Nutused hüvastijätud

Mõtlesin pikalt, kas peaksin või ei peaks oma emotsioonidest kirjutama. Otsustasin, et peaksin. Muidu jääbki kõigile mulje, et kogu asi on minu jaoks lust ja lillepidu ning lahkun siit emotsioonideta.

Nädalavahetusel käisin viimast korda maal. Laupäeva õhtul ootas ees hüvastijätt vanaemaga. Tema poolt tehtud kallistus oli tugevam ja soojem kui eales varem, pikkusest rääkimata. Ma peaaegu et tundsin tema südant enda oma vastas tuksumas. Vana hea nipp – pilk taevasse – hoidis ära esimesed pisarad, kuid südamesse tuli kurb tunne nagu nii.

Pühapäeva hommikul sain viimased kallistused oma tädidelt. Sain siirad naeratused ja optimistlikult öeldud lause: “Varsti näeme.” Jah, just nii ma olengi üritanud kõigiga öelda ja mõelda. See varsti on kiiremini kui arugi saan. Terve kodutee mõtlesin nendele nägudele, kallistustele, sõnadele. Iialgi varem pole nii detailselt üritanud kedagi meelde jätta.

Teisipäeval käisin viimast korda korvpalli vaatamas. Kui vähe ma keskendusin mängule, kui palju ma vaatasin neid inimesi, fänne, kellega nii vahva aasta on mööda saadetud ja kellest nii mõnigi on väga lähedaseks sõbraks saanud.

Kuid hoolimata nendest kõikidest hüvastijättudest, viimastest kohtumistest, ei tundnud ma täna hommikuni ikkagi seda siirast kurbusetunnet. Päev otsa olin kuidagi imelik, mõtlesin imelikele asjadele, õhtul koju saabudes pakkisin kohvreid, kuulasin oma lemmiklugusid ja teadvustasin endale, et ega enam ei olegi aega jäänud.

Õhtupoolikul käisin viimast korda Audenteses zumbas, kus meil on väga sõbralik seltskond kokku saanud, terve juuli oli Marek (treener) puhkusel ning tänane trenn oli minu üks ja ainus võimalus veel enne minekut tantsida. Enne trenni pidas Marek väikse kõne, kuidas tänane pidu on pühendusega mulle ja kui on kallistuse koht, tuleb mind kallistada. Osavalt peidetud märjad silmad ning meeletu fiilinguga trenn. Teatud laulu ajal saadud kallistused, Mareku eriliselt soe hüvastijätt ning jah.. Nüüd ma hakkasin aru saama, et ma lähengi ära kõikide nende inimeste juurest.

Muidugi oli õhtu nael viimane õhtusöök Kelly ja Triinuga. Triinu läheb homme reisile ja meie jaoks oli see ametlikult viimane hüvastijätt. Neiud tegid mulle hunniku kingitusi, kuid üks nendest asjadest oli lihtsalt nii eriline, et ükskõik, mis hetkel ma seda vaatan, on pisarad tulema kiiremad kui kosmoserakett sekundis lendab. Lõpuks saatsin veel Triinu ära kuni talle järgi tuldi ja sel hetkel, kui ta mind nii-nii kõvasti kallistas.. Ma isegi ei oska siinkohal õigeid sõnu öelda. Ma pöörasin selja ega üritanudki enam pisaraid varjata. Nüüd, kui olin hüvasti jätnud niivõrd olulise inimesega minu elus, jõudis reaalsus haamrilöögiga kohale.

Kellyga.

Kingituse üleandmine – esimesed reaktsioonid

Mu kõige kallimad – Kelly ja Triinu.

Jah, nüüd olen ma kurb. Ma ei tea, kas mu egoism surus enne need tunded alla, aga enne ei kartnud ma üldsegi, et see kõik nii kurvaks teeb. Viimased 4 päeva.. pisaratest vist ilmselt puudust ei tule.