Mõtlesin, et kirjutaks sissekande nendest asjadest, millest keegi kunagi ei räägi. Enamik au-paire, kes blogi peavad, hoiavad seda positiivsena, probleemidesse-muredesse süvenemata ning nii jääbki kõigile mulje, et elu USAs on paras lust ja lillepidu. Eks ta suures osas muidugi ongi, aga samas see väike osa on just see, mis aeg ajal jalad alt ära lööb….
Teisipäevane tööpäev oli mul pärastlõunal, kella ühest kuni poole üheteistkümneni õhtul. Ja mu päev oli lihtsalt nii suurepärane, lapsed olid imearmsad ja Graeme ütles esimest korda “I love you.” Mulle. Võite ette kujutada, kui armas see hetk oli. Kogu päev möödus ilma ühegi tülita, me tegelesime joonistamisega, meil oli tantsuõhtu ning lõpuks nuiasid lapsed vanni…
Esmaspäevane öö läks mul vähe nihusti, nii palju asju oli vaja teha, et lõpuks sain magama kolm tundi enne äratuskella. Jaa, päris ilus hommik oli, ma ei jõudnud lihtsalt ära siunata ennast.. Öösel üks põhjustest, miks ma uuesti üles ärkasin, oli lumetormi hoiatus mu telefonis, mis karjuma hakkas kogemata (sest ma olin seaded jätnud muutmata)…
Pärast nädala ajast mässamist videoga esitlen siis teile oma ühte ideed. Enam see pole üldse originaalne, vahepeal on kõiksugu kuulsad blogijad oma päevadest videod teinud, aga no ma vähemalt tean, et ma tegin enne, lihtsalt ei saanud kuidagi üles. Haha. Igal juhul siis kolm tundi minu õhtust mööda USAt, täpsemalt siis mööda Ohiot, möödusid kaamera…
Nüüd oli mul bloggerist nii kopp ees, et keeldusin reedest saadik siia leheküljele isegi tulemast. Nii palju asju juhtus, et ma mõtlesin, et ma ei jõua neid mitte kunagi kirja panna ja ohutum on siis üldse mitte alustada. Haha. Reede hommikul ärkasin keskpäeva paiku ja siis oli Joanna juba lootusetult mulle sõnumeid saatnud ja helistanud,…
Tänane päev kippus kohe hommikust saadik ilus, lõbus ja kaunis tulevat. Esiteks aknast välja vaadates leidsin ma lume. Ja saju. Ja tormi. Kõik korraga. Ma reaalselt tundsin, et ma vist võtsin Eestimaa talve endaga siia kaasa. Neil pole viimase 15 aasta jooksul ka nii palju lund olnud kui sel aastal. Noh, et ma ikka koduselt…
Selle nädalane töömaraton jälle kenasti tööle läinud, midagi märkmisväärset juhtunud ei ole. Esmaspäeval olin lastega, hommikul oli Eviel kool, sellega seoses oli meil kõigepealt nali kingade valimisega, kui 4-aastane väga tähtsa näoga oma pead raputas ja ohkas: Gerli, Gerli, Gerli.. Gerli: Which shoes you going to wear today? (-Milliseid kingi Sa täna kannad?)Evie: Pink (-Roosad)Gerli:…
Ma nüüd nende videotega väga hoogu siin sattunud, aga Kristi saatis mulle sitaks laheda e-maili ettepanekuga selline video teha, seega ma siis otsustasin proovida. Üks väike apsakas tekkis sisse, seoses allergiatega, aga ma mainin siis ära, et see jama hõbedaste ehetega ei ole ikkagi allergia, vaid ma lihtsalt arvasin nii varem. Kui videot vaatate, saate…
Teine osa siis nädalavahetuse teisest poolest. Kui laupäeval kella kaheksa ajal lõpuks üles ärkasin, sõitsin esimese asjana poodi ning siis koju sättima. Otsustasime Joanna ja Zuriga klubisse minna (jah, minu neljas nädal järjest seal), St Patrick’s Day’d tähistama. Jõudsime kohale pool tundi enne keskööd, klubis oli umbes miljon inimest, ilma naljata. Minu kaasseltskond ei olnud…
Reedene päev oli mul vaba päev, AITÄH selle eest mu hostvanematele. Meeletult armas neist lihtsalt, palusin tunnikese varem lõpetamist ja nemad andsid mulle terve päeva. Seega alustasin oma hommikut juba heatujuliselt, käisin poodides, endale Lakersi värvides (lilla-kollane) asju otsimas, et oleks ikka mängul tiimi värvides. Sain veel Kellyga ka skypeda ja oligi aeg asjad kokku…
Tänane kuupäev on kestnud 48 minutit ja see on minu kolmas sissekanne. Hoos. Haha. Igal juhul, küsimuste voor siis videona jälle teie ees, ootan tagasisidet ka.
Minu kolmapäevane päev mööduski siis magades kuni neljapäeva hommikuni välja. Poole öö ajal olin üleval ka, sest nii halb oli olla, isegi magada ei saanud. Vahepeal tekkisid lausa pisarad silma, mõtlesin, et need on need hetked, kus tahaks jälle väike tüdruk olla, kodus omas voodis ja hüüda “Emme.. palun too rohtu. Palun tee midagi, et…