Bali 2.-3.päev
Teine päev Balil, sõime hommikust, mis oli väga hea, saime valida kolme variandi vahel ning teenindaja rääkis nõnda hästi inglise keelt, et ma sain terve oma menüü ära muuta. Ainus miinus oli see, et värske mahl oli ainult arbuusi oma ja arbuus mulle ju peale ei lähe. Mis seal ikka. Pärast hommikusööki arutasime hotelli kutiga, et tahaks randa ja ta ütles, et viib meid kell 10 ära ja tuleb kell 17 järgi. Eee… tahad meid pärast otse grillvardasse tõmmata? Rääkisin ta ringi, et teeme 11-14 ja see sobis ka. Jumal tänatud, sest kella kaheks olime me ikka jumala soodad seal.
Sõitsime umbes 30 minutit, Gegeri randa. See nagu Gerli+Egert kokku pandud. Rannas võtsime lamamistoolid, alguses pakuti 50000IDR (3.5€) üks, aga hotellis kutt oli meile öelnud, et üle 25000 ärge makske, seega me raiusime nii kaua kuni lõpuks tädi andis 100 000ga (7€) neli tükki. Jupiduu! Rand oli väga ilus, helesinine vesi, valge liiv, tehti massaaži, pakuti süüa ja juua. Tellisime jääkülmad Smirnoff Ice’d ja ma jõin selle vist 3 minutiga ära. Nii hea oli. Vesi võrreldes Timoriga oli lausa külm. Naljakas mõelda, sest eks see ilmselt ikka üle 25 kraadi oli, aga Timoris oli laussupp ju olnud nädal aega. Ja kuigi ma päevitasin esimest korda ja väga ettevaatlikult, otsustas mu just neegri staatuse saanud nahk, et aitab sellest jamast ja tuli kõik maha. Üldiselt savi, aga paar kohta ikka nii sügavalt ja nii valusalt, et oioioi kui aiaiaai.
 |
| Ma tean, et see pilt on udune, aga see nii meeldib mulle |
Hotelli tagasi, läksime basseini. Ikka täielikud veemaniakid. Pärast pesu ja siis mina tudusin pool tunnikest kuni teise toa elanikud karjudes meie tuppa lendasid ja mu üles ajasid. Nad olid ära käinud pesumajas ja tõid poest veidi näksimist, et me kokku ei kukuks. Edasi viis hotellikutt meid mingisse poodi, Brasco, kus pidid head hinnad ja kaubad olema. Esimesel korrusel oli naisteosakond, teisel meeste. Me empsiga oleme juba nii profid shoppajad, et me käisime oma korrusest nagu tuulispask üle, samal ajal Egert üleval oli alles ühed püksid leidnud. Ma leidsin ka päris palju asju, näiteks trennipluusid 3.50€ ja no megailusad ja megamõnusad. Ühed helesinise ja valge triibulised püksid jäid ostmata, sest need lihtsalt ei mahtunud jalga ja ma olin nii kurb. Nii kurb, et jätsin teised, mis mahtusid, ka ostmata. Aga ühe ilusa kollase kleidi skoorisin kah! Pärast seda poodi palusime ennast veidi suuremasse toidupoodi viia ja autojuht viis meid suurdesuurdesuurde poodi, mis oli nagu Ameerikas Walmart ja Target ja muud säärased. Me Egertiga olime rahul, saime igasugu suveniire ja asju osta ning kuigi tundub, et kommifännid need kohalikud eriti pole, siis miskit magusat ikka leidsime. Üldiselt siin pole vist.
Poes käidud, saime lõpuks hotelli tagasi ja siis tuli jälle sõda. Autojuht ütles alguses, et edasi-tagasi 200 000IDR (taksod pakkusid 300 000) ja kui hotelli jõudsime, ütles, et üks ots 200 000. Õnneks mina oma karjumis- ja sõdimissoone olen empsilt saanud, seega emps karjus selle vennikese peale tükk aega ja ei andnud talle rohkem raha kui 200000 (ehk 14€). Hotellis laadisime kotid maha ja läksime õhtust sööma.
Kuna esimesel õhtul me lubasime ühele kutile, et me tuleme ta juurde, sest tookord me olime just söönud, seadsime sammud sinna. See kutt oli niiiii rõõmus! Tõi meile kohe tervitusshotid ka, viinaga ja õppis meie nimed selgeks ja käis ja jutustas, aga mitte ebameeldivalt, vaid väga sõbralikult. Terve restoran oli megamõnusaid lausetega pilte täis. Võtsime eelroaks fritüüritud kalmaari ja tomatisupi, sõime ribisid, krabisid (tegelt vist krevette siiski) ja burkse ning lahkusime rõõmsal meelel. Hotellis tuli tudu nii kiiresti peale, et ei jõudnud mitte midagi enam teha.
Kolmas päev Balil oli meil mõeldud vulkaani külastamiseks. Ärkasime hommikul kell seitse (!!!!!), sõime pool kaheksa ja kell kaheksa oli meil juba auto järgi. Seekord sõin hommikuks banaani-pannkooki ja see oli küll nomnomnom.
Kaheksast hakkasime sõitma, nii umbes kaks tundi ja jõudsime Besakihi templisse. Alustuseks tuli läbida “Tehvandi tõus” ja siis veel sadamiljon trepiastet. Seega, selleks ajaks kui ma üles jõudsin, oli mul juba süda paha. Tempel ise oli päris lahe, tornikesed siin ja seal ning palvetavad tegelased ja kujukesed ka. Kusjuures, raamatus oli öeldud (või kuskilt emps seda võttis), et põlved ja õlad peavad olema kaetud, aga näiteks isa põlvedeni püksid olid liiga lühikesed ja talle keerati ikka see rätik ümber. Neil endil ka kõigil oli, enam-vähem pahkluuni ikkagi.
Besakih tempel on kõige tähtsam, suurem ja kõige püham tempel hindude religioonis Balil. See koosneb 23st templist, mis on eraldi, aga siiski omavahel ühendatud paralleelsetel servadel. Teekond läheb üles mööda telgi ja treppe ning see kõik on joondatud piki ühte telge ja selle eesmärk on viia vaimne inimene ülespoole ja lähemale mäele, mida peetakse pühaks. Peamine kompleks on Pura Penataran Agung.
Järjestikud vulkaanipursked aastal 1963 ähvardasid ka Besakihi templit, kuid laavavool läks templist mööda vaid meetri kauguselt. See pääsemine oli Bali rahva jaoks imeline ning signaal jumalatelt, kes soovisid näidata oma võimu, kuid mitte hävitada templit, mille Bali inimesed oma usu ja ustavusega olid püstitanud.
Tempel nimetati ka UNESCO maailmapärandi nimistusse aastal 1995, kuid siiani pole nad seda tiitlit saanud.
Enne templisse sisenemist pakuvad kohalikud mehed ka giidituuri ja sellest keeldumine teeb nad pigem agressiivseks, seega targem on see lihtsalt võtta, maksta ja nautida seda, et kuskile ära ei eksi. Lisaks, kuna tempel on igapäevaselt tegutsev, on oht astuda valel hetkel valesse kohta sisse ning näiteks 4 perekonda on omale oma isiklikud templid ostnud ja sinna ei lasta turiste üldse sisse.
Aastal 2013 oli väliskülaliste arv on 84368 inimest (77,2 protsenti), samas kui kohalikke külastajaid oli 24 853 inimest (22,8 protsenti).
 |
| Meie väga seksikate seelikutega vanemad |
Edasi sõitsime vulkaani juurde, mis küll oli pettumus meie jaoks, sest vulkaani juurde me ei saanudki, saime ainult pilte teha. Pidime hunniku raha maksma ja saime mitte midagi. Muidugi igasuguste käekettide ja muu pahna müüjad olid nii tüütud, et me lõpuks vastasime neile meloodilise eesti keelega “Käiii perseee oma kettidega.” No nii tüütud, et kuku pikali. Sealt tagasi sõitma hakates pidas politsei meid kinni. Meid ja kõiki teisi autosid ka. Mingi üldkontroll, aga väga põnev, võeti autojuht autost välja ja meie jäime sinna. Nagu filmis. Kojusõit kestis jälle kaks tundi, aga ma magasin selle lihtsalt maha.
 |
| Operaator Klõpsud |
 |
| Riisipõld |
 |
| Politseionud |
Hotellis Egert tõmbas kerasse ja tuttu, mina käisin basseinis veel ja kella kuue ajal läksime sööma.
Basseinis sai nalja ka.
Ema tuleb minu juurde: “Tule, ma annan juua.”
Apelsinimahl paistab, eksole. Võtan lonksu, kurat jälle rumm.. Joon siis ära.
Järsku isa tuleb karjudes “Ära lase purjus sõpra vetteeeee.”
Õhtusöögile otsustasime minna ühte restorani, kus hinnad olid ligi poole väiksemad kui mujal ning tundus, et ka meie Egertiga saame söönuks. Meie mõlemad skoorisime pastaga, tema boloneesega, mina singi-juustuga. Ema ja isa sõid miskeid kohalikke asju, mida mina endiselt hinnata ei oska, aga tundus, et neile maitses. Ja arve oli 325 000IDR (u 20€), mis oli tõesti odavaim väljassöömine meil terve aja jooksul.
Pärast sööki isa pani jooksuga hotelli, meie Egerti ja emaga käisime ühes poes kolamas, kust ma leidsin veel hunniku asju, mida osta. Õnneks, kuna meil rahakotti kaasas polnud, leppisime kokku, et tuleme millalgi tagasi ja siis saab kainema pilguga need asjad üle vaadata. Need suured arvud ja hunnik nulle tekitavad täiega segadust, umbes nagu Eestis kõik alla viie euro on odav, on siin kõik alla 100 000IDR (u 7€) odav. Aga kui 10 asja on kõik veidi alla saja tuhande, siis lõpuks on ikka miljon täis ja siis enam pole ju odav. Inimese mõistus. Käisime ka pesumajas, eile viisime asjad sinna, täna saime kätte. Wow, ma pole kunagi pesumajas käinud. Ja kuigi nad minu seelikut polnud puhtaks saanud, siis muud asjad olid tip-top ja nagu aru sain, see teenus ka suurt midagi ei maksnud.
Öösel käisime veel empsiga basseinis sulistamas ning siis oligi lõpuks aeg lebosse lasta ning magada magusalt hommikuni.
PS! Mul ei olnud kampsun täna seljas mitte sellepärast, et külm oleks olnud, vaid sellepärast, et mul ilmselt on mingi 38nda astme põletus ja otsustasin nahale lihtsalt puhkust anda.
PS2! Kui keegi teab, miks mul kogu aeg treppidest ülesronides süda pahaks läheb, siis ootan rõõmuga diagnoosi. See muutub juba häirivaks. Üleüldse on mul kogu aeg süda paha, autoga sõites ja treppidest ronides ja hommikuti banaani süües. Haha!
Äkki iiveldus veepuudusest?
Sellise kuumaga on täiesti okei inimese kohta 3-4L vett ära juua päevas.
Kuna kuumaga tuleb ära joodud vesi kehast igatepidi kiirelt välja (läbi naha) siis on vaja organismi koguaeg nö.niisutada.
Sellel konkreetsel päeval võis olla, aga üldiselt on see probleem mul Eestis ka. Ma võin joosta tasasel maal tunde, aga minut treppidel ja siuke tunne lihtsalt, et hapnik ei tule peale ja süda paha.