just, et ma ei vaadanudki, kes neil võitis.

Bowlingus saime valmis alles kella kümne ajal, seega mul ei jäänudki mingit lollakat vaba aega ootamaks kuni Rob tööl lõpetab ja nii saime korraks ka temaga kokku, rääkisime elust ja maast ja ilmast ning ma mängisin ta kassiga. See kiisu kohutavalt armastab mind, iga kord kui ma sinna lähen, on ta mul kohe süles.

Pärast külaskäiku käisin poes (jee, armastan 24 tundi lahti olevaid poode), ostsin endale puuvilju ning maasikajogurti, milles olid krõbisevad helbed (müsli taoline, nagu krõbedad kaerahelbed vms) ja puuviljad, maasikad, mustikad, vaarikad. Imehea lihtsalt. Seda ma ilmselt edaspidi hakkan ka valutava südamega ostma. Miks valutavaga? Sest selline väike topsik, nagu mul varasemalt on siin puuviljade pildid olnud, maksab 2.49$. Mulle tundub, et see on kuidagi palju. Aga noh, nagu korduvalt öelnud olen, kõik mis on värske, tervislik või hea – maksab USAs palju.

PS! Blogis on küll palju pilte, aga see on väga väike protsent tänastest piltidest, seega eraldi pildiblogi tuleb kindlasti veel. Ja küsimustering on ka peaaegu valmis, mõni küsimus on veel puudu.