It’s Friday!
Pärast laste ärkamist tegime veidi kunstitundi ja vaatasime multikaid, sõime pannkooke ja rääkisime juttu. Eviega siis, Graeme ei räägi veel juttu. Minu tööpäev pidi kell neli lõppema. 4.10 ei olnud kedagi, 4.15 ei olnud kedagi, 4.20 ei olnud ikka veel kedagi. Saatsin siis Adamile sõnumi, et kas ma midagi sassi ajanud või on juhtunud midagi, tuli välja, et ta vaatas valet nädalat ja arvas, et mu tööpäev kestab kella kuueni. Ta vabandas ette-taha juba sõnumis ja kui koju tuli, vabandas veel ja veel ja veel.. Nii armas, minu meelest polnud üldse hullu, mul nagu nii ei olnud erilisi plaane.
Kuna ma aga talle peaaegu nutmisega vahele jäin (ei olnud seotud mingi USA asjaga, lihtsalt mõned asjad peas jooksid kokku), otsustas ta minu eest mulle plaane teha ja andis mu numbri vist kõikidele oma sõpradele, kes tal olid, haha. Ühte neist noormeestest tundsin ma juba varem, ta käis kolmapäeval meil mingeid pabereid võtmas, kui ma üksi kodus olin ja ajasime natuke juttu. Igal juhul, see oli temast väga armas ja kuigi ma alguses mõtlesin, et ma löön ta maha, siis ta lõpuks keeras selle rõõmsalt naljaks, et see on tema telefon ja tema number ja ta võib seda jagada kui ta tahab. Ja ausalt ka – ma ei ole üldse pahane.
Niisiis kui ma lõpuks ikkagi vabaks sain, läksin ma korraks ringi sõitma, käisin pangas ja poes, tsekkisin ka kurikuulsa Michaelsi poe ära, no see on ikka täitsa paradiis, eriti käsitöö huvilistele. Ma kohe mõtlesin näiteks Siku peale, kes seal lihtsalt lolliks läheks, haha. Mõned asjad soetasin endale ka, aga ainult mõned.
Pärast seda käisin Famous Footwear poes, sest no siin läksid ilmad ikka nii järsku külmaks, et nüüd peab laiema pilguga igasugu saapaid ja asju vaatama. Ja kui mina juba vaatama hakkan, läheb jamaks kätte..
Igal juhul sai veel Targetist paar asja ostetud, kassas anti kotid kaasa, mõtlesin küll korraks, et huvitav, mis asi see nii raske on, et ei ostnud ju midagi rasket, aga ei viitsinud süveneda. Kodus leidsin liitrise apelsinimahla. Kurb küll, kellelgi jääb mahl nüüd joomata, aga ma olen väga rõõmus, et mul nüüd on. Haha.
Huh, õhtuks tahtsin igasugu plaane endale korraldada ja olin mõned kutsed ka saanud, aga kuna ma päeval hoolega kõik canceldasin (no kohe üldse ei oska õiget eesti keelset sõna siia panna), siis hoolimata sellest, et ma õhtul üritasin midagi teha, olid kõik just kui kadunud. Mingi hetk skypesime Reelikaga, vahelduseks jälle tore näha, sest ütleme nii, et olgu, mis on, aga kui keegi on Sulle sellise teene teinud nagu Reelika mulle tegi, siis sellest inimesest paratamatult saab Sinu elus keegi oluline. Mitte, et see tähendaks, et ma ei tahaks, et ta oluline oleks, aga see on nagu elu poolne sundimine.
Järsku loksus kõik paika ja ma panin uuesti riided selga ja sõitsin Lovelandi, mis on umbes samasugune äärelinnaosa nagu Liberty Township, kus mina elan. See oli minust 40 minutit eemal, väljas oli kottpime, sadas paduvihma, minu jaoks täiesti võõras kant ja hõlmas suurt osa kiirteed. Tundub hirmutav, jaa.. Aga mitte mulle – born to be driver (-sündinud autojuhiks)! Minu GPS muidugi näitas jälle taset ja kuna Christinil ei ole Ameerika numbrit, ei saanud ma ka temalt abi küsida, textisin Paulale, sest tema oli seal käinud ja pärast pisukest otsimist leidsingi.
Christin kutsus mu sisse ja ma nägin umbes 6-7 last. Kokku on Christini peres 12 last. Suudate te seda uskuda? Kui ma esialgu mõtlesin, et vapsee tegijad ema-isa, siis ma hiljem sain teada, et tegelikult 6 last on vanemate bioloogilised ja teised 6 on adopteeritud. Peab ikka süda ja hing inimestel olema. Christin sättis ennast siis valmis ja me sõitsime Paula juurde, võtsime tema ka peale. Paulal oli täna väike autoavarii, ta oli ülimures ja närvis ning kui ta oli ära rääkinud, mis juhtus (ehk tegelikult ei juhtunudki mitte midagi), üritasime me teda ikka rahustada, et vaevalt ta hullu summa maksma peab.
Sõita üritasime me Subwaysse, et süüa, aga see oli kinni. Otsustasime siis McDonald’sisse minna, et see ikka on 24 tundi lahti. Uskumatu, aga see oli ka kinni! Ja kell polnud veel üksteistki. Ulme. Ameerika. Reede õhtu. Kõik kinni. Päris paha variant. MCis aga pakuti, et me võime drive-inist osta, seega me kasutasime seda, sest no kõht oli ju ikka jube tühi. Tellisime siis hunniku asju, ega keegi eriti aru ei saanud, järjest panime asju juurde ja juurde.
Pidime siis edasi sõitma, oli küll mingi aken, aga ma ei pannud tähele, panin minema kohe. Christin hakkas karjuma mu peale, et seal pidi maksma. Panin siis tagurpidikäigu sisse ja läksin tagasi. Seal istus mingi paks mees, ütles mulle, et ma oma käigukangi “D” peale paneks ehk tagurpidikäigu välja võtaks. Ee.. No aitäh hoolitsemast, jah. Maksime ära, sõitsime edasi, järgmises aknas saime oma kotikese ja siis joogid ka. Sõitsime parklasse ja hakkasime siis autos kenasti oma kaupa hävitama, panime muusikat ja laulsime kõik koos. Järsku kõnnib mingi mees auto juurde.
Ma pidin surnuks ehmatama ennast, tema tuli küsima, kas meil on kõik okei. Eee.. Noo on küll jah, aitäh küsimast. Seletas, et me võime keskööni seal olla, siis oleks targem lahkuda. Küsis, miks me seal oleme. Paula ütles, et sellepärast, et teie kuradi restoran on ju kinni. Haha, ma niimoodi naersin. Ma üldse naersin väga palju. Vahelduseks hea.
Enne keskööd veidi siis hakkasime liikuma, sest Christinil on öörahu kellaaeg ning nagu ikka, vajalikul hetkel läheb GPS lolliks, eksid ära, üles ei leia ja kõik lootused kaovad. Just nii oligi. Me olime õigel teel, GPS näitas, et meil on 0,45 miili veel minna ja tee sai otsa. Kõik. Korras. Üritasime siis eemale sõita, et äkki GPS annab mingi muu marsruudi, no ei, kolm korda sõitsime sinna punkti tagasi. Ma olin lõpuks juba jumala õnnetu, Christin ei saanud ka aru, kus me oleme ja no tohuvabohu. Naised roolis, ma ütlen..
LÕPUKS me muidugi leidsime selle maja siis üles, aga selgus, et uksed on lukus. Uksekella keegi ei kuulnud, telefonile keegi ei vastanud. Hakkasime juba vaikselt leiutama, kuidas mingi aken lahti muukida, kui pärast pidevat kutsumisetooni Christini hostema vastas. Huh, saigi koju.
Mina siis hakkasin ka koju sõitma, kui mingi hetk saatis Jason (loe: üks nendest, kellele mu number anti) mulle sõnumi, et mis ma teen. Vastasin siis, et sõidan koju, mille peale tema minuga kokku tahtis saada. Ma olin väsinud ja ei viitsinud eriti, mille peale ta siis mingeid imelikke solvumise sõnumeid saatis, nagu väike laps. Lõpuks ma sain temaga täiesti vihast kokku, et mis tal häda on, vingub nagu väike laps ja meie kohtumine kestis pool tundi, millest ma 25 minutit kohe kindlasti ütlesin talle sitasti. Võib-olla olin jah veidi ülbe, aga no ta reaalselt vingus rohkem kui mu lapsed. Küll ei sobinud vihm, küll ei sobinud liiga külm temperatuur.. Midaiganes.
Ja siis kui koju tulin, oli kell juba kaks öösel ja ma põhimõtteliselt ümber kukkumas. Niisiis, nüüd magamise katsele.
 |
| Christin, Paula ja autopiknik |
 |
| GPSi siiani parim leiutis |