Elu Ameerikas – kiirelt möödub aeg

Minu meelest iga aasta märtsis on mul lõpuks aega blogi kirjutada, sest ma jään alati haigeks. Tänane pole erand, alustasin ma juba reedel kõhuvaluga ja järgnes pühapäeval nohu ja täna riburadapidi veel ka köha ja palavik. Nii, et siin me siis oleme, voodis teki all, nii palju rohtusid sees, et ma pole kindel, kas mu soontes üldse verd enam voolabki või on ainult rohud.

Pärast emade-Merka külaskäiku saime me töölt uue graafikuga üllatuseks, et me ei töötagi enam Pointes, kus me esimesed kolm kuud olime. Esialgu tõmbas korralikult kinni, et kas me vihastasime kellegi välja või mis asja, mul olid ikka pisarad ka silmas esimesel õhtul, sest meile just kui ei öeldudki, et nii tehakse, me lihtsalt saime uue graafiku ja olime 100% River Clubis. Sama klubi, teine maja, kus me olime selleks hetkeks töötanud umbes kahel korral ja mõlemad korrad oli olnud täielik segadus.

Nüüd, kui sellest on möödas natuke üle kuu aja, pean tunnistama, et ma ja isegi me, oleme väga rõõmsad, sest me saime terve hunniku uusi sõpru, tööl on väga lõbus, kuigi mega kiire kogu aeg ja memberid on ka nii toredad ja midagi kogu aeg toimub.

PS! Managerid on veel toredamad kui Pointes
PS2! Vaadake neid päikeseloojanguid, ilma filtriteta pildid, nii ilus ongi

Vahepeal tähistasime me siin ka sõbrapäeva, mis USAs pigem on paarikeste päev, aga meie ikka alati hoolitseme teineteise eest ka, just nagu Eestis. Saime palju lilli, ühelt ja teiselt poolt, mõneks nädalaks oli päris tore lilleaed meil köögis. Ise käisime ühes Itaalia restoranis söömas, kus me polnud varem käinud ja kuigi toit ja teenindus oli okei, oli naljakas, et teenindaja tutvustas meile päevapakkumist ja pärast tuli välja, et see pakkumine oli kallim kui ükskõik mis muu menüüs. Nii et veidi oli pettumus.

Tähistasime ka Eesti Vabariigi aastapäeva, juba traditsiooniliselt Vana Tallinna shottidega ja Waldoses. Kusjuures, me mõlemad esimest korda elus jõime õiget Vana Tallinnat (siiamaani olime ainult seda kreemist joonud) ja me for real olime mõlemad mingi, eee.. kus me elanud oleme? Nii hea! Sõime kana/krevetti quesadillasid ja jõime Waldose mingeid imehäid roosasid jooke, mis pärast kahte panevad sõitma kõik katused.

Ühel teisipäeval läksime me töökaaslastega välja, jumal teab, miks, aga toimus karaokeõhtu, nii et me esindasime ka Quail Valley klubi ja laulsime “Pablo ja sõpradega” ära oma lemmik Backstreet Boysi “I Want it that way.”

Veebruari teisel nädalavahetusel toimus ka Super Bowl, mis teatavasti on USA üks suurimaid spordiüritusi. Tavaliselt oleme me alati sel ajal tööl olnud, aga sel korral ei olnud, nii et otsustasime seda ära kasutada ja käisime American Iconis, vaatasime esimese poolaja ja sõitsime siis teise baari, kus vaatasime teise poolaja ja jumal, see oli nii ebaõiglane, kuidas mu tiim põhimõtteliselt viimasel sekundil kaotas. Aga päev ise oli väga tore, me tegime Brigiga tiktoki videot, kus jäädvustatakse ära iga jook ja me vist lõpuks jõudsime 11ndani. Siis jõud rauges.

Me käisime ka kinos, vaatamas filmi Missing, ma juba soovitasin eestlastele ka, aga tundub, et seda Eestis pole ega tule, nii, et jah, peate leppima mu öelduga, et nii põnev oli lõpuni välja ja mulle räigelt meeldis.

Kui me veel Pointes töötasime, lõpetasime me pühapäeval tööpäeva kell 3 ja nii otsustasime ilusat ilma nautima minna ja läksime kõndima/jooksma parki.

Esmaspäeval oli ühe meie töökaaslase sünnipäev, mille teemaks oli valge ja kuigi mul põhimõtteliselt oli valge kleit olemas, siis ma armastan põhjust, et veel mõni endale osta, nii et ma veetsin paar tundi poodides ja lõpetasin peol hoopis hõbedase glitterkleidiga, kuigi ma vandusin, et ma enam kunagi ühtegi ei osta. Ma avastasin, et nipp on, et see peab olema ilma varrukateta, siis on täitsa mõistlik. Pidu ise oli väga vahva, sai tantsida ja möllata ning kell 2 nagu kord ja kohus USAs, pandi muusika kinni ja aeg oli tulla koju.

Ja reedel käisime me jälle Waldoses, seekord saamas kokku oma John’s Islandi vanade kaastöötajatega, et kuulda veidi klatsi ja eputada, kui tore meil uues kohas on, süüa ja juua ning ilma nautida. Kahjuks vist nendest krevettidest seal mul järgmised kolm päeva kõht valutaski, nii et ma hetkel ei taha kuulda midagi ei Waldosest ega krevettidest.

Üks päev me käisime Brigittaga ka uusi tatoveeringuid tegemas, me oleme ülikaua tahtnud teha matchivad, aga me ei saanud kunagi kokkuleppele, mis see olema peaks. Ma tahtsin poolikud avokaadod teha, ta ei tahtnud, hahaha. Lõpuks aga saime kokkuleppele ja tehtud saigi, aga neid ma ei tohi veel näidata, sest me aastapäev on 26.märts ja siis näitame. Küll aga tegime me kumbki veel ühe, Brigi tegi väga ägeda omale külje peale, naise/roosi, mis siis väljendab iseseisvust ja tugevust ja muu säärane värk ja mina tegin endale randme peale I am enough, mida ma samuti üliülikaua olen juba tahtnud teha. Jäime mõlemad väga rahule ja see mees, kes meid tätoveeris, oli meisterklass huumorivend.

Ja nüüd ma tahaks öelda, et ülejäänud aja oleme me lihtsalt töötanud, aga fakt on see, et me oleme mingil kahesajal korral väljas käinud, ma reaalselt ei suuda isegi pilte kokku panna, millisel õhtul mis tehtud on, aga kuna ma endale mälestuseks tahan nad jätta, siis siin nad on. Meil on olnud väga väga lõbusad ajad.

Mingid vabad päevad oleme ka rannas veetnud, ilmad on viimasel ajal ikka 30 kraadi ringis, kuum kuum. Vabal päeval on tore, tööpäeval on jõhker.

Käisime ka bowlingut mängimas, aga eos läks rappa, kõik inimesed olid tööl või muude plaanidega ja kuigi mõni väga tahtis minna, siis ei olnud seda õiget meeleolu, mis eelmine kord.

Ja ma võitsin Vero Fitnessi instagrami loosi, sain karbitäie nänni.

Ja siis jõuamegi juba otsapidi lõppu, veel mõni pilt ja lause ja tehtud ta saigi.