Belgia seiklus

Kuivõrd Belgia seiklus on omadega otsakorral vaikselt, teen kokkuvõtte, kuidas see kõik läks ja millega jäin rahule ning millega mitte.

15.veebruaril kolisin ma Brüsselisse. Esialgu elasin Ixelleses oma hostpere juures, kuid juba teise nädala lõppedes kolisin ma omaette olemisse Uccle linnaosasse. 21.veebruaril lendas Karolin mulle järgi. Kui esialgu tundus minu jaoks see veidi võõras, olin lõpuks väga rõõmus, et ta seal oli, sest meie koosveedetud nädalavahetused olid nii armsad ja nii nunnud. Kui ta poole pealt otsustas koju jääda, tegi see esiti mind üsna kurvaks, sest meie nädalavahetusi ju enam polnud. Poolest maist kolisin uude korterisse ja sinna jäin lõpuni. See ilmselt oli ka kõige ägedam selle Brüsseli elu juures, mul oli isegi kahju, et ma Karolinile neid inimesi tutvustada ei saanud ja et ta sinna tulla ei saanud, sest see oli hoopis miskit muud kui Uccle korter.

Külas käisid esimesena Allar ja Bertil, kellega me käisime Parlamendi muuseumis ning siis käis mul külas emps, kellega me vaatasime ära Toomkiriku ja sõitsime rongiga Antwerpenisse ning mai lõpus tulid külla ka Geelika ja Silver, kellega sai esmakordselt käidud Parlamendis sees.

Lisaks külalistega käidud kohtadele vaatasin Brüsselis ära Manneken Pisi, Jeanneke Pisi, Aatomi, Mini-Euroopa, käisin Oceade veepargis, Ikeas, Brüsseli vanalinnas ning vanimas shoppingutänavas, külastasin Parlamendi muuseumit ja koosolekusaali, tiirutasin mööda klubisid ja pubisid. Kahjuks toimus ka minu sealoleku ajal terrorirünnak ja seekord üsna lähedal ja üsna õudselt, mul olid paranoiad ja hirmud ka veel nädal pärast seda. Psühholoogiliselt olin nii sassis, et oli täiesti võimalik, et ma suvalisel hetkel istusin maha ja nutsin veidi või et arvasin, et just see inimene bussis minu vastas kannab oma kotis pommi ja ma surengi ära. Ma tõesti kahtlustasin kõiki.

Kui alguses ei kippunud me Brüsseliga kuidagi sõpradeks saama, siis nagu alati, mida lähemale tuleb kojutuleku aeg, seda rohkem hakkab see mulle meeldima. Kindlasti oli siin oma roll Russelil ja Helerinil, kellega me hakkasime palju aega koos veetma, eriti tuleks rõhutada koosveedetud aega Heleriniga, sest see ületas igasugused tundide arvestused. Meil oli väga lõbus ja mul on heameel, et olen endale täiesti arvestatava sõbranna juurde saanud. Ma küsisin talt mitu korda, miks ta alguses nii tropi mulje mulle endast jättis, sest ega me kohe suurteks sõpradeks ei saanudki.

PS! Vastust ei saanud ma lõpuni.

Mis puudutab üleüldiselt Belgiat ja Brüsselit, siis pigem ma seda linna rohkem ei külastaks. Ma ei näe lihtsalt mitte mingisugust tõmbenumbrit. Kui mõnda teise riiki ma võiks veel ja veel ja veel minna, siis Brüsseliga seda sidet ei tekkinud. Hinnad on kallid, liiklus on väga segane, inimesed pigem ei ole sõbralikud, keelena on kasutusel flaami ja prantsuse keel, kusjuures inglise keelega võib hakkama saada, aga minu kogemuse põhjal enamasti ei saa. Ilmselt mingeid turistikohti külastades saab, aga külastades just selliseid “kohalikke” kohti, pole lootustki.

Samas kiidan ühistransporti, metrood-trammid-bussid haldavad ära terve linna ning olemas on nii tunni, päeva, 3-päeva kui ka pikemaajalised sõidukaardid ja see on väga tip-top hinnaga. Kiidan ka vaatamisväärsusi, sest neid seal jagub ja linn ise tegelikult on ilus, minule meeldis. Arvestada tuleb kindlasti sajuhulgaga, sest no ma arvan, et selle viie kuu jooksul kokku sain ma 100% kuivasid ilmasid ühe käe sõrmedel. Minul ei vedanud ka temperatuuridega, sest kuigi väidetavalt tavaliselt on Brüssel Tallinnast oluliselt soojem, siis sel aastal oli vaieldamatult vastupidi – Tallinnas (Eestis) inimesed päevitasid ja mina käisin ikka jopega ringi. Lisaks kiidan hoolimata segasele liiklusele rahulikke juhte, sest on täiesti normaalne, et ühe liikumissuunaga tee pannakse ühe auto poolt kinni näiteks veinikastide pealelaadimiseks sõbra juurest ja absoluutselt mitte keegi ei tuututa ega lähe närvi. Pigem minnakse appi, et kiiremini edasi liigutaks. Ehitusautod panid teed ikka pidevalt kinni ja no mitte keegi ei läinud närvi. Ulme!

Söökide poolest soovitan Makisu sushit, Houtsiplou restorani, kindlasti tuleks ära proovida kohalikud makroonid, Belgia vahvel (hunniku vahukoore, šokolaadi ja maasikatega) ning snoep/confiserie (väiksed püramiidikujulised maiustused). Ostlemise paradiis see linn pigem ei ole, kuid on olemas Rue Neuve, mis on shoppingutänav ja seal oli minu lemmikuks pood nimega Primark. Kuigi pean tunnistama, et oli nädalaid, kus ma ostsin sealt 25 asja ja oli nädalaid, kus ma isegi mitte ei proovinud midagi. Nad vahetavad kaupa päris usinalt seal, joppamise küsimus.

Kui aga keegi tahab mingit nõu, kuidas ühte või teise kohta liigelda, kuhu minna ja kuhu mitte, mida kindlasti proovida, siis võib alati minult küsida. Lõppude lõpuks on mul väga hea meel, et on jälle üks koht, mis on mul nii selge, et käin seal ringi kui kohalik.