Elu Ameerikas – seiklused augustis

Ma olen täiesti kohutav inimene, mis puudutab blogi sissekannete aktiivsust, aga palun vabandust, elu libiseb lihtsalt käest siin Nashvilles ja tänaseks päevaks on meil umbes täpselt kuu aega siin ainult jäänud, ma ei tea, kuhu see aeg läks. Kogu aeg oli kõigeks aega ja enam pole mitte millekski.

Kuna pilte on palju ja aega mööda läinud veel rohkem, siis teeme kiirelt ülevaate, mis terves augustis toimus. Üks päev tuli mul lambist kartulisalati isu ja ma ei tea, kuidas me selle vene poe leidsime, aga igal juhul me leidsime ja Aleksei pood on IMELINE! Esiteks, müüakse seal Karumseid ja teiseks seda kodust head vahvlitopsi, lameda põhjaga, mitte koonusega, nagu terves Ameerikas. Kolmandaks skoorisime me sealt ka head vorsti ja hapukurki, nii et salat saigi tehtud, allolevalt pildilt näha, et lausa peokleidiga. Te ei kujuta ette, kui hästi see salat veel öösel kell kolm peolt tulles maitses.

Brigitta kinkis mulle sünnipäevaks Kevin Harti komöödiaetenduse piletid. Kes ei tea, kes on Kevin Hart, siis minge harige ennast. Okei, see on see lühike 160cm must mees, kes alati The Rockiga kakleb igal pool ja kes on lihtsalt mega naljakas.

Igal juhul toimus ka see show augusti alguses ja see oli lihtsalt nii naljakas, et ma pole elus nii palju nii kaua järjest naernud. Seal oli veel 3 soojendusesinejat, kes olid marunaljakad ning siis Kevin ise. Mis oli veel väga naljakas selle ürituse juures, oli turvanõuded, väravas pandi telefonid, nutikellad ja muud nutivahendid kõik väikesesse läbipaistmatusse kotti ning see kott käis kinni selle sama turvaelemendi magnetiga, mis meil poodides kasutusel on. Ehk midagi kasutada ei tohtinud ega saanud. Kas te kujutate seda ette? Me ei teadnud isegi, mis kell on või kui kaua show kestis. Selle asemel ostsime me 29$ (dollar ja euro praegu enam vähem võrdsed) tükk jooke ja rääkisime üksteisega juttu.

Nashville on kurikuulus oma igasuguste laatadega, mis siin toimuvad, reaalselt pea terve august-september toimub kuskil mõne “linnaosa” või terve osariigi laat. Ühel esmaspäeval, mis meil on alati vaba, läksime töökaaslastega siis ühele neist. Ostsime piiramatud pääsmed sõitudele, sõitsime ennast hingetuks, vaatasime veidikene loomi, sõime head laadakraami ja oli väga vahva päev.

Ahjaa, me mängisime kuuekesi ühte tulistamise mängu ja Ross võitis selle ja üllatuseks lasi ta karu mul valida ja kinkis selle mulle, nõnda nummi.

Üks meie suvistest töökaaslastest oli Taylor, kes oli väga noor, aga armas inimene, me kasvasime väga kokku nende kuudega. Kahjuks läks ta tagasi kooli ja jättis meid lihtsalt maha. Viimasel nädalal käisime kõik koos Cheesecake Factorys söömas/joomas ja hüvasti jätmas.

Vasakpoolne tüdruk on Diana, Honduraselt pärit tüdruk, ka täielik hulluke ja parempoolne on Taylor.

LIsaks käis mul augustis külas Kristin külas, kes on Philadelphias elav Eesti tüdruk. Me tutvusime kolm aastat tagasi, kui ma Pennsylvanias lapsehoidja olin ja ta mu oma tiiva alla võttis, aga tolleks päevaks polnud me üksteist näinud 1.5 aastat. Ei tundunud küll, eks tänapäeva maailmas on palju sõbrad onlines ja kui näeme, on lihtsalt tore, aga kui ei näe, siis see ei tundu ka enam maailmalõpp.

Kristin veetis meiega terve nädalavahetuse, käisime Double Dogsis söömas ja korraldasime ka väikese peokese, mis läks ootamatult väga suureks, pikaks ja alkoholirohkeks. Viimane muidugi ei tohiks enam üllatusena tulla, aga kahjuks ikka tuleb.

“Väike istumine” kujunes siis selliseks, et meile tulid külla Tatiana, Diana, Taylor, Kristin juba oli siin ja pärast tööd otsustas lambist Will, et tema tuleb ka. Selline grupp siis. Pakkusime külalistele Vana Tallinna shotte, kusjuures kõikidele meeldis ning läksime siis linna peale, kus me kohtusime veel terve hunniku inimestega, olime katusebaaris kuskil VIP lauas, jõime ja möllasime ja oli vist viimase aja kõige ägedam pidu.

Järgmine päev muidugi ei olnud üldse hea olla, aga käisime Kristiniga turistitamas, sest ta polnud Nashvilles kunagi varem käinud. Käisime läbi mõned olulisemad vaatamisväärsused, käisime parimas donutsi kohvikus, käisime Love Circles istumas ja rääkimas ja ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et see vestlus tollel õhtul loksutas mu peas nii palju asju paika, mida ma varem võib-olla kartsin tunnistada või kartsin kellegi teise reaktsiooni, saamata aru, et mina üksinda pean otsustama ja oma elu kontrollima. Nii, et minu jaoks oli see ääretult silmiavav. Seal otsustasime me minna sushirongi, kus sõime ennast oimetuks.

Järgmisel päeval käisime katusebasseinis tsillimas ja tacobaaris söömas. Margariitad olid imehead ja takod samuti, oli pehme ja kõva tortilla koos ja see oli päris omapärane, aga väga mõnus elamus.

Üks päev oli meil chill vaba päev, käisime uues basseinis ja väga lebo ja mõnus oli. Üldse terve suve saime me pigem 30+ ilmasid ja ilma naljata, järgmine nädal on ka 35+ kraadi. EI paista seda sügist kuskilt tulevat.

Kui me alguses Nashville kolisime, ütlesime kohe, et tahaks selle ühe veekose juures käia, nimega Cummins Falls. Me instagramist nägime seda ja tundus imeilus. Ainus, mida me esialgu võib-olla päris täpselt ei adunud, oli fakt, et selleks, et sinna saada, tuli hea 1.6km matkata ka ja see matk polnud niisama mööda teed, see oli läbi vee, üle kivide, üle SUURTE kivide ja ma tuletan meelde, et ma käisin vaevalt 2a tagasi oma pahkluuga operatsioonil. Ütleme nii, et oli paras katsumus ja Brigittast oli väga palju abi, kahepeale jõudsime ikka kohale ja oli tegelt väga äge kogemus. Õnneks vedas meil ka ilmaga (eks me olime sihilikult selle päeva ka valinud), oli väga soe ja vees jahutus mõnus. Muide, kas te olete kunagi tossudega ujunud? See on päris naljakas tunne.

Pidime ühel reedel tegema tööl veiniesitluse ja noh, üle võlli, nagu me alati oleme, oli ka meie esitlus. Veiniks oli rose Rock Angel, tellisime omale kostüümid, Brigitta tegi suured plakatid infoga ja jutustasime siis oma kaastöötajatele, mis veiniga tegemist on. Sellest pidi saama iga reedene traditsioon, aga tegelikult pärast meid tehti veel ainult üks ettekanne ja noh, nii ägedat keegi teine nagunii ei tee. Meil oli igal juhul lõbus ja kõik managerid tahtsid meiega ka pärast pilti teha, nii et oli tore. Allolevatel piltidel siis kõik meie managerid, üks toredam kui teine.

Ja siis, eelneva Kevin Harti juures jäi see mainimata, et pärast toda üritust läksime me linna peale, käisime Toddi uues töökohas (nüüd ka ainsas, sest ta läks Belle Meadest minema) ja veidi Broadwayl ka ringi jalutamas.

Ja lõpetuseks paar pilti töölt ja ongi purgis.