Elu Ameerikas – juuni Nashvilles

Kogu juunikuu lipsas lihtsalt näppude vahelt välja. Me räägime alati, et elada kuus kuud Nashvilles ja kuus kuud Vero Beachil, on väga hea tasakaal, üks on täielik hullumeelsus 24/7 ja teine rahulik maakoht. Ma muidu ei ütleks üldse, et me oleme mingid ulmelised väljaskäijad ja peopanijad, aga see Nashville lihtsalt tekitab seda tunnet iga nädal, et kuidas me siis ei lähe. Ja nii ongi terve kuu täiesti märkamatult mööda läinud, nii et katsume kiirelt kirja panna, mis vahepeal toimunud on.

Kuu alguses tulid meile külla Ella ja Becca, meie Florida klubist töökaaslased, nad mõlemad on UK-st pärit ja läksid pärast hooaja lõpetamist mööda USA ringi reisima ja otsustasid siis üsna spontaanselt ka Nashvillest läbi tulla. Esiteks, oli see super spontaanne juba selles mõttes, et nad reaalselt veetsid Nashvilles umbes 36 tundi. Teiseks, vihastasime meie oma manageri korralikult välja, sest me muutsime oma vaba päeva soove mitu korda ja graafik oli ammu valmis, aga ta ei saanud mitte midagi meile vastu öelda, sest ta oli meid just eelmisel nädalal 7 päeva järjest tööle pannud.

Läksin neile lennujaama järele ja viisin nad esimese asjana kohe baari, Greenhouse nimelisesse, mis on me kodust umbes viie minuti kaugusel. Esimene pilt näitab, kell oli 22.26, vaesekesed otse lennukist jooma. Aga tegime mõne joogi ja tulime koju tuttu, et saaks alustada järgmist päeva kohe mimosade ja lauluga. Meil oli kindel plaan teha see sama baari/joogi/brunchi tuur, mida me ise olime paar päeva enne teinud ja tüdrukud olid väga käpad. Isegi Tomas liitus meiega alguses, aga ta pidi ühel hetkel lahkuma, sest ta pidi õhtuks tööle minema.

Niisiis alustasime jälle BottleCapist, kus me sõime (väga tark mõte) ja jõime ja rääkisime juttu ja saatsime videoid oma Florida managerile. Ulme lihtsalt, kuidas me oma Florida inimesi igatseme seekord. Muide, pildil Ella demonstreerib Andre nimelist šampust, sest mu venna nimi on Andre. Andrele pilti saates ta muidugi ütles, et Pommery šampust ikka üle ei löö, haha.

Edasi näitasime tüdrukutele kõiki Nashville kenasid silte ja “vaatamisväärsuseid,” mis 12south tänaval on ja kuhu iga endast lugupidav inimene peab Nashvilles ikkagi minema. Praegu ma mõtlen, et tiibade juurde me neid ei viinudki, aga ega konditsioon oli selleks ajaks juba korralik ka.

Järgmine peatus oli Edleys, üks kuulsamaid BBQ kohti Nashvilles, aga meie käime seal ainult heade kokteilide pärast.

Ja järgmine peatus oli Midtowni Tin Roof, kus me käime ka ainult heade kokteilide pärast. Okei, tegelikult see on pooleldi klubi ka, päevasel ajal on seal suhteliselt rahulik, aga õhtuti korralik möll. Seal oli meil vaja muidugi shotte tegema hakata, ma pole kindel, kas me juba varem ka neid tegime, aga ma süüdistan selles Tin Roofi, millised me kojujõudes olime.

Ja siis lõpuks jõudsime me Broadwayle, mis oli meie üllatuseks jumala tühi. Eriti suur üllatus oli Whiskey Row, sest me pole kunagi näinud seda tühjana, pigem on seal alati viis miljonit inimest, aga seda lõbusam oli, jõime ja rääkisime hoopis tüdrukute jutte. Me käisime mõnes baaris veel, sest Ella oli Nashvilles esimest korda elus ja tahtis kõiki asju näha. Mingi hetk käisime veel ühes restoranis/baaris süüa otsimas, aga mu burger oli nii vürtsine, et ma saatsin selle tagasi ja olin ülipahur.

Tüdrukute lend tagasi oli kell kuus hommikul pärast päev otsa joomist ja me jõudsime vist mingi keskööl koju, nad pidid kell neli ärkama. Ella ärkas keset ööd ja küsis Becca käest, mis baaris nad on, haha. Ja nad isegi jõudsid lennujaama, ainult selleks, et saada teada, et lend on mitu tundi edasi lükatud. Vot see oli küll karm. Aga tüdrukuid näha oli ülitore, mis sest, et me ilmselt enam mitte kunagi ei kohtu, nendega oli terve hooaeg Floridas väga tore.

Ühel päeval käisime mina, Brigi ja Tomas sellises kohas nagu Catio Cat Lounge, mis põhimõtteliselt on nagu Eestis Pesaleidja, koht, kus on kassid, keda saab endale võtta. Erinevus seisneb selles, et sinna viiakse ainult need kassid, kes on juba valmis koju minema ehk nad on terveks ravitud, süstid tehtud jne ehk see on terve tuba täis möllavaid kasse. Ja kuna kogu tegevus on neil heategevuse pealt, siis maksab pilet 12$ ja võib kiisudega seal mängida.

Mina oleks võtnud mõne meile koju kaasa ka, aga kuri Brigi ei lubanud.

Pärast käisime veel Sushi Trainis, tutvustasin Tomasile ka Nashville kõige toredamat kohta, minu meelest. Kuigi see esimene kord oli päris hektiline, jälgida seda linti ja vaadata, mis meeldib, mis mitte, siis etteruttavalt, me jõudsime sinna ka juba veel korra ja see oli oluliselt toredam elamus.

Mingil järgmisel õhtul käisime me jälle väljas, poistega ja vot see oli alles õhtu. Algus oli tavapärane, mimosad kodus, tuju tekitamiseks, siis kuskile linna peale, aga lõpuks läksime me geibaari ja vabandage siinkohal minu süütu olemine, aga see oli mu elu esimene kord sellises klubis ja kuigi mul absoluutselt pole mitte midagi geide vastu, olin ma seal korralikult šokis. Need poisid ikka teavad, kuidas pidu pannakse. Ma hoidsin kramplikult Nikola käest kinni ja ütlesin, et Sa mängid praegu mu poiss-sõpra, sest ma kardan, aga ikka pani mingi mees talle pepu peale laksu, haha. Seekord vallutasime siis Midtowni, Dogwoodi ja Kung Fud, kus me pidasime maha korraliku korvpallilahingu.

Käisime ka kohalikke lubasid lõpuks tegemas, seekord oli meil natuke aja peale tiksumine, sest me Florida load lõppesid juba 15.mai ja me sisuliselt sõitsime ilma lubadeta, aga et siin lubasid teha, on vaja kahte aadressi tõestust ja neid on väga keeruline saada, kui uude kohta alles kolitud + ARKis polnud ka ühtegi vaba aega enne 8.juunit, nii et siis me sinna ka lõpuks läksime ja need tehtud saime. Käisime ka uues kohas, Proper Bagels, kus serveeritakse siis bageleid. Jätkuvalt me ei ole leidnud eestikeelset vastet sellele sõnale, nii et bagel it is. Jalutasime veidi ümbruses ringi ja nautisime ilusat ilma.

Ühel päeval pärast tööd kutsusid Calin ja Josh meid piljardit mängima, üsna meie kodu ligidale ja ma olin too päev selles meeleolus, et see plaan meeldis mulle. Tegemist oli mingi keldribaariga, kohaga, kuhu me ilmselt tavalises olukorras vabatahtlikult ei läheks, aga elamus seegi. Kusjuures, seal oli ka pinksilaud ja kuigi mu suguvõsa on täis pinksimängijaid, ei ole ma põhimõtteliselt elus reketit käeski hoidnud, aga tundub, et proffide vaatamine on kasuks tulnud ja nii pidid poisid tunnistama, et minuga polnudki kõige igavam mängida.

Ja siis käisime me jälle väljas, seekord hoopis tüdrukutega töölt, Diana ja Tayloriga. Alustasime juba meie majast, jätsime kõik autod siia hoovi ja läksime Uberiga. Kogu see õhtu on üks suur tohuvabohu, me sõitsime slingshottidega mööda linna, tantsisime nonstop, jõime jooke paremale ja vasakule, tantsisime veel, tutvusime viie miljoni inimesega ja ma surin järgmisel päeval kella neljani õhtul. Ma oleks edasi surnud, aga ma pidin tööle minema kella viiest.

Meil kodu kõrval pargis toimub iga teisipäev Farmerite Market, kuhu ma olen tahtnud kogu aeg minna, aga ma alati tööl olnud, nii et eelmine teisipäev, kui ma lõpuks vaba olin, läksin. Kahjuks küll üksinda, sest keegi teine ei olnud vaba, aga mis seal ikka. Ostsin jäätist, mängisin kutsudega, ostsin limonaadi ja popcorni ning tulingi koju ära.

Mingil lõunal käisime Brigiga kuskil Froze kohas, süütu plaaniga süüa veidi, aga lõppes see ikka mingi nelja topsiga erinevate maitsete jookidega.

Käisin ka oma uute sõpradega ühel õhtul Dave and Bustersis, mis on mänguruum sisuliselt, kõikvõimalike masinatega, millega mängida saab. Kogu õhtu oli parajalt lõbus, aga parim osa oli see, kui sõitsime autorallit, mina ja kolm meest ja ma võitsin. Nad olid kõik täiesti vait, ei öelnud ühtegi sõna, lihtsalt vaatasid mind ülikurjalt, haha.

Ja nii väga, kui ma ka ei tahaks kirjutada millestki, et me käisime ma ei tea, puid istutamas või matkamas looduses, käisime me jälle väljas. Seekord oli meil esialgu plaanis tüdrukuteõhtu, aga lõppes see hoopis koos Toddi ja Donovaniga keset Broadwayd, nii et oli jälle tore ja teistmoodi, sest poisid näitasid meile kohti, kus me ise polnud enne käinudki.

Tegelikult me oleme terve hunniku kordasid trennis ka käinud, aga kuna neid trennipilte ei viitsi keegi vaadata, siis ma ei hakka neid ka siia panema, lihtsalt ütlen, et ausõna, me käime vahepeal tööl ja trennis ka.

Käisime ka Euroopa poes kohukesi ja Milkat ostmas ja leidsime Vana Tallinna jäätised. Pluss, teel sinna, tuli kuskilt autosse see roheline elukas, rohutirts, me arvasime. Terve sõiduaja ta istus rahulikult seal käigukangi peal ja mina olin üliliikumatult autos, sest ma kartsin, et ta hüppab mulle peale. Brigi muudkui ütles, et jää rahulikuks, ära ainult karju. Ja lõpuks kui auto ära parkisime ja Brigi liigutas seda kangi, hakkas see vennike räigelt hüppama ja Brigi räigelt karjuma, nii naljakas. Ütleb mulle, et ära tee ja siis teeb ise.

Ja nüüd veel hunnik pilte töölt:

PS ! Palju õnne mu nummidele magistrantidele 🙂

PS2 – ma tegelikult käisin juunis ka Philadelphias reisil, aga kirjutan sellest eraldi, muidu läheb see postitus lihtsalt liiga pikaks.