Elu Ameerikas – tagasi Nashville

Meie viimasel õhtul Floridas käisime Briksiga Sumohouses sushit söömas ja kokteile nautimas, tähistamas järjekordse hooaja lõppu.

Kojutulles pakkisime veel asju autodesse, esimest korda läksime me seekord ju kahe autoga ehk ruumi oli niiiii palju. Ma isegi võtsin Tomasi ühe kohvritest enda autosse, et ta ei peaks New Yorki puhkama minema sellega. Üleüldse kogu pakkimine oli seekord vist aegade kõige lihtsam, esiteks kindlasti sellepärast, et kaks autot ja palju ruumi, aga kindlasti aitas kaasa ka see, et me teame, et tuleme tagasi siia täpselt samasse majja ja nii saime me suuremad mööblid kõik rahulikult maha jätta teadmisega, et need ootavad meid sügisel. Ja näiteks riidepuude peal olevad riided pakkisingi ma koos riidepuudega lihtsalt kotti ja tõstsin sama sirgelt autosse, ülimugav, asjad ei läinud kortsu ja pakkimise muret ka vähem.

Kolmapäeva hommikul asusime rõõmsalt teele.

Terve aja oli meil sees üksteise live-asukoht, et näeks, kui kaugel teine on ja et vajaduse järgi teha peatuseid. Teekond oli meil üsna lihtne, 11.5 tundi, 1256km ja kui jäänud oli 1014km, oli teekond 1007km ainult otse.

Esimesel päeval üritasime sõita nii palju kui jaksame, sest kuigi me alguses mõtlesime teha kuus tundi ühel päeval ja kuus tundi teisel, saime targematelt nõu, et teisel päeval ei ole energiat sama palju kui esimesel ja nii venitasime oma esimest päeva kõvasti pikemaks, kui alguses planeerisime. Üllatuslikult olime me mõlemad üsna heas voolus, kummalgi ei tulnud väsimust peale ja nii võtsimegi hotelli alles pärast Atlantat, mis on meist ligi kaheksa tunni kaugusel.

Ja kuna me ei saanud koos jutustada, saatsime me üksteisele lihtsalt pilte, haha. Viimasel pildil hakkas väljas paduvihma sadama, taeva ja maa vahet ei näinud, eesolevat ega kõrvalolevat autot ka mitte ja see oli päris õudne.

Kuna ma olin alles üpris haige, siis minu snäkkideks olid kõikvõimalikud kurgu ja nina ja peavalu rohud.

Umbes kella seitsmeks jõudsime oma hotelli.

Esimese asjana käisime kõrvalasuvas Applebeese restoranis söömas ja joomas. Seal saime küll halva telefonikõne töölt, mis rikkus me tuju üsna ära, aga seda enam olime me väärt neid 780ml jooke, mis tegid tuju jälle heaks.

Pärast Brigi tegi tavapärase putukakontrolli voodis. Kusjuures, hotell oli megamõnus ja me magasime mõlemad ülipikalt.

Teiseks päevaks jäi meil sõita ainult veidi üle kolme tunni. Selle tõttu alustasime hommikut dineris, et süüa toekas hommikusöök ja rohkem söögipause mitte teha. Diner oli täiega äge, isegi meie jaoks, kes me oleme aastaid USAs olnud, ikka oli selline filmilik hetk.

Ja lõpuks jõudsime me kohale.

Esimese asjana kohtusime manageriga majas ja ärge saage valesti aru, I LOVE HIM, aga tema uudised meile olid täpselt sama nõmedad nagu eelmise õhtu kõnes olevad, nii et me olime tujust esialgu päris ära. Kui me alguses rääkisime kuupäevadest, ütles ta, et tahab, et me alustaksime 22.maist ja meie siis planeerisimegi, et jõuame kohale 18, jõuame asjad lahti pakkida ja nädalavahetusel pidu panna. Kui me aga kohale jõudsime, öeldi meile, et kohe 19ndast tööle ja 20ndal ka veel ja oh jah. Tõmbas tuju väga nulli. Kui me muidugi oleks teadnud, mis sellele järgneb, oleksime võib-olla korraks isegi nautinud.

Igal juhul tassisime me kõik asjad majja, valisime omale toad ära, veidi isegi pakkisime võib-olla asju lahti, aga pigem mitte. Tubade valimine oli ka selles mõttes päris raske, et igas toas oli suur pluss ja suur miinus ja nii tuli need omavahel lihtsalt kokku panna, mis on olulisem. Meie jaoks peamiseks kaalukausiks sai see, et tekiks nii öelda tüdrukute tiib, meie oma koridor ja vannituba, kuhu keegi teine ei tule.

Igal juhul lahtipakkimise asemel läksime hoopis ML Rose õhtust sööma ja külma siidrit jooma.

Reedel ärgates siis üritasime produktiivsed olla, aga ega väga ei olnud küll. Meie maja asub seekord Green Hillsi nimelises linnaosas ja vähemalt asukoht on meil küll super. Eelmine aasta oli ainus asukoha pluss see, et see oli nii kesklinna ligidal, aga tegelikult pole me ka seekord linnast väga palju kaugemal. Küll aga on meil lisaks sel korral 5 minuti kaugusel põhimõtteliselt kõik asjad, poed, baarid, jõusaal, park, autopesula, McDonalds ja töökoht on ka tunduvalt ligemal, 11 minutit ilma liikluseta.

Maja kuulus ühele professorile, kes suri ära, jättis selle kellelgi, kes ei osanud sellega midagi peale hakata ja pani selle siis airbnbsse üürile ja nii sattusime siia meie. Terve maja on täis igasugu katseteks vajalikke asju, raamatuid, mööbliesemeid aastast 1890 jne, saate aimu. Maja on küll suur ja äge, aga esimesed päevad oli ka parajalt hirmus, nüüd, 10 päeva hiljem, on juba täitsa tore. Ja meil on ülisuur roheline aed, meil on “talveaed,” akendega kaetud ruum, kus on diivanid ja nii mõnus olla.

Meiega koos elavad sel aastal Tomas ja Nikola, esimene on Leedust ja me töötasime John’s Islandil koos, teine on Montenegrost, ka John’s Islandilt, aga uustulnuk, nii et temaga me koos enne töötanud ei olnud. Poisid jõudsid majja 22.05 ja kuna meid kõiki õnnistati täiesti imepärase graafikuga, meie Brigiga panime järjest 7 päeva ja poisid 6 päeva topeltvahetusi, siis sisseelamiseks meil otseselt aega ei jäänudki alguses.

Tagasi meie saabumise juurde, reede õhtul läksime siis tööle ja kõigil oli nii heameel meid tagasi näha ja meil oli ka tegelikult ju tore, lihtsalt see negatiivne emotsioon, et meist nii üle sõideti, oli mõlemal veidi hinge kraapimas. Õhtul pärast tööd olime mõlemad viie minutiga mugavates riietes ja ma nautisin oreo-piparmündijäätise kooki, mis ma kokapoisilt tere tulemast kingituseks sain.

Ahjaa, hommikul käisime me YMCA jõusaalis liitumist ära tegemas ja kuigi ma veel trenni ei söandanud minna, sest ma köhisin endiselt kopse välja, siis Brigi õnnistas jõusaali sisse ja mina käisin hoopis linna peal. Ühes parklas suutsin ma ennast autost välja lukustada, ma olen juba ammu oodanud, millal see juhtub, sest mu autol on nii loll süsteem lihtsalt. Nimelt, toyotal pole pagasnikul väljaspool nuppu, et seda avada, küll aga on puldi peal nupp, et pagasnik üksinda lahti teha, uksed jäävad kinni. Nii tegingi ma pagasniku lahti, viskasin kotid sisse, võtmed ka, panin pagasniku kinni ja sain aru, et hahahaha, nüüd on küll pekkis. Sõitsin siis uberiga hoopis sushitraini, kus saime Rossiga kokku ja hiljem leidis Brigitta kodust varuvõtmed ja tuli nendega mind päästma.

Laupäeva hommikul aga otsustasime minna trenni ja ma alustasin ainult lindi peal kõndimisega ja issand, kui valusad mu kopsud oli. Päris julm see covid ikka. Pärast trenni käisime Tazikis söömas ja siis spontaanselt otsustasime minna 12south tänavale, kus on maailma parimad donutsid ja see tänav on üleüldse väga nummi ning see on konkreetselt meie tänav, kilomeeter ainult vaja kõndida/sõita.

Õhtuks läksime jälle tööle ja selle lõppedes koju tuttu. Päris intensiivne nädal selles mõttes, et me ju lõpetasime alles Floridas ka pühapäeval ja mina olin üleüldse 38 palavikus viimased päevad, pakkisime ja sõitsime ja kohe jälle tööle. Aga kuna me manager palus meil tulla reede ja laupäeva õhtul, siis nii me tegime ja elasime selle nimel, et pühapäev on vaba ja siis teeme Sunday Funday 100%.

Ma panen siia video, mismoodi ma pühapäeva hommikul ärkasin. Brigi oli mulle sõnumi saatnud “tule muusika järgi” ja siis leidsin ta sedasi:

Ja nii lahendasime me esimese pudeli šampust kodus ära, tuju oli juba hea ja soe, tellisime Uberi ja läksime 12southile möllama. Vähemalt nii palju aru oli meil peas, et alustasime söömisega, sest etteruttavalt ütlen, et see oli kell 13 ja järgmisena sõime me kell 21.

Brunchi kohas tellisime endale järgmise šampuse pudeli ja shotid ja noh, hommikusöögi ka tellisime. Nii, et kui meie uus manager, kellega me seekord kohtusime esimest korda, saatis meile sõnumi kell12.42, kas me saaks ikkagi tulla õhtuks tööle, saatsime me talle selle pildi vastu:

Tõlkes: Õlu ja päikesepaiste on ainus sitt, mida ma vajan.
Inglise keeles see kõlab paremini, aga noh, saate aimu, suht lõviks olime me ennast selleks ajaks juba joonud.

Pärast söömist, käisime veidi tänaval ringi, kõiki vaatamisväärsuseid/sildikesi üle vaatamas ja ilma nautimas.

Edasi läksime me järgmisse kohta 12southil, milleks oli Edleys, mis on Nashville üks populaarsemaid BBQ restorane. Edleys ja Martins ja me reaalselt pole sööma mitte kumbagi jõudnud, kuidagi kumbki meist pole nii bbq fänn vist. Küll aga pakuti seal jäätisekokteili alkoholiga ja see minu jaoks ju paradiis, ma armastan jäätisekokteile. Muidugi Brigi sebis meile seal ka järgmised shotid.

Edasi tellisime takso ja läksime Midtowni, Tin Roofi, kus me kohtusime Jayga, kes arvas samuti, et me peaksime shotte ka tegema ja allolevad pildid näitavad, mis seisus mina selleks ajaks juba olin.

See muidugi ei peatanud meid, me tellisime uue takso ja sõitsime Broadwayle, Whiskey Rowsse, mis on konkurentsitult meie lemmik koht Broadwayl, aga Broadway on ALATI halb otsus. Nagu.. see on eos teada, et kui läksid trummipulgad, läheb trumm ka.

Seal kohtusime me mingi kuttide grupiga Chicagost ja nende gei-sõber oli lihtsalt maailma kõige armsam inimene ja me tantsisime päris toredalt seal koos. Edasi läksime me sealt Tin Roofi, aga mitte tagasi, vaid Broadwayl asuvasse. Ja edasi pardon, rohkem minu mälu ei seleta. Nii, et kõik pildid lihtsalt, mis mul sellest õhtust veel on.

Esmaspäeva veetsin ma terve päeva voodis vist.

A ei, ma käisin söömas ja siis isegi natuke shoppamas, paari asja oli vaja osta ning kella viie ajal jõudis Tomas majja, mille peale meil algas veidi lammutamine, sest nagu ma alguses mainisin, igal toal olid omad plussid ja miinused ja Tomas otsustas, et ta paneb kahe toa miinused-plussid kokku ja tekitab endale ideaalse toa. Tassisime veidi voodeid-madratseid üles ja alla ja nüüd tal on super tuba.

Pärast läksime Cheesecake Factorysse, nagu tere tulemast Nashville, Tomas ja sõime head sööki ja jõime häid kokteile.

Hiljem õhtul saabus ka Nikola ja siis oligi aeg minna magama ja terve ülejäänud nädala töötasime me kõik lihtsalt non-stop. Küll aga otsustasime me, et reede õhtul lähme linna peale ja näitame poistele ka, kuhu nad tegelikult tulid. Jõudsime koju, avasime kohe šampuse kuniks valmis sättisime ja veidi pärast 11 tellisime takso ja läksime Omni hotelli, et kohtuda Toddiga, kes oli eelmine aasta meie bartender Belle Meades.

Sealt edasi läksime me jalutades Broadwayle, aga millega me ei arvestanud, oli see, et tegemist oli Memorial Day nädalavahetuse ja reedega, ja järjekorrad olid ulmelised, meil läks ilmselt mingi 30-45 minutit aega, et jõuda Whiskey Row katusele, aga lõpuks oli meil super tore ja poisid olid väga elevuses kõige nägemises.