Vaba päev ja maratonpäev

Kolmapäeviti on vaba päev, see tähendas muidugi teisipäeval ajuvabalt kaua üleval olemist ning kolmapäeval poole lõunani põõnamist. Kella ühe ajal käisin hommikust söömas, õues, lühikeste varrukatega. Ohh kui mõnus. Päike lõõskas taevas, krõbinad maitsesid kohe eriti hästi ning tundsin apelsinimahla vitamiinide liikumist oma kehasse. Haha.

Hilisema päeva veetsingi täies mahus voodis. Mingi hetk jäin isegi uuesti magama, sest kuigi alguses oli õhtuseks plaan kinno minna, jäi see ära. Kui õndsat und nägin, kuulsin, kuidas mu telefon tegi mulli häält. See tähendab siis tavaliselt kas sõnumit või Facebooki, msni, Skype või Gmaili uuendust. Ma ei suutnud välja mõelda ühtegi kiiret põhjust ja seega teesklesin, et ei kuule seda. Varsti tuli järgmine mull. Ja siis järgmine. Ma ikka ei teinud välja, uni oli magusam. Lõpuks siis kuulsin, et mu telefon heliseb.

Helistajaks oli Ian, kes ütles, et ta ikkagi sai piletid ja ma pean tunni aja pärast kinos olema. Kusjuures kino oli minust 25min kaugusel. Vist oli päris kiire sättimine. Jõudsin üpris ligidale, sain sõnumi, et James Bond on välja müüdud. Isegi, kui pilet oli olemas, mis meil oli, ei mahtunud rahvas saali. Päris hea variant, et jagatakse kutsed laiali ja siis kes ees, see mees. Niisiis olime seal kinos, näpus neli piletit ja mõtlesime, mis edasi teha. Kuna see, et rahvas sisse ei mahtunud, oli kino süü, sai James Bondi piletitega pileti mujale seansile. Meie valisime Paranormal Activity 4.

Olin eelnevalt näinud ainult ühte osa ja seda vaatasime koos Otiga Assakul, kust on mu koju väga väike maa ja ma mäletasin selgelt, kuidas ma pärast seda koju minna ei julgenud, aga mõtlesin, et tavai, ma olen julge tüdruk, saan hakkama küll. Ostsime veel popcorni kaasa, et oleks mille taha peitu pugeda ja läksime vapralt saali.

Film oli selline, kuidas öelda.. Esiteks, ta lõppes poolikult, mis mind hullult häiris, aga no need filmid lõppevadki nii. Teiseks, ta oli küll ehmatav päris mitmes kohas, aga kuidagi üldhirm jäi ära. Ma ei tea, võib-olla ma olin nii unine, et ma ei saanud aru. Üldiselt võib öelda, et teine nn õudukas järjest, mis ei anna õuduka mõõtu minu jaoks välja. Ja ma ju tahtsin James Bondi ikkagi näha.

Pärast filmi siis läksin koju, vahepeatusega Orange Leafist läbi, haarasin külmutatud jogurtit koju kaasa, kodus sõin selle ära, vaatasin X-factori ära ning läksin magama. Enne kümmet. Tase!

Minu vanilje-šokolaadi-pulmakoogi-tordi-maasika külmutatud jogurt valge ja pruunišokolaadi tükkidega ning kookoshelvestega.

Täna hommikul ärkasin pisut enne kaheksat ja sain aru, et tervis ei ole jällegi parimate killast. See on see ilm siin, üks päev on jope-saapad, teine päev lühikesed riided. Igal juhul ootas ees 13,5 tunnine tööpäev nagu tavaliselt neljapäeviti ikka on. Ma alustasin päeva kuuma šokolaadijoogiga, ma värisesin nagu segane ja ometi olid paksud riided seljas. Lastega veetsime hommikupooliku toas igasugu käsitöö asju tehes, joonistades, värvides, kleepides ja lõigates. Vaatasime multikaid ja sõime orzot, absoluutne lemmiktoit siin majas kolmel noorimal (ehk mul, Eviel ja Graemel).

Kella ühe ajal läks Graeme voodisse, läks Evie voodisse ja kella kahest läksin mina voodisse. Mina ärkasin pool viis, Evie ja Graeme ärkasid pisut enne viite. Väga normaalne. Mu enesetunne oli ikka pehmelt öeldes päris pask, ma lihtsalt ei jaksanud mitte midagi teha, kõik lihased olid nagu ära halvatud. Arutasime Eviega asja, ta sai aru, et ma ei taha õue minna ja küsis siis ettevaatlikult, et äkki me võime siis McDonalds’isse minna, et nemad saavad mängida ja mina saan süüa ja energiat juurde.

Vot nii tark laps ongi mu 4-aastane siin. Niisiis mõeldud-tehtud ja seadsime sammud sinna. Minul ei läinud ei söök, ei jook alla. Lõpuks tellisin siis jäätisekokteili, et no see peab minema. Jah, väga raskelt, aga tehtud sai. Lapsed jooksid end segasteks, see mu eesmärk oligi ning koju tulles oli kell juba pool kaheksa, ma pistsin mõlemad vanni.

Kui korraks teise tuppa läksin, pidžaamasid ja mähkmeid tooma, keeras Graeme suure paaditäie vett vannist välja. Ja see paat on reaalselt suur, ma ei kujuta ette, kuidas ta üldse jaksas selle välja tõsta. NO APPI!! Ausalt, vannituba lihtsalt ujus. Ajasin siis kõik rätikud põrandale, koristasin selle ära, riidlesin natuke Graemega, aga ega ta midagi eriti minust vist aru ei saanud. Evie ainult itsitas kõrval. Ma mäletan, et mina ka väiksena nautisin seda, kui mu vennad riielda said ja mina hea laps olin, hahaha.

Kell kaheksa läksid mõlemad voodisse, mina läksin alla ja hakkasin x-factorit vaatama. Kuulsin mitu korda nagu veepiisa tilkumist ja järsku nägin köögi laes pikka pikka triipu. Oiiiiii issand. Ilmselt see vannitoa vesi siis tuli kogu täiega alla. Appi appi appi. Esimese asjana tahtsin isale helistada, ma isegi ei tea, miks, võtsin juba telefoni kätte ja hakkasin helistama. Siis mõtlesin, ahhh loll Gerli, mida tema teha saab. Kuivatasin selle siis ära, vaatasin üleval vannitoa uuesti üle, ei olnud enam märg. Jumal seda teab, kust see vesi tuli, puges kuskile vahele.

Amee tuli poolkümme koju, näitasin talle ka seda jama, rääkisin ära, mis saab. Ta nägu oli täiesti emotsioonitu. Pagan seda siis nüüd teab, olen ma jamas või ei ole, hahaha. Õnneks ta teab ise sama hästi kui mina, et kui pahandust saab teha, on kaks olevust maailma muna peal, kes teevad seda helikiirusel – Graeme ja Brutus.

Niisiis X-factor lõpuni, koju läks minu silmis vägagi oodatud tegelane ning vaatasin veel Glee ära, rääkisin Margusega juttu (mu vapper öine eestlane) ning siis juba tiksus kell nii palju, et eestlased hakkasid kõik järgemööda sisse tulema ja sai nii ühe kui ka teisega jutustatud.

Ilusat hommikut!

Superõnnelik laps

Keegi küsis näha, kui suured on suured friikartulid. No ikka terve kandik on täis neid. Meie tavaliselt jagame Evie ja Graemega neid.