Brüssel – Tallinn – Brüssel

Viimane nädal Brüsselis möödus üsna kiirelt, kuna  tahtsin veel viimaseid kordi trennis käia ning neljapäeval töötasin lisaks päevasele ajale ka õhtul. Reedel see-eest oli poolik päev. Neljapäeval oma hommikuse ja õhtuse töö vahepeal käisin linnas makroone ostmas, Sigridile ja Egertile ning siis kodus kähku kohvrit pakkimas ja ka söömas. Hull jooksmine oli läbi linna, aga õigeks ajaks tööle tagasi ma jõudsin. Pärast koju sain autoga, see oli tore. Reedel oli hostemal sünnipäev, ma kinkisin talle lilled ja tema lemmikmakroonid, lisaks tegime väikse tüdrukuga talle kaardi, värvisin pliksi käed punaseks ja tema pani need vastu paberit, kokku saime südame. Hostemale väga meeldis.

Niisiis, pärast lõputuid ekslemisi ja valmisolekuid lendama nii Pariisist, Amsterdamist, Charleroist kui ka mujalt, lendasin ma siiski Brüsselist. Veel kaks päeva enne seda alustasid lennujuhid oma streiki ja siis mul oli küll mõneti kahju, et muudest linnadest loobutud sai, sest Brüsselist minek tundus midagi väga võimatut. Siiski, siiski..
Kella kahe ajal alustasin sõitu lennujaama. Turvakontrolliks kästi varuda 3 tundi ja mul kulus 2 ära. Kujutan ette, et olin nii rahulik just see-tõttu, et teadsin, et aega on. Kontrolle oli päris mitu, skänneeriti nii mind kui kohvreid, tuli kõndida üles ja alla, edasi ja tagasi ning lõpuks oligi kell 17.30 ning mina istumas lennukis oma kohal. Milline rõõm! Peatus oli Kopenhaagenis, kaks tundi, kus kõik oli megakallis ja ma kulutasin oma aega mitte midagi tehes ning päris suure hilinemisega jõudsime ka lõpuks keskööks Tallinna. 

Tallinnas oli Egert mul vastas koos Sushiplaza sushiga, nii et kodus sõin ma esimese asjana oma kõhu punni ja siis läksin kell 2 ka magama. 

Kogu nädalast teen ma eraldi sissekande, seega liigun siit kohe hüpates edasi sellele, kuidas möödus reis Eestist tagasi Belgiasse. Sel korral lahkusin ma kodust nii, et sõitsin ise lennujaama, ei näinud ühtegi inimest ning ei pidanud kellegagi ka hüvasti jätma. Viimse hetkeni pidime kokku jooksma ema ja isaga, aga kuna neid enam lennujaama sisse ei lastudki, jäingi ma üksi. Niimoodi oli teatud mõttes lihtsam ära minna, aga teatud mõttes ka kurvem, sest ma jäin üksi juba kodumaal. Lennukis istusin avariiväljapääsu juures, kuna ma väga tahtsin aknaäärset kohta ja see oli ainus, mis järgi oli.

Reis möödus libedalt, Brüssel-Tallinn teekonnal alustasin raamatu Minu California lugemist ning Tallinn-Brüssel teekonnal selle ka lõpetasin. Olek oli kuidagi tuim, ei tahtnud isegi muusikat kuulata, vaatasin ainult aknast välja ja mõtlesin, et huvitav, millal jõuab kätte aeg, kui kodust lahkumine muutub nii lihtsaks, et ma ei oleks kurb enam. 
Lennuk maandus hoolimata poole tunnisest stardihilinemisest ainult viis minutit hiljem ja kuigi ma olin parajalt paanikas, sest ma olin üpris kindel, et mu korterivõtmed jäid Eestisse, laabus kõik lõpuks toredalt. Koju jõudes hakkasin kohe oma asju lahti pakkima ning siis vestlesime pisut korteriomanikuga, kes viis mu kurssi sellega, mis vahepeal toimunud on ja ka sellega, et meil puudub majas hetkel internet. Mida paremat saaks mulle üldse öelda, eksole? 
Terve ülejäänud õhtu mööduski pakkimise all ning uni tuli magus ja pikk. Hommikul läksin tööle, siis korraks oli küll veider tunne sees, et jälle see rutiin, aga samas, ma ju olen rahul. Väike tüdruk oli lihtsalt imeheas tujus, tegi mulle ainult nalja ja minul jäi üle ainult naerda. Õhtul tegime kõik koos õhtusööki ning rääkisime oma puhkustest, mu hostvanemad olid samal ajal puhkusel, kui mina olin Eestis. Ja kui siis lõpuks koju tagasi läksin ja endiselt internetti polnud, lugesin “Minu Brüssel” raamatut ja nautisin seda, et ma ei pea kuskile kiirustama. Järgmised kolm kuud Brüsselis algasid!

Similar Posts

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *