Ameerika teise hooaja lõpp

Töötasin 16.maini, mis nagu ma eelmises blogis mainisin, tekitas olukorra, kus ma töötasin üheksa päeva järjest ja neist neli viimast topelt. Ütleme nii, et lõpuks oli küll päris hea tunne, kui need päevad läbi said. Natuke lihtsamaks tegid need tunnid lovebugsid, kes on mingid musta värvi elukad, kes on sabapidi koos ja kõnnivad ringi ja neid oli niiiiiiiiii palju, et te ausalt ei kujuta ette. Tänu neile aga olid õuesektsioonid päris mitu päeva suletud ja seega sisemise ala peale sisuliselt topelt servereid. 

Viimasel päeval veel rääkisin ühe kapteniga juttu, kes ütles, et skoorisin sel aastal “jah” sõnad kõikidelt manageridelt ja see on minu puhul sellepärast eriline, et ma golfclubis ju ei ole töötanud ühtegi päeva see aasta ja sain isegi nendelt manageridelt jah. Elagu mister George! Kurb oli ka viimasel päeval, ma olin hästi aktiivne, liikusin ringi, aitasin kõiki, möllasin oma laudades, ühesõnaga, super super super oli kõik, aga kui ma siis ühel hetkel aru sain, et seda järgmised viis kuud ei ole, siis tuli küll pisar silma. Kusjuures, John’s Island oli nõus võtma mind tööle ka ilma tööviisata ja maksma sularahas, suveperioodil. Kahju, et nad seda alles siis ütlesid, kui mul nüüd juba teised plaanid on. Ma oleks raudselt läinud.

Need lovebugsid

Viimane hommik selle uniformiga

Kinos käimise hullus jätkus meil veel ka viimasel nädalal, käisime Brigittaga vaatamas uut filmi The Hustle, mis tuleb Eesti kinodesse ka ja ausõna, säästke raha ja ostke midagi ilusat. Kohe kindlasti üks nendest filmidest, mis haibitakse näitlejate ja treileriga nii üles, et kutsub vaatama ja milles pettud 100%. Pettusime meie, pettusid ka päev hiljem vaatama läinud Meelika ja Reelika. 

Meie Brigittaga käisime enne kino ka sushit söömas ja sangriaid joomas, ma ei tea, kuidas see jook minust nii mööda on läinud, ma olen eluaeg arvanud, et see hull surm ja niidab poole lonksu pealt, aga tegelt on nii njom njom. 

Ausalt öeldes tundub küll pildi pealt, et mina olin hullult näljane ja Brigitta oli dieedil, aga ausõna, ta sõi pooled minu omad ka ära, haha. 

PS! Siinkohal mul tuli meelde, et rääkisime empsiga, et millega viina juuakse ja ütlesin, et vodka-soda-cranberry ja sain siis ise ka aru, et Eestis ei joo mitte keegi mitte kunagi viina gaseeritud vee ja jõhvikamahlaga. Printsessid siin. 

Neljapäeva õhtul, mis siis oli minu viimane tööpäev, läksime pärast tööd Meelika, Reelika, Brigitta ja Stefaniga bowlingut mängima. Pigem küll siidrit jooma (leidsime sisuliselt lõpus, et Stella õllel on ka siider ja see maitses täpselt nagu kodu õunasiider vaadist), aga mängisime paar mängu ka. Mul pole ühtegi pilti mängust, haha, küll sellel ka põhjus on. Ma olin nii koba lihtsalt. 

Terve reedese päeva ma veetsin ringi joostes, sest kuigi alguses oli mul ideaalne plaan, kuhu oma auto suveks panna, selgus kaks päeva enne seda, et see plaan on vastu taevast ja mul tuli leida plaan B. Jumal tänatud, et mul nii palju häid suhteid igal pool kõikidega on, et see plaan B viie minutiga sisuliselt leitud oli. Niisiis, olude sunnil, viisin ma auto juba reedel garaaži ära ja andsin võtmed ära ja tsauuu beebi, näeme oktoobris. Edasi tulid Mari ja Keiri mulle vastu, ma viskasin nad tööle ja jätsin Mari auto enda kätte, millega ma siis sõitsin esimese asjana DMVsse, mis on Eesti mõistes siis ARK. Kuna mul see kindlustusmakse on siin üsna hinge kinnitõmbav (esmane autojuht, USA mõistes, kaskokindlustus ja kõik muud aspektid), siis ma olin valmis tegema mida iganes, et ma seda maksma ei peaks need viis kuud, kui mul autot ennast polegi. Seega, minu valik oli võtta auto registratsioonist maha, mis tähendab siis, et võtsin autol numbrimärgid küljest ja viisin need ARKi tagasi. See siis tähendab, et autoga ei tohi sõita kuniks ma selle numbrimärgi tagasi lähen võtan. Sisuliselt nagu meil ilma ülevaatuseta sõitmine, sõida kui julge oled, aga kui vahele jääd, on jama. Ja siis, kui ma sain auto mahavõetud (mis võttis aega kaks minutit), pidin ma helistama kindlustusse ja nendega lepingu ära lõpetama ja see võttis mul ei rohkem ega vähem kui 34 minutit telefoni otsas. Appi, see Ameerika. 

Hommikupooliku esimesed tunnid veetsime me Brigittaga hoopis rannas, kuulasime head muusikat, rääkisime juttu ning nautisime ilma. Korra käisime vees ka ja kuigi lained olid üsna suured, tundus, et saame hakkama. Kuniks ühel hetkel enam ei saanud ja ma jõudsin ainult mõelda, et nüüd on küll lõpp, sest see laine vajus mitme meetri kõrguselt mulle otse pähe. Veidi siis tsentrifuugisin seal vahel, jäin oma Calvin Kleini päikeseprillidest ilma ja nina lahti, sest see oli paksult soola täis. Tore lugu. 

Edasi läksin Indian River Malli, tegin oma küüne korda, mille ma viimasel tööpäeval pooleks virutasin, ostsin uued päikeseprillid, mida ookeani kaotada (seekord Hilfigerid, haha) ning läksin kinno, et kinkekaardi viimane summa ka veel ära kasutada. Sel korral filmiks A dog’s journey ja vot see on see film, mida ma kahe käega soovitan. Küll aga on see väga seotud esimese filmiga, a dog’s purpose, seega, kes näinud pole, vaadake see esimesena ära. Film oli mulle sobivate emotsioonidega, sain terve peatäie nutta ja lootsin, et sellest piisab, et järgmisel päeval äraminek lihtsamalt läheks.

Kodus sõime veel kell üks öösel Brigittaga jäätisetorti, mille me tegelikult ostsime meie sünnipäevapeoks, aga milleni me kunagi ei jõudnud. 

Niisiis täna hommikul tuli mul öelda viimane head aega Brigittale, mis ilmselt oli selle hooaja kõige raskem. Nii jabur, kui see ka ei tundu, sest tegelikult 10 päeva pärast näeme me juba jälle, aga ma ei tea, kuidas tema tunneb, aga mina kasvasin temaga nii kokku, et minu jaoks tundub üsna maailmalõpp, et ma enam hommikuti esimesena tema nägu ei näe. Et ma üldse ühegi eestlase nägu ei näe, kellega me nii mitmeid kuid koos veetsime. Tundub isegi praegu, et eelmine hooaeg oli selle võrra lihtsam, et vähemalt ei olnud kellegagi nii lähedane, et poleks hakkama saanud. Sel korral.. noh, neid oli. 

Pisardasin omaette ligi tunnikese, siis otsustasin ennast kokku võtta ja viimased asjad veel kokku pakkida ja tuba ära koristada. Naljakas on see, et kuigi ma olen reisimise ekspert ja kuigi ma olen oma asju pakkinud nii palju kordi, et ma enam isegi ei tea, kui palju, olen ma ikkagi selles täiesti lootusetu ja lõpetan alati kümne lisakiloga teel lennujaama. Etteruttavalt ütlen, et seekord ei päästnud mind ei käel olnud kristallid ega ka jumal, kõik läks untsu. Aga sellest pikemalt allpool. Ühesõnaga, poole päeva pealt siis tegi Keiri mulle veel patsid pähe, et oleks mugav lennata ning jätsin siis tema ja Mariga ka hüvasti ja kuigi alguses tundus, et mis seal ikka, siis ütles Mari sellise lause, et kui ta tuleb õhtul töölt, siis mind polegi enam seal ja järgmiseks seisin keset esikut, nägu käte vahel ja pisarad muudkui jooksid ja jooksid. Käskisin neil lihtsalt ära minna, sest ega lihtsamaks see head aega nagunii poleks läinud. 

Viimaseks tunniks Vero Beachil jäin siis korterisse üksinda ja õnneks, kuna ma eelmistel päevadel olin pakkimisega hästi tubli olnud, polnudki mul muud teha, kui Netflixist sarja vaadata ja endale bageleid küpsetada, et midagi kõhtu saada. Veel mõni inimene üritas minuga kokku saada ja hüvasti jätta, aga ma olen selles äärmiselt kehva, nii et mõnele ma valetasin, et ma pole enam Vero Beachil ja mõnele ütlesin lihtsalt ei. Poole kahe ajal tellisin omale auto järgi ja läksin bussipeatusesse, kuhu buss saabus õigel ajal ning sisustasin terve bussitee Eurovisiooniga. 

Siia vahele ütlen, et ma täiega rahul võitjaga ja minu meelest oleks võinud Rootsi ja Venemaa ka võita. Ja show, mis Iisrael korraldas, oli ülemõistuse ikkagi, kuigi Madonna no üldse ei sobinud sinna vahele. Ilmselt, kui tema asemel oleks olnud Enrique Igleasias, ma ei pauguks üldse, haha. 

Arusaamatul põhjusel jõudis buss Fort Lauderdale tund aega varem, 17.05. Oleks pidanud jõudma 18.20. Ükskord ma olen lausa 19.20 jõudnud. Ühesõnaga, ei tea, miks või kuidas, aga see tähendas, et mul oli erakordselt palju aega, sest esimene aeg, mil ma oleks pidanud olema lennujaamas, oli 19.00. Muidugi siis hakkasin ma järjest sõnumeid saama, kuidas 21.00 asemel läheb lend 22.00. Ja siis 22.45. Ja siis 23.45. 

Pärast bussisõitu läksin hoopis sushit sööma, kohta, kus me Triinuga kogu aeg käisime, aga praegu kahjuks Triin ei ole enam Fortis, ta on suveks Eestis, seega pidin üksinda tsillima. Sõin kõhu maxtäis ja tellisin siis jälle auto järgi, et lennujaama kobida ja näha, mis saatus mind ootab. Alguses ma istusin natuke eemal maas kuniks Eurovisioon lõppes ja nägin siis, et kõikide kotte kaalutakse, iga väiksemgi kõhukott ka kaaluti ära, sest suur kohver võib olla 20kg ja KÕIK lennukisse kaasavõetavad asjad max 10kg. Saate juba aru, et ma olin eos pekkis jah? 

Okei, mõtlesin siis rahulikult kõik läbi, näiteks ehitasin endale jope, kuhu sisse panin tagi, kuhu sisse panin pusa, kuhu sisse panin trennipusa. See pamp üksinda kaalus juba 10kg. Aga ma viskasin selle kaalu kõrvale põrandale ja nad ei näinud teda. Panen siis suure kohvri peale, 23.4kg. Mitte ei saa aru, kodus oli 22. Okei, kiskusin selle siis lahti, võtsin suvalt mingid asjad sealt välja, lootsin, et mul on neid pärast kuskile panna (väga mõtlematu) ja viskasin siis suure kohvri kaalu peale tagasi, näitas 21.4kg, ma sosistasin vaikselt kutile “come on, please…” ja lasi läbi ja panin siis oma kaks väikest kotti (ilma poolte asjadeta, mis kõik põrandal laiali olid) kaalu peale ja need olid 11.4kg. Ma lihtsalt teesklesin, et ma isegi ei tea, mis limiit on ja õnneks pandi kottidele sildid peale. Kurat, ma ei lenda mitte kunagi Norwegianiga USAst ära enam, mida keberniiti. Nüüd näen ma igal juhul välja nagu kaamel, ma ei tea, miks ma arvasin, et pole vaja käsipagasi kohvrit võtta ja saan kottidega hakkama. Nagu ma enne juba mainisin – korduvalt loll lihtsalt. 

Nüüd ma siin lennujaamas istun ja loodan, et kunagi lend läheb ka, sest ebaõnn on see, et kahe lennu vahel Stockholmis oli mul üks tund.. jah, kui esimene läheb kolm tundi hiljem, ei ole ka mingit varianti teise lennu peale jõuda. 

Ma ei tea, emps, panin küll kristallid täna just käe peale…