Aprillikuu on lemmik kuu

Eelmise hullu töötsükli ehk 10 päeva järjest lõpetasid kaks päeva Fort Lauderdales, mida ma nii väga ootasin, et ei jõua ära kirjeldadagi. Viimase päeva tööl me muidugi olime closerid, sest kui sulgejaid ei ole, sulgevad need, kes on hommikul vabad või üleüldse vabad ja nii läksin ma juba tööle 9.30 teadmisega, et ma lahkun kell üks öösel ja nii ta ka läks.

Pühapäeva hommikul magasime mõnusalt välja ja asusime siis teele, mina ja Airi ja Bri, sest Keiri ja Mari läksid juba õhtul ja jõudsid siis kohale, kui ma alles John’s Islandilt välja astusin. Käisime veel Mcdonaldsist sööki kaasa haaramas ja teekond algas. Esimest korda Forti minnes ei ööbinud ma Triinu juures, sest meid oli lihtsalt nii palju, et see tundus mulle mitte eriti mõistlik. Seega sõitsime me esimese asjana oma ööbimise juurde, millega me jäime täiega rahule, megailus ja mõnus ja puhas ja oli tore. Kohale jõudes vahetasime riided ja läksime siis Camdenisse, kus toimus Lily teine sünnipäev. Eestlastele omaselt oli meie jaoks jube palju võõraid inimesi ja hoidsime pigem omaette, aga pärast ühte klaasi veini ei tundunudki olukord enam nii hapu. Tegime Eesti tüdrukutega pilte ja pulli, Juhan liitus ka meiega ja olime Jussike ja seitse sõpra. Väga lõbus. Laste sünnipäevale omaselt lõppes pidu mõne tunni pärast ja siis hakkas see osa, mille pärast mina nii jõhkralt tahtsin sinna minna.

Enne pidu

Nutipaus

Jätkame Mariga traditsioone

Googeldasime omale ühe Publixi (mis on toidupood) ja käisime ostsime sealt alkoholi, kusjuures täiega naljakas oli maksmise hetkel, kus Brigitta näitas dokumenti, mina maksin ja Airi võttis pudeli kaasa. Mainin siia vahele, et üldiselt USAs küsitakse dokumenti kõigilt, kes ostuhetkel kaasas on (näiteks ükskord Geri viis minu ja Bri veini ostma ja tal polnud endal dokki kaasas ja pidi sellele autosse järgi minema, muidu poleks antud pudelit meile), seega tundus olukord meile parajalt naljakas. Lisaks, USAs ei müüda kanget alkoholi toidupoes, vaid selleks on eraldi likööripood ja see on ka üks põhjus, miks ma siin kunagi midagi peale veini ei joo, ma lihtsalt ei viitsi seda ostma minna. Igal juhul siis skoorisime omale vaarikaviina (minu elu esimene maitseviin) ja soodavee (mis on täiesti tavaline gaseeritud vesi, aga siin kutsutakse seda soodaveeks) ja jõhvikamahla ja paar snäkki ja letsgooo!

Kodus tõmbasime muusika peale ja riided selga ja meigi näkku ning tegime mustmiljon pilti, millele järgnes Lyfti järgi kutsumine ja edasi liikumine.

See vist üks miljonist pildist, kus ma ei naerata hammastega, mul on ikka tavaliselt üks kindel selfie nägu

Lyft oli siuke suur auto, et ma ronisin taha, istmele istuma ja kogemata kui juht lasi istme taha, jäi mu jalg istmete metallist osade vahele, aga mul oli nii hea tuju, et tõmbasin aga jala välja ja korraks oli aiaiai, aga polnud hullu. Järgmises peatuses võtsime peale Keiri ja Mari ja hakkasime siis linna sõitma. Ühel hetkel ütlesin Airile, et kurat varvas on imelikult valus, et vist on mingi jama. Airi pani taskulambi põlema ja oh shit, pool mu jalga oli üleni vere all.. lisainfot andmata ütleme nii, et natuke aiaiai muutus järsku palju aiaiaiks, aga nagu purjus inimestega üldiselt on, ma olin vapper ja küsisin lihtsalt esimesest klubist plaastrit ja käisin ja vahetasin neid plaastreid siis õhtu otsa, sest need kõik imbusid üleni verest täis. Põnev lugu eksole.

Edasi läheb mul see lugu natuke uduseks, aga käisime päris mitmes baaris ja klubis ja ühes läksime tantsuplatsile ja järsku DJ ütles “okeeeei, meil on eestlased majas.” Eee mida? Ega me lõpuks teada ei saanudki, kust see teadmine tal tuli, aga fakt on see, et me olime majas ja see oli nii tore. Millalgi me otsustasime siis ikkagi koju minna, aga kellegi suurepärane idee oli McDonaldsisse minna ja kuna meile ilma autota drive-inist süüa ei antud, siis ma arvasin, et olen kaval ja tellin hoopis appist ja panen siis pealekorjamise curbside, kus me muru peal istusime. Aga selgus, et sinna öösiti ei tooda toitu. No mis seal ikka, panime siis drive in ja tellisime lyfti järele ja mulle tundus küll, et me istusime tund aega seal (mis võib ka täiesti tõsi olla) ja nii ma tahtsin kogu oma sularaha anda autojuhile, sest ta pidi meie pärast ootama.

Ps! Ma olen kohe kindlasti üks nendest, kes täispeaga muutub ülisõbralikuks, haha.

Kodus muidugi ei tahtnud ma söögist midagi kuulda ja läksin otse magama. Airi magas teises toas, pool burgerit armsalt kaisus ja Brigitta siis lihtsalt naeris laste üle. Hommikul ärgates sain aru, et maailmalõpp on lähedal ja siin ei paista enam ühtegi valguskiirt. Ma ilma naljata oksendasin täiesti ajagraafiku järgi, täpselt iga 30 minuti tagant. Läksime ihopi sööma, jõudsime kohale, kohe vetsu. Tellisin pannkoogid nutella ja banaaniga, toodi lauda, õõõõhhhhh, pakkisin kõik kaasa. Etteruttavalt ütlen, et järgmisel päeval maitsesid need täiega hästi.

Edasi läksime randa, kus ma lihtsalt kukkusin rätiku peale magama ja magasin järgmised kaks tundi. Jah, kreemi ei pannud, sest mul oli nii paha olla ja jah, ma põlesin retsilt ära. Kui ma lõpuks üles ärkasin, arvasid tüdrukud, et ma peaksin ujuma minema, et äkki tuleb elu sisse ja uskuge või mitte, aga tuligi. Vaikselt tuli tantsusamm ja vaikselt hakkas pläraläraleenu ka jutustama. Kella poole viieks tuli elu nii sisse, et sõitsime hoopis sushi buffeesse ja sõin ära hunniku apelsine. Jah, maksin 24$, söö palju jaksad ja sõin siis apelsini. Õnneks vitamiinidest tuli ka jõudu juurde ja sain igast muid asju ka lõpuks süüa ja kui hakkasime kodupoole sõitma, oli juba täitsa hea olla. Airi ja Brigitta mõlemad tudusid autos ja ma siis muudkui rallisin.

Randa jõudes ma lihtsalt vajusin

ja magasin mitu tundi

Ps! Hommikul sõitis Brigitta, sest ma siiralt küsisin neilt kahelt, et kas nad tahavad ellu jääda või ei taha ja kebisin tagaistmele tudule.

​

Keegi polnud ammu tsekiaparaati sisse lülitanud ja kui siis lülitati, siis see lasi kolm rulli tsekke välja, mida oli varasemalt üritatud printida

Umbes üks ja ainus pilt minust ja Arvist koos sel hooajal

Ainult eestlased tegid tööd üks õhtu

Kui bartender lahkub 9.30 bussiga ja ma saadan 9.25 tellimuse kolme OldFashioni kokteiliga, ta lihtsalt loopis neid jääkuubikuid sinna sisse, hahaha..

Nägime Sadeiko meest telekas, täiega siuke tunne oli nagu rahvuskaaslast näidataks, hahaa.

Veits Nike fänn

 Ja lõpetuseks terve hunnik pilte, mis mitte kuskile vahele ei sobinud, noh, nagu ikka.

Käisin autot pesemas ja see pesti roosa vahuga üle, whaaaat, kui lahe

Kaks aastat tagasi olin samal ajal Austraalias, nii naljakas mõelda, ma üldse ei mäleta seda etappi oma elus

Kui ükskord tundus, et Kalev suudab viiendal korral lõpuks VEFi võita.. kahjuks mitte

Raftersi kokk kirjutas mulle kell 11 õhtul, et ta jättis mulle natuke sushit külmkappi ja ma leidsin sealt viis rulli. Mida rõõmu !

Igakord, kui ma magustoitu söön ja keegi küsib, miks ma üldse trennis käin..

Selle pildi muidugi Bri saatis mulle tollel päeval, kui ma rannas surin

Ma pean ta pilte lihtsalt siia blogisse panema, et kui järsku me ükskord lähme tülli, siis mul jääb vähemalt mälestus, kui ilus sõbranna mul oli. Kusjuures, iga kord, kui me Brigittaga lööme klaase kokku, ütleme toostiks “ärme tülli lähe.”

Sõidan uhke eestlasena Floridas ringi

Üks hommik läksin autosse, Bri eelmisel päeval oli sõitnud ja kristlaste raadiot kuulanud, päris segi kamminud vist

HAHAHA

Saate aru, ma tahtsin oma vanematele sellist aprillinalja teha. See oleks nii julm olnud, et isegi minu südametunnistus hakkas piinama ja ma ei julgenud. Nüüd siis rääkisin välja..

Aasta tagasi, kui kõik põrsad alles tööintervjuul käisid, nii nunnu nüüd vaadata

Üks päev, kui kõik eestlased rääkisid, et nii soe on ja suvi on käes.. jap, ma oleks ilmselt talvejopega

Ja ühel õhtul leidsin kodust kapi pealt üllatuse.

Ja naljanurk ka ikka:

Ütlesin managerile: “Luke, don’t cry, mommy still loves you.” (-Luke, ära nuta, emme armastab Sind ikka.)
Luke hakkas laulma Queeni: “Mammaaaaaaaaaa, uuuuuuuuu”

Lily sünnipäeval, Mari sebis John’s Islandilt küpsiseid sinna ja siis küsisin:
“Juhan, kuidas küpsised maitsevad? Sponsored by John’s Island. 1.50$ tükk.”
Juhan vastas: “Oh siis peab juurde võtma.”

Seisime Lily sünnipäeval grupis, Juhan ja viis Eesti tüdrukut.
“Juhan, mis tunne on viie sellise tüdrukuga ühes keeles rääkida?”
– “Nagu reisile sinu saade.”

Jooksime Airi ja Brigittaga üle autotee, auto tuli, mina ütlesin, et lähme lähme, küll ta seisma jääb.
“Tead kui palju raha USAs saab, kui auto alla ajab?“
Airi kurvalt: “Surma saab.“

Käisime Fort Lauderdales peol ja veetsime seal aega koos, järsku Airi ütleb:
“Polegi teiega kuskil käinud...”
Brigitta torkas vahele: “Peale riverside vä?“

Leiame tööl tooli, mille käepide on kinni teibitud (wtf üleüldse?)
Susan (kes on Beach Clubi manager): “Welcome to John’s Island. Million dollar club.” (-Tere tulemast John’s Islandile. Miljoni dollari klubi.)

Tellisin omale telefonile sellise kaitsekraani, millega kõrvalolev inimene ei saa näha, mida ma teen. Selle nimi on antispy ja selle tõsine probleem on see, et päevavalguses päikese käes ei näe ma ise ka sealt mitte midagi, sest see on nii tume. “Mu ekraan on nii antispy, et ise ka ei näe midagi.”

Line-upil, kokk rääkis menüüst ja tutvustas uusi asju.
Küsisin: “Kuidas dolphin valmistatakse?“
Kokk mõtles: “Eeee.. teeme grillitud. Grillime kõik ära. Indoor grill.“
​

PS! Käes on mu sünnipäevakuu, ajjeeeeee! (Ma pidin selle kirjutama siia, sest Brigitta ei salli, kui keegi nii ütleb)

PS2! Kui ma suudan omale tööl vabaks rääkida ühes nädalas viis päeva, siis ma kohtun kahe nädala pärast oma Austraalia hostperega, kes USAsse reisile tulevad ja ma olen niiiiiiiiiiiii põnevil selle pärast!