Aprilli lõpp – mai algus
Pärast sünnipäeva pidustusi tuli tulla tagasi oma tavapärasesse režiimi ja see tähendas jälle töötamist, kuigi varasema ühe vaba päeva asemel oli meil neid lausa kaks ja pool. Ja kuigi kõik arvasid, et nüüd läheb rahulikuks ja tempo läheb maha, oli reaalsus hoopis see, et golfclubi sulgemise tõttu kolisid kõik beachclubi ja alates sellest on meil olnud iga õhtu 150+ inimest. Näiteks täna õhtul 200. Aga servereid on ju arvestatud tööle selle järgi, et on rahulik ja aeglane ja näiteks tavapärase 12-14 asemel on meid 8-9. Iseenesest mulle meeldib, sest lõunati on suhteliselt rahulik ja mind ajab ikka väga hulluks, kui hakkab mingi keberniit, et issand jumal, miks Sa seisad, leia omale mingi tegevus. MUL EI OLE ÜHTEGI TEGEVUST, PALUN SAADA KOJU MIND SIIS, jumal hoidku.
 |
| Taken by Estonian Võetud eestlase poolt |
Näiteks üks hetk mul oli nii igav, et ma sorteerisin karbitäie kriite värvide järgi ära. No palun..
Eelmise nädala laupäeval toimusid klubis ka esimesed pulmad mais (neid on kokku kolm, kolm järjestikust laupäeva), 190 inimest. Esialgu tundus, et see pidu saab eos rikutud, sest toimus see murul valges suures telgis ja väljas lahmas selline torm, et meetrised vaasid vett täis kukkusid laua peal ümber ja lõhkusid nii klaase kui taldrikuid. Rääkimata lendavatest patjadest ja muust kraamist, ühesõnaga, tundus kaos. Õnneks suudeti asi saada kontrolli alla, telgi seinad lasti alla ja pruut ja peigmees lustisid keskööni. Serverid lustisid kella üheni ja peale ja neile see väga ei meeldinud. Mina ei olnud õnneks pulmas tööl, ma vaatasin beachclubi terrassil neid nukralt ja mõtlesin, et ei tea, kas mina ka kunagi abiellun ja kas minu pulmad ka kunagi nii ägedad tulevad.
 |
| Airi viimane vahetus minuga koos |
 |
| Niimoodi tehakse 190 magustoitu |
 |
| Mul pärast tööd oli kodus chillbill |
3.mail toimus mitteametlik hooajalõpupidu Riversides, kuhu meid oli kogunenud nii palju, et õue alale ei mahtunud mitte keegi peale John’s Islandi inimeste. Sõime, jõime, lõime tantsu, oli väga tore. Peol olid ka sellised inimesed, kes terve hooaja jooksul pole käinud ühelgi peol ja see tegi selle veel toredamaks. Ma ise küll polnud eriti tujus ja pärast esimest jooki enam teine üldse ei maitsenud, aga ega see tantsusamme vähemaks võtnud, rokkisime kuniks tuled põlema pandi.
Hiljem üritasime McDonald’sisse minna sööma, aga punkt üks, meid ei lastud sisse ja punkt kaks, meile öeldi drive-inis, et maksta saab ainult sularahas ja meil kellelgi polnud. Need kaks märki oleks pidanud olema piisavaks tõestuseks, et meil ei ole seda burgerit vaja, aga ei, teate, mis meie tegime? Sõitsime (me olime endiselt uberis) pangaautomaati, võtsime raha, läksime järjekorda tagasi ja ootasime seal ei rohkem ega vähem kui 40 minutit oma kolme burgerit. Nagu mingi fine-dining restoran noh. Lõpuks jõudsime koju kell kolm öösel, ma sõin friikad ära ja läksin magama, et kell üheksa jälle ärgata ja tööle minna. Tööle minnes sõin muideks burksi ka ära, see oli endiselt sama värske.
6.mail see-eest toimus ametlik hooajalõpupidu, mille korraldasid food and beverage managerid ja tähtsad onud mister Kroh ja mister Colclough isiklikult. Kuigi algselt tundus, et pidu tuleb üsna halb ja negatiivseid jutte käis selle ümber palju, siis mina ütlesin lõpuni välja, et pole mõtet spekulatsioone luua ja lähme kohapeale ja vaatame. Toimus see ühes kohalikus õlletehases, mis ka John’s Islandit õlledega varustab ja kus me ka eelmisel hooajal ekskursioonil käisime. Algas kell 20, pidi lõppema 23, aga tegelt me läksime alles veidi enne ühte sealt minema. Tasuta alkohol voolas ojadena, pizzat jagus mitmele armeele ning muusika oli nii hea, et kesköö paiku saime ikkagi tantsusammud ka kokku. Etteruttavalt ütlen, et minu õnneks pidin ma 4.30 öösel juba autorooli minema ja see-tõttu jäi minu pidu ühe prosecco peale ning ma ei oleks saanud olla rohkem rahul. See piiramatu tasuta alkohol on ohtlik.
Ühtlasi oli too õhtu ka Airi viimane õhtu Vero Beachil, nii et saime veidi pisaraid ka. Allolev pilt oli viimane, mis kõikidest Eesti tüdrukutest koos tehtud sai. Milline hooaeg!
Jose, see, kellest ma eelmises blogis rääkisin, kes eesti keeles oskab asju öelda. See oli ka tema eelviimane õhtu meiega ja ta palus, et ma õpetaks ühe viimase asja talle eesti keeles. Ma õpetasin “ma igatsen Sind” ja tal reaalselt olid pisarad silmas, kui ma ütlesin, mis see tähendab.
Alex, kellest ma ka eelmises blogis kirjutasin, et kõige jobum inimene John’s Islandil, haha.
 |
| Renedo. Vahetult enne pidu kohtusin ta tütrega ja no ausõna, sellise välimusega beebit mul olekski vaja. |
 |
| Meie food and beverage tiim |
Peojärgsel hommikul, kell 4.30, kohtusime maja ees Alexi, Arturi ja Airiga ning sõitsime kõik koos Fort Lauderdale poole, kuhu me jõudsime 6.30ks. Esimeses terminalis läks maha Airi, kolmandas läksid maha Artur ja Alex. Ja läinud nad olidki… Ma olin vist nii väsinud ja sooda, et emotsioone väga ei olnudki ja me olime Airiga üksteisele lubanud, et me ei nuta, seega me ei nutnudki ja jätsime rõõmsalt hüvasti. Poistega muidugi oli täitsa komöödia see hüvasti jätmine, aga las mõned asjad jäävad meie endi teada. Tagasiteel koju tegin peatuse mingis suvalises külas, suvalises tanklas, mille omanikud olid hispaania keelt rääkivad, otsekui seebikast välja hüpanud mees ja naine ja naine tegi mulle hommikuks võileiva peekoni, juustu, rohelise salati, tomati ja hapukurkidega ja pani veel majoneesi ka vahele ja andis mulle värske apelsinimahla. Nom nom nom. 8.45 jõudsin koju tagasi ja kell üheksa juba magasin õndsat und. Mida Sa veel ootad pärast sellist ööd..
Ja nagu ma ka eelmises blogis mainisin, saime me sünnipäevakingituseks kino kinkekaardid, mis on tekitanud olukorra, et alates oma sünnipäevast tänaseni, mis on täpselt kaks nädalat, olen ma kinos käinud kuus korda. Ilma naljata. Olen ära vaadanud filmid:
*The Mustang, millest ma eelmises blogis juba rääkisin.
* Breakthrough, mis on tõsielul põhinev film lootust andvast poisist, kes vajub läbi jää vette ja kellele arstid ei anna mitte mingit elulootust. Me Airiga ikka mõlemad hellalt pisardasime seal, aga natukene jäi film selles mõttes meie jaoks kaugeks, et see oli suuresti seotud jumala ja selle uskumisega, aga mida Sa usud, kui Sa pagan oled, eksole.
* Little, mis on parajalt lihtne komöödia, kuidas ülemus on ülbe ja õel ja siis mingi väike tüdruk ta väikseks tüdrukuks nõiub, et ta ei saaks enam teistega õel olla. Ja kuidas ta siis hakkama saab oma täiskasvanu oleku, aga lapse kehaga. See tüdruk, kes mängis, oli I-ME-LI-NE. Ma usun, et temast saab ikka väga kõva näitleja tulevikuks, kui ta väga tahab. Ja film ise oli ka parajalt nunnu ja armas.
* Long shot, mis vist on ainus siit listist, mida ma Eesti kinodes ka tulemas nägin. Räägib üsna võimatuna tunduvast armastusest lihtsa-vaese poisi ja USA presidendiks kandideeriva naise vahel. Kõik need suhted ja liinid ja teiste arvamus, üsna aktuaalne teema, kui nii võib öelda. Ja parajalt naljakas ka.
* The Intruder, mis peaks olema siis ulme-põnevik, aga oli ikka päris õudne film, me Brigittaga mõlemad peitsime nägusid ja mõtlesime, et eiieieieieieiiiii, ei tahaaa nähaaaa. Aga väga väga põnev oli lõpuni välja ja lõppes nii ootamatult, et jäime ikka mitmeks hetkeks maha istuma, et ohsa pühaissand, mis film see veel oli. Sisu poole pealt kokkuvõtvalt räägib film sellest, kuidas mees-naine ostavad omale maja omanikult, kes eluaeg on seal elanud ja kes ei suuda sellest elust lahti lasta ja käib ikka neil seal muru niitmas näiteks ja ilmub suvalistel hetkedel välja jne. Lõpuks selgub ka, kuidas ja kust ta üldse välja ilmus.
* Poms, mis on üks armsamaid filme, mis ma viimasel ajal näinud. Räägib sellistest minu vanaema ealistest naistest, kes elavad pensionipõlve oma elamurajoonis (USAs on spetsiaalsed elamurajoonid pensionäridele, kuhu noortele üldse kortereid ei üürita ega müüda) ning üks neist siis otsustab, et ta eluunistus jäi täitumata, kui ta ei läinud oma tantsutüdrukute esinemisele kunagi noorena ja teeb tantsutüdrukute klubi, kuhu ta kaasab ka teised pensionärid. Alguses läbi raskuste, siis läbi pisarate ja lõpuks läbi naeru ja rõõmu läbitud teekonda see film kajastabki. Ja see on nii nunnu, millised need vanakesed on ja kuidas nad seda tantsu löövad ja oh jah.. lõpus muidugi juhtus midagi minu jaoks nii ootamatut, et ma istusin ja nutsin ja mõtlesin, et jeesus, rõõmus film pidi ju olema.
PS! See viimane ka kas on juba Eesti kinodes või tuleb, ma täpselt ei mäleta.
Ja nagu ma eelmises blogis mainisin, sain ma kingituseks omale e-lugeri ja esimese asjana haarasin ma sealt listist endale Minu Filipiinid, sest esiteks, mulle hullult meeldivad need minu-raamatud ja teiseks, kuna emps mainis, et seal raamatus on palju kultuurierinevustest pakatavaid olukordi, mis meiegi peres olnud ja mis minugi elus ilmselt olnud ja veel ees, sest see on paratamatu, kui endale eestlasest kaaslast ei võta. Ma hetkel olen alles mingi kolmandiku jõudnud läbi lugeda, aga juba on täiega põnev ja see tüdruk nii vahvalt kirjeldab olukordi, et ma mitu korda mõelnud, et jaaaa, jumala tõsi.
Enne töötajate hooajalõpupidu käisime Brigittaga shoppamas, sest ma otsustasin hommikul, et mulle ei meeldi mitte ükski kleit, mis mul on, selleks peoks. Selline tavapärane seis siin Ameerikas, siin maksavad kleidid nii vähe ja neid saab tagasi viia nii lihtsalt, et üsna tavaline on osta kleit, käia peol ära ja viia see siis tagasi. Ma küll nii ei ole kunagi teinud, aga selle kleidi viisin küll tagasi, millega me mu sünnipäeval pildistamas käisime. Ühesõnaga, tavaliselt nende kleitide ostmisega on nii, et ma proovin umbes 20 erinevat, umbes kaks meeldivad, ostan ühe ära. Seekord läks nii, et proovisin nelja ja kõik neli olid nii ilusad, et ma poetasin pisara ja mõtlesingi alguses, et savi, ma ostan need kõik, aga katsusin siis ratsionaalne olla ja ostsin ühe õhtuseks peoks (mis tegelikult oli samasugune kleit nagu mul varem oli hõbedase ja mustaga ja mis katki läks, seega selle üle mul oli eriti hea meel) ja ühe empsi sünnipäevaks, mis sest, et ma selle vabandusega juba umbes neli kleiti ostnud olen. Eks näis, millisega ma siis tegelikult lõpuks sinna lähen.
PS! Iga kord, kui ma mõnda valget kleiti proovin ja eriti, kui see mulle seljas meeldib, hakkan ma kartma, sest emps ükskord ütles mulle, et valget kleiti ei osteta niisama, see ostetakse ükskord elus ja pulma. Ja nii ma ei julgegi endale kunagi ühtegi valget kleiti osta.
Ja lõpetuseks jällegi pildid, mis mujale vahele ei sobinud.
 |
| Aasta parim nali lihtsalt |
See on elu üks suurimaid naudinguid!
Lugeda raamatut!
PS – juhul kui sa nägid miskit muud, konsulteeri oma psühholoogiga.
 |
| Üks ainus rannapäev mais |
 |
| Nagu reklaampilt |
Mida me õpime lehmadelt, buffalodelt ja elevantidelt?
– on võimatu kaalu kaotada süües rohelist muru, salatit ja kõndides ringi.
 |
| Uue kodu ligidal on üks imehea sushirestoran, ma küll täiega ootan Sushi Plazasse minekut, aga see ajab ka asja praegu ära |
Mu väike tüdruk kolis Assakult ära ja neil polnud uues kodus nädal aega netti, mistõttu me ei saanud üldse rääkida ja kui siis lõpuks ta mulle helistas, siis ta tahtis mu surnuks rääkida, näitas oma tuba ja voodit ja korterit ja et emmele tehti ai-ai käe peale. Veronica käis arstil lapsesugu piilumas ja võeti veenist verd. Kusjuures, ma praegu mõtlesin, et ma ei tea, kas ma üldse olen siin maininud, et ma jälle tädiks saan, ma vist suures eufoorias unustasin selle ära. Nii, et jah, novembris saab mu vend teise lapse ja Lola Maria endale väikese venna, ajeeeeee!
No ma ei tea, kuidas selle Eestisse tulekuga on…
Snapchatis praegu hästi populaarne filter, mehed saavad naisteks ja naised meesteks. Proovisin siis Brigitta õhutusel ka ja no issand jumal – ma olen ju jumala Andre nägu, kui ma mees olen.
Ja sellega siinkohal lõpetan. Jäänud on veel viimane nädal Vero Beachil ning viis viimast tööpäeva tööl. Mister George pani mu nii hästi tööle, et teen järjest 3 topeltvahetust, 2 üksikvahetust, 4 topeltvahetust, üheksa päeva järjest. Täna nägin teda, patsutasin õlale ja ütlesin, et hea töö. Ta muigas vastu ja ütles “Nii juhtub, kui küsid viis päeva ühes nädalas vabaks.” Hahaha.