Üksinda kodus

Reedene tööpäev algas mul alles kell 12, võtsin sellest maksimumi ja ärkasin alles natuke pärast 11. Ülimõnus oli nii pikalt magada. Kui ma alla läksin, tehti just lastele lõunasööki ja nii võtsin ma olukorra üle söömise ajal. Vanemate lahkumine läks üllatavalt lihtsalt, isegi Gram hõikas rõõmsa näoga “Bye!” Uskumatu. Söögile järgnes multikate vaatamine ja siis Gram läks magama. Evie ei tahtnud sellest midagi kuulda ja nii me mängisime temaga mõnusalt, tegime trikke, õpetasin talle plaksumängu, ikka together-right hands-together-left hands. Talle täitsa meeldis. Lollusi muidugi tegime ka, me teeme alati lollusi, kui Gram magab.

Gram ärkas umbes poole kolme ajal, sain siis oma suurepäraseid mähkmevahetamise oskuseid näidata. Ausalt, see on lausa juba igav, et kui ma ise lapse saan, siis ma ei hakkagi kakaste mähkmete peale öökima nagu tavaliselt värsked lapsevanemad teevad. Haha! Näksisime veidi kreekereid, Evie tundis muret, miks need krõmpsuvad on, et ta tahaks pehmeid. Mis asja? Kust Sa tuled üldse sellise asja peale, et kreeker peaks pehme olema?

Mingi hetk küsisin, kas lapsed tahaks õue minna ja Evie arvas, et me võiks parki minna. Ma olin veidi kahtleval seisukohal, sest mul esiteks ei olnud koduvõtmeid, teiseks mul polnud aimugi, kus on park ja kolmandaks oli väljas nii palav, et ma mõtlesin, et ma suren ära seal õues. No okei, võtmetega mõtlesin väga kavala tehnika välja, nimelt käib garaažiuks lahti autos olevast nupust, seega ma võtsin siis autovõtmed kaasa ja oligi korras.

Teises punktis ma kahtlesin lõpuni, aga Evie ja Gram istusid kärusse ja meie sõit võis alata. Evie seletas kogu aeg, et siit pööra sinna, siit pööra sinna ja nüüd peab otse minema. Pidin taas kord tõdema, et väikeste laste mälu on uskumatu (ükskord nägin sama asja 4-aastase Keiriga Tallinnas) ja kohale me jõudsimegi. Superilus park, purskkaevu ja tiigiga, ainult, et mitte mingisugust võret ees ei ole, põhimõtteliselt võib laps vette lausa kogemata veereda. Hahaha, päris naljakas oleks, ma juba mõtteis mõtlesin, kuidas ma talle baywatchilikult järgi hüppan, hahahaha.

Meie limusiin

Mänguväljak

Mänguväljaku kõrval olev bassein

Mänguväljakule jäime tunniks ajaks, väga lõbus oli ja oli megapalav ka ja mulle tuli meelde, miks ma oma plätusid pool aastat ei kandnud, ja, tere tulemast villikesed nunnukesed. Ühel hetkel läks nii pimedaks väljas, peaaegu et jooksime koju, et märjaks ei saaks. Kodus oli kõikidel kõht tühi ja nii hakkasime me siis süüa tegema ja suht varsti tuli Adam koju ka, mis tähendas minu jaoks tööpäeva lõppu.

Väljas kiskus marutormiks, mul oli selline tunne, et see vihm tuleb lihtsalt akendest läbi, tuul puhub üldse aknad eest ära ja müristab maja pooleks. No selline torm lihtsalt. Anti tormihoiatus ka kohe kiirelt, vaatasime uudistest, kuidas möllas. Mingi hetk kolisin üles korrusele, läksin vanni, kuna mänguväljakul lapsed ronisid mu otsas ja peal ja ma olin mõnus muri. Lebotasin vannis mingi pool tundi, rohkem ei viitsinud ja panin siis otse pesust tulnud riided selga, ahh, ma nii kaifin seda, siis nad on nii pehmed ja lõhnavad nii hästi.

Ja siis istusin oma toas voodi peal, kuidagi täitsa tühja ja Evie tuli ja küsis, kas ta tohiks minust pilti teha, et ma näen nii ilus välja. Panen siia ka, Brutus on minu meelest nii lahe sellel pildil.

Veetsin siis õhtupooliku all, mängisime lastega ja suhtlesime ja Adam tõi mulle mu päevaplaani ning arutasime siis kõik marsruudid läbi, sest ma esmaspäevast pean hakkama Evie’t kooli viima. Aitasin veel lapsed riidesse panna, asjad kokku korjata ning läinud nad olidki. Terve nädalavahetuse on siis kodust eemal, alles pühapäeva pärastlõunal-õhtul tulevad tagasi.

Mina veel tuuslasin niisama mööda maja ringi, ootasin, et juuksed kuivaksid ja siis natuke enne üheksat läksin autosse ja otsustasin sõita Targetisse, sest mul oli paari asja vaja ja ma arvasin, et saan need sealt. Saingi. Ja igast muid asju sain ka. Oi kui palju asju. Kohe hea tunne oli sees, et tavai tavai, nüüd rahuldan isusid. Poest siis sõitsin koju ning panin oma asjad kõik ilusti väikse lauakese peale valmis, et söön ja vaatan telekat.

Kõigepealt siis Printsessi Päevikud ja siis Potterid otsa. Amee on suur-suur Potteri fänn. Ja muideks, kellel jäi eelmisest sissekandest mulje, et ma solvasin Ameed, võtku teatavaks, et tal on magistrikraad arstiteaduskonnas, seega ta teab tunduvalt rohkem asjadest, millest minul aimugi ei ole ja see polnud üldse solvamiseks mõeldud, vaid mõni inimene lihtsalt ei huvitu spordist. Nii on. Amee pole solvunud ja see on ammu unustatud, pigem on Amee rõõmus, et ta ei pea enam Adami spordijuttu kuulama.

Lõpuks siis oli õues jälle marutorm, isegi Brutus kartis. Panin teleka hästi kõvasti, vaatasin kella kolmeni öösel filme, rääkisin veidi emaga juttu ja siis kolisin üles ära. Magama läksin lõpuks alles nelja ajal. Üldse polnud und.

Täna hommikul ärkasin poole üheteistkümne ajal, Brutus haukus all ja kui ma alla läksin, nägin, et keegi on ukse taga. Ma olin pidžaamas ja ema õpetas juba väiksena, et võõrastele ei tohi ust lahti teha. Niisiis, ma ei tea, kes see oli või mis ta tahtis, sest ma ei teinud ust lahti, hahaha. Ja siis terve hommikupooliku olen mõnusalt voodis passinud, vaatan korvpalli.

Lõpetuseks panen pildi oma uuest pildiseinast, nii meeldib mulle rohkem, see korrektselt seatud piltide nelinurk oli kuidagi liiga korrektne minu jaoks.

PS! Henry, palju õnne sünnipäevaks. Kalli-kalli!