Mul on neid nii-öelda tähtpäevi juba nii palju, et varsti on igas kuus miski mälestus ja meenutus. Alles eile möödus kolm aastat päevast, mil ma lahkusin Ameerikas Amee ja Adami juurest ehk sisuliselt päevast, mil lõppes minu american dream. Igal juhul täna, 5.juunil, aasta tagasi, alustasin ma oma teekonda kruiisilaevale. Ma lahkusin salaja, mu sõpradest põhimõtteliselt keegi ei teadnud, et ma lähen, sest ma olin väsinud nendest nutvatest hüvastijättudest, mida mul senini korralikult olnud oli. Tagant järele ma võin öelda, et rohkem ma sellist nalja ei tee. Esiteks, see varjamine oli niii raske ja teiseks, see sõim, mis ma kaela sain, oli topelt raske ja kolmandaks, hea on ikkagi korraks ka head aega öelda.
Niisiis, alustasin ma Crystal Cruise Linesis töötamist, kajutiosakonnas, kus algselt olin ma koristaja abiline ehk tegelesin põhiliselt dekoratsiooniosaga, aga õppisin ka kenasti kogu kajutikoristuse ära. Tegelikult väga vajalik oskus, näiteks kui ma oma praegusesse korterisse kolisin, oli mul küll hea meel, et nii kiirelt ja libedalt asjad koristatud sain. Võib-olla see mingil määral isegi muutis mind korralikumaks, sest ma nägin, kui õudsad võivad inimeste kajutid välja näha. Pärast kahte kuud kellegagi koos töötamist anusin ma omaette sektsiooni, sest mul oli nii kõrini kellestki sõltumisest ja kellegi tempo järgi ootamisest ja nii kolisingi luksuskajutitest hoopis viiendale tekile, kus elasid laeval töötavad, aga tähtsamad inimesed. Sain endale nii mõnegi sõbra sealt osakonnast.
Töö on aga selle elu juures väga väike osa. Jah, 300 tundi kuus, aga ikkagi väike. Mu kaks väga head sõpra tänaseks päevaks, tulid mu ellu just nimelt laevalt. Üks neist Jennifer, mu väike Brasiilia loco, kellega ei jäänud ükski pidu pidamata, tants tantsimata, jook joomata ega viha välja elamata. Ta oli mul alati olemas, vahel vanema õena, vahel emana, vahel sõbrannana. Kuidas iganes mind oli vaja korrale kutsuda. Teine aga hoopis Afzal, Indiast pärit noormees, kes võttis mu enda tiiva alla kohe, kui kuulis, et ma olen Eestist pärit. Temaga meil küll sai rohkem tsirkust seal laeval, sest ta on nii naljakas inimene, aga samas, kui mul ikka oli mure, siis ta kuulas ka. Ja ta kajutikaaslane oli lihtsalt meganaljakas inimene, nii et iga kord kui ma seal kajutis istusin, tegi ta sellist nalja, et pisarad silmas. Eriti, kui ta joonud oli. Sama kehtis Afzali kohta. Kui need kaks aga kõrvale jätta, kohtusin ma seal ju Eesti tüdrukute Inga ja Ingridiga, kohtusin Horvaatia tüdruku Nila, Serbia tüdruku Ana, Ungari tüdruku Aniko ja India tüdru Snehaga. Jätmata nimetamata kõik teised tegelased ja sada brasiillast, keda kõik pidasid mu rahvuskaaslasteks, sest ma hängisin nendega kogu aeg.
Jennifer
Jennifer, Ana ja Nila
Afzal
Aniko
Jennifer
Alyssa ja naine, kelle nime ma ei teadnudki lõpuni välja, aga nad olid mu konkukaaslased
Lisaks sõprade saamisele, toimub laevas palju põnevat. Nii nagu üsna mitmetes kruiisielule pühendatud lehekülgedel on ka mainitud, kuulub töötajatele laevas täiesti oma ala, millest reisijad ei tea mitte midagi. Nad ei saagi sinna alale. Okei, valetan, vähemalt Crystali laeval oli gangway ehk maale saamise trepp töötajate koridorist läbi üsna tihti. Carnivali laeval ma ise vähemalt ei ole kunagi töötajate ala nii-öelda näinud, kuigi ühel aastal sellega väga lähedalt kokku puutusin. Crystali laevas oli töötajatele tekk kaks ja kolm ja neli ja pooleldi ka viis. Lisaks, mis oli üliäge, oli see, et laevanina osa kuulus samuti töötajatele. See küll ei meeldinud külastajatele, sest sealt ninast sai väga ilusaid pilte ja vaateid, aga töötaja jaoks oli mõnus. Seal ninas oli ka bassein, kus ma kahjuks käisin vaid korra, Saint Tropezis. Meil toimusid pidevalt ka peod, riikide iseseisvuspäevad, mida siis riikide kodanikud ise korraldasid, juustu-veiniõhtud (mul nii kahju, et ma siis veel veini ei hinnanud), salsapeod, karaokeõhtud ja muud tantsupeod. Peod olid alati Peod, suure tähega, kestsid varajaste hommikutundideni ning olid täis möllu ja lusti. Paar korda olid ka saunaõhtud basseiniga, kus me saime minna reisijate alasse, õuetekile suurde basseini ja pärast ka sauna ja jõusaali, need olid ka omamoodi mõnusad.
Jaanipäev Dubrovnikus tequila sunrise’dega
Reisijate jõusaal
Väljaspool laeva toimub ka palju. Kuna minul oli ringiliikuv laev, kus punkt A ja B polnud kunagi samad, siis ärkasin pea iga hommik uues linnas. Mõnes kohas olime öösel sees, see tähendas muidugi kindlasti maa peal hullu pidu ning Bordeaux’s olime lausa 2 ööd järjest. Ma sain nii palju käia ja näha ja see osa muidugi ajas ka kõik sõbrad kadedaks. On üsna lihtne jätta oma elust glamuurne mulje, kus on ainult pidu ja reisimine ja lõbus osa. Tean, et sama on ka lennusaatjatel, teised näevad ainult pidu ja reisimist, aga raske töö jääb selle taha peitu. Mina ise leian, et see tasub ennast ära, mõni teine võib-olla mitte. Oma lepingu jooksul sain juurde 5 uut riiki ja palju palju linnasid, käisin ka mõnes vanas kohas ning meenutasin kunagi olnud aega. Lemmikuteks said Santorini, Gibraltar, Ibiza, Mallorca, Honfleur, Gurnsey ja vanadest olijatest Dublin, Dubrovnik ja Barcelona. Mykonosel jäi käimata ja see on mul siiamaani hinges, aga võib-olla ma siis kunagi lähen reisin sinna oma raha eest (või lähen järgmisele kruiisilaevale).
Santorini
Corfu
St Malo
Lissabon
Lissabon
Ibiza
Dublin
PS! Tundub, et mul ainult kaks pluusi oligi kaasas laeval, ha ha ha.
Gibraltaril kohtusin ma esimest korda ahvidega ja sain seal lausa nii targaks, et kui napid kuud hiljem Balil ahv mulle õla peale istus, ei kartnud ma teda üldse ja pidasin temaga rahulikult läbirääkimisi, et ta mu patsikummi ära ei varastaks, sest mul hakkab sellisel juhul väga palav. Esimesel korral ma oleks ennast ilmselt täislasknud.
Kahjuks jäi mu leping ootamatult lühikeseks. Ta oleks jäänud lühemaks kui planeeritud nagunii, sest ma suutsin oma bossiga esimesel päeval tülli minna, aga ka sellest planeeritud ajast jäi ta lühemaks. Mis seal ikka, lahkumine oli ootamatu ja pisaraterohke, aga samas ma ei unusta kunagi seda esimest hommikut kodus, kui ma olin ärganud lõpuks oma voodis, ilma, et ma oleks olnud 4 tundi magada saanud ja 10-tunnine tööpäev ees. Ma mäletan ka seda, kuidas ma vannituppa läksin ja automaatselt peeglit pesema hakkasin. Empsile tegi see nii nalja, et ta pakkus lahkelt, et laseb meie koristaja lahti ja ma võtan üle. Mainis veel, kus pesuasjad asuvad. Ha – ha!
Vaadake mu nägu, ma olin mitu tundi järjest ainult nutnud, nii kurb
Palju on küsitud, kas ma lähen laevale tagasi ja millal jne, ja ma võin öelda, et ausõna, ma täiega tahaks, mulle ikka väga meeldis seal. Ma olen ka kandideerinud, aga siinkohal on saatuslikuks saanud mu vanus, sest nõutud varasem kogemus on pikaajalisem ja kajutipoole peale ma enam tööle minna ei taha. Sel korral tahan ma minna tegema midagi, mille üle ma täiega rõõmu tunneks. Näiteks kruiisidirektoriks, oi blää, kus ma alles teeks kruiise.
Aga arvan, et peatse kohtumiseni, küll minu laevareisid alles tulevad.
11.august, 68.päev, Guernsey. Oleme jõudnud punkti, kust edasi enam-vähem kõik linnad korduvad, kus me käinud oleme. Sellegipoolest on tänane minu jaoks erilisem Guernsey külastus kui eelmisel korral. Aga kõigest järjest. Hommikul lasin tööl luusi, kohe päris ausalt, sest ma tahtsin kiirelt välja saada ja seega eriti detailidele tähelepanu ei pööranud. Muidugi see õhtul maksis kätte,…
Vahepeal tükk maad vaikust olnud, kuna mul oli parajalt madallangus ning midagi ei muutunud ka. Minu tuleviku kohta on palju küsitud, kuivõrd ma ühel nädalavahetusel panin pildi töövestlusest ja kõik hakkasid uurima, et kus ma siis käisin ja mis toimub, pidin ju laevale juba minema? Noh, tegelikult oli üks tööots, mida ma rohkem tahtsin ja…
13.juuni lõpp. Pidu oli naljakas. Keskööni mängiti Filipiini muusikat ja see imes ikka sajaga. Pakuti filipiinlaste sööke ka, mu ema ilmselt kujutab ette, kui palju mina sõin. Ma jään ikka Ameerika ja Itaalia lapseks. Õhupallid olid igal pool ja lipud ja joogid olid tasuta, no ikka täisvärk. Ise jõin cocat terve õhtu. Baar on 4ndal…
Lõpuks oli kätte jõudnud kauaoodatud puhkus. Hakkasin kruiisi juttu Brigittale rääkima juba vist oktoobri kuus ning kruiisi valisime lõpuks välja umbes detsembri paiku, siis käisime ka tööl omale vabasid päevasid küsimas. Muidugi, kui oli aeg kruiisi ostma hakata, oli see välja müüdud. Ma olen korra elus varem ka kruiisist ilma jäänud, seega oli meil plaan…
8.mail kell 10.35 oli mul veel viimane intervjuu Ismira firmaga, täpsustasime üle, kuhu ja kellena kandideerin, vaatasime, et ühendus-heli-pilt oleks suurepärane ning saanud oma vahendusagendilt soojad edusoovid, jäin ootama intervjuud juba kruiisilaeva firmaga. Veidi pärast kella 11 helistaski mulle Royal Caribbeani esindaja Juliana ning meie intervjuu võis alata. Allaril oli ka intervjuu, kohe pärast mind….
10.juuni, viies tööpäev, kuues päev laevas. Laev on Türgis. Pärast sööki ja kahte tundi und, mis tundusid kahe minutina, läksin ma medical centerisse, kus mulle tehti mingi vaktsiin. Tuulerõugete vastu. Ega ma ei tea, kas mulle on seda kunagi tehtud või mitte, minu meelest ei ole, aga noh nüüd on tehtud. Kuu pärast pannakse üks…
