Elu Ameerikas – viimased paar nädalat
Ma alustan seda blogi kohe veel mõnede sünnipäevapiltidega, mis jäid eelmisest blogist täiesti ebaõiglaselt välja ja panen siinkohal üles ka mängu, mida me sünnipäeval mängisime ja annan teile võimaluse vaadata, millisest küsimusest teie välja oleksite kukkunud.
Ja nüüd küsimused. Esimene küsimus oli kontrollküsimus, mis tegelikult tagantjärele oli vale, sest õige vastus oli nii Gerli kui ka Brigitta, aga jah, kuna see oli harjutamiseks, siis õnneks ei olnud oluline.
- Kes elab maakohas?
- Kes on jõusaali maniakk?
- Kes kolis esimesena USAsse?
- Kes lõpetas ülikooli?
- Kes ostis esimesena auto?
- Kes elas Indias?
- Kes on keskmine laps?
- Kes joob kohvi?
- Kellele meeldib coca-cola?
- Kes on ülitundlik helide suhtes?
Kui keegi jõudis siiamaani, siis paar lisaküsimust ka.
- Kes treenis odaviskajaks?
- Kes ostaks piletid Justin Bieberi kontserdile?
- Kes läheb hiljem magama?
- Kes jooksis poolmaratoni?
- Kes ärkab hiljem?
Ja vastus on kogu aeg Gerli või Brigitta, mõlemad ei ole.
Üsna pea pärast meie sünnipäevapidu toimus me korteris järgmine sünnipäev, kui Medeea sai 27 ja korraldas neoonpeo. See oli ka täitsa tore, tantsiti ja joodi, aga peamiselt olid külalised kõik rumeenlased (nagu ta ise) ja me võib-olla ei sobinud just kõige paremini seltskonda, aga söök-jook oli hea, muusika kiskus väga rumeenlaste diskoks ja me tegelikult üsna pea pärast keskööd läksime oma tuppa magama ära ka.
Ühel päeval käisime Steffanyga koos lõunal, olime juba ammu seda planeerinud ja me saime tegelikult terve hooaeg tema ja tema boyfriendi Keenaniga väga hästi läbi. Panera Breadis on uus limonaad, mis sisaldab 350mg kofeiini ja mul pole aimugi, mida see tähendab (sest ma ei joo kohvi), aga teadjamad ütlevad, et see on väga palju ja see limonaad on maxohtlik. Mul on küll tunne, et ma juba rääkisin sellest siin blogis varasemalt, aga no ma mainin siis, et tol korral oli kolmas kord, kui ma seda jõin ja vähe sellest, et see annab megalt energiat ja ma olen nagu mingi laksu all, siis see ka iga kord hoiab mind öösel üleval ja sel korral tekkisid mul vist seetõttu ka väikesed tervisehädad, nii et ma edaspidi katsun sellest siiski hoiduda. Aga see megahea. Ja Panera Breadis on maailma parim grillitud juustusai, nom nom.
Emadepäeva paiku käisin ka oma Florida perel külas, viisin “kasuemale” lilled ja õhupalli, tema küpsetas vastu enchiladasid, sest cinco de mayo oli too päev ja see on Mehhiko päev ja see toit on Mehhiko toit. Ma serveerisin seda terve eelmise suve New Mexicos, aga ma ise kunagi ei proovinud, nii et oli minu esimene kord ja kuigi see oli päris vürtsikas, mul ikka keel põles, siis tegelikult oli väga maitsev ja mulle meeldis. Ja väga tore oli nendega jutustada ka üle tüki aja, sest terve hooaja (jaanuarist maini) jooksul ma ei jõudnudki kordagi nendega kohtuma.
Ja päris emadepäeval olin ma muidugi tööl, jagasime naistele lilli ja kõigil oli hea tuju. Koju saatsin empsile ka suure lillekimbu ja kuigi alguses ma olin natuke pahane, et kaarti ei pandudki, siis lõpuks leidis emps ikka kaardi ka lillede vahelt üles ja üllatus oligi kordaläinud. Kuller oli väga sõbralik olnud ning lilled imeilusad. Nii et siinkohal soovitus https://www.iflower.ee/ – väga meeldiv teenindus ja ilus kaup.
Vahepeal käisin kaks korda kinos, esimest korda vaatamas filmi Ambulance, mis mulle hullult meeldis, siuke action kaks tundi järjest lihtsalt ja hoopis teistsugune lõpp, kui ma arvasin või kui tavaliselt hollywoodi filmidel on. Teiseks filmiks oli Father Stu, mis oli tõsielul põhinev ja ma olin väga lootusrikas selle osas, aga kahjuks, kuigi filmi sisu ja point oli väga kena, siis peamiselt oli see seotud Jumala ja usuga ja kahjuks, kuna ma ise sedasorti inimene üldse ei ole, siis põhifookus läks minust mööda.
Kaks korda jõudsime Brigiga rannas ka käia, arvutasime just täna, et me vist terve hooaja jooksul käisime neli korda rannas, üks kord esimesel nädalavahetusel, üks kord Allari ja Liisiga ja nüüd kaks korda. Toredad sellid küll.
Aga trennis käisime ka mõned korrad, kui kiired tööpäevad läbi said ja ma isegi tegin oma jooksmise rekordi pärast luumurdusid, mis tekitas väga hea tunde, et tegelikult ju on seda jõudu sees küll ja jalg tuleb ka kenasti kaasa, hirm on lihtsalt nii suur, et jälle midagi juhtub.
Ja järgmised pildid panen siia lihtsalt sellepärast, et me Brigittaga tähistasime edukaid tööintervjuusid ja ma tahan, et need mälestuseks jääks. Mis, kus, mida, sellest räägin juba kunagi hiljem lähemalt.
Ja vaadake mu väikest hurmurit kodus:
Ja viimased pildid ka veel John’s Islandilt:
- Ma kirjutasin kööki sõnumi: “palun pange või saia peale köögis,” sest tavaliselt tuuakse sai lauda ja või ka ja siis memberid peavad ise määrima. Andras arvas, et ma nii vaimukas ja tegi “täpselt nagu ma kirjutasin.”
2. Ikka need kõige ilusamad vaated:
