Nädala teine pool

Reedene tööpäev oli kuidagi erakordselt lühike. Hommikupoolik möödus Eviel koolis. Kooliteel nägin, et meie lähimale suurele tänavale pandi 5.detsembrist valgusfoor. Enne oli seal 4-way-stop, mis tähendas, et kõik ristmikule tulijad pidid peatuma. Mõlemal pool teed oli suur plakat juba 2 nädalat enne valgusfoori tulekut väljas, et olgu autojuhid tähelepanelikud ja blablabla. Reede hommikul siis sattusin ise sinna teele ja kujutate ette, et enne valgusfoorini jõudmist oli tee ääres 3 märki, et uus liikluskorraldus, tähelepanu valgusfoor ja ole ettevaatlik – valgusfoor. Kas te teete nalja? Need märgid olid umbes 100m enne valgusfoori. Ja siis need ameeriklased imestavad, miks neid natuke totudeks peetakse.

Pärast kooli oli meil paras loomaaed, Graeme nuttis kogu aeg ja lõpuks läks ligi tund aega varem magama kui tavaliselt. Panin ta ainult korraks oma voodisse rahunema ja viis minutit hiljem tüüp magas. Evie läks natuke hiljem järgi ja kell 2 oli juba Adam kodus ja möllas ja pakkis laste asju. Mina esimese hooga ei saanudki aru, miks ta seda teeb, aga siis selgus, et Adami õde viis lapsed enda juurde. Ohhjee, vaba nädalavahetus.

Mingi hetk läksin siis kodust ära, käisin pangas ja erinevates poodides, ostsin hunniku igasugu asju ja jõulukingi oma au-pairide kohtumise jaoks ning Zuri sünnipäeva kingituse ühe osa ka. Nimelt oli minu plaan teha talle 20 kingitust, sest ta sai 20 ja minu meelest uus dekaad on väga oluline. Ma polnud seda kunagi varem teinud ja minu meelest oli see megalahe. Pärast shoppingut läksin ruttu koju, sest Zuri tuletas vahepeal meelde, et pidime kinno minema.

Korjasin nad siis Kareniga peale ja läksime kinno, esimest korda elus suure ajavaruga. Läksime vaatama filmi “Playing for keeps,” mis oli nii tüüpiline naistekas kui veel olla saab ja esimest minutist oli selge, kuidas see lõppeb, aga no lõpus olid ikka pisarad ja nii nii kurb. Igal juhul mõnus naisteõhtu. Pärast viisin tüdrukud koju ja läksin ise järgmise sõbra juurde filmi vaatama. Vaatasime ära “Back to the future,” mis minu jaoks oli pisut raske, igasugu keemilisi termineid täis, aga õnneks sisule sain pihta. Nii hästi kui kell 2 öösel oli võimalik saada. Haahaa.

Laupäeva hommikul tegi mu semu mulle pannkooke mustikatega, sest peanutbutteri ja moosisaiast ma endiselt keeldusin. Vaatasime mingeid lambiseid asju telekast ja rääkisime juttu ning mingi hetk siis läksin ära, käisin veel viimaseid asju ostmas ja sõitsin koju. Skaipisime Killu ja Alvariga ning ma pakkisin Zuri kingitusi.

Lõpuks sain nendega valmis, siis lebotasin terve õhtu kodus lihtsalt maha, kuidagi selline väsimus oli peal. Ühel hetkel korjasin Zuri peale ja me läksime McDonalds’isse, sest see on just õige koht, kus 20ndat sünnipäeva pidada. Keskööl tõin oma kingituse ja kui Zuri alguses suurest elevusest muudkui avas ja avas kinke, siis meie “grande finale” oli meie pilt ja selle peale hakkas Zuri nutma. Ma olin nii segaduses, üliarmas, et talle korda läks, aga ma ei tahtnud teda nutma panna. Haha.

Kingid pakituna, ränk töö

Zuri ja viimane kingitus

Zuri ja kinkide avamine

Kogu krempel lahti pakituna

Pärast rääkisime veel tükk aega juttu ja lõpuks koju jõudsin kella kahe ajal, kus ma siis üsna kiirelt ka ära vajusin. Hommikul ärkasin veidi enne kella ühte, ilmselt oleks terve päeva maha maganud, aga meil oli au-pairide meeting täna. Ma olin ülipessimistlik selle suhtes, aga no peab käima ja eelmine jäi vahele, seega vedasin siis ennast kohale.

Jõudsime sinna, koos Zuriga, meie ees täpselt tulid Nele, Kim, kes on sakslased ja Eva, kes on ka sakslane, üks uutest tüdrukutest, kes USAsse sel kuul tuli. Sees olid veel mõned tüdrukud, mina tundsin ainult Dorottyat, kes on Ungarist pärit. Kaunistasime küpsiseid ja jõime kuuma šokolaadi ning rääkisime juttu. Mina, Zuri, Nele ja Kim eraldusime kuidagi omaette gruppi, teised olid kas uued või teises clusteris ja no ma ei tea, ei olnud seda jutusoont täna.

Meisterdamise vahendid ja minu küpsised

Kim, mina, Zuri ja Catalina

Kui kõik kohal olid, mängisime mõned mängud. Esiteks pidi arvama, mitu kaunistust on kuuse peal, mina panin 74, õige vastus oli 93. Päris täpne. Zuri võitis. Järgmiseks oli soki sisse pandud 10 asja, mida pidi katsudes ära arvama. Mina sain 6 õiget, Kim ja Nele said 7, nemad olid võitjad. Järgmine mäng oli meeskonnana, 9 inimest ühes tiimis, enda parema käega pidi võtma kõrval seisva inimese vasakust randmest kinni ja siis käest-kätte edasi andma kingituse lehvikut, või seda rosetti, mis iganes see on, päris naljakas oli, meie tiim võitis. Ja siis lõpuks oli kingituste mäng. Igal ühel oli number ja järjekorras sai kingi võtta. Ja võis võtta kas uue kingi või varastada kellegi teise kingitus. Mulle see varastamise asi üldse ei meeldinud, näiteks Zuri sai alguses väga hea kingi, mis talle meeldis ja siis see varastati lihtsalt ära, ta oli nii õnnetu. Mina sain kingituseks Victoria Secreti parfüümi ja kehakreemi, lavendli lõhnaga, väga head.

See oli see rosettide mäng, minu tiim on vasakul

Kingihunnik

Natuke udune on, aga niimoodi me seal istusime kõik reas

Kingipaki varastamise stseen

Seal olid mingid lõunamaade pliksid – mehhiko, brasiilia, lõuna-aafrika vabariik

Meie tugiisiku kuusepuu ja Vanessa

Pärast kingimängu rääkisime veel juttu seal, ühel tüdrukul oli perega probleeme. Ta peab reaalselt kogu aeg töötama. Ükskord kell 11 õhtul, kui ta oli juba pidžaamas voodis ja valmis magama jääma, saatis hostema sõnumi, et vanem laps on üleval ja mingu ta temaga tegelema. Ja kui tüdruk julges öelda, et see pole tema kohustus, öeldi talle, et ta peab paindlik olema oma tööaja suhtes. Seega, ta kaalub väga tõsiselt rematchi.

Kella viie ajal läksime ära, sõitsime Zuri juurde, kus meil oli tema perega sünnipäev õhtusöök. Pakuti riisi ja sealiha. Appi, appi. See oli mu esimene sealiha ameerikas, ma tundsin end kui väike laps, nii hea lihtsalt oli. Riis ja liha ja brokkoli. See roheline jama jäi minu poolt puutumata, aga muud asjad olid super. Ja mingit pikka saia pakuti, nägi välja nagu peenike hotdog ja sees oli juust. Huhh kui hea. Magustoiduks oli muidugi Zuri sünnipäevatort. Panime 20 küünalt peale ja laulsime kõik koos sünnipäevalaulu ja torti pakuti koos jäätisega. Tundub, et see jäätis+kook on mingi ameerika traditsioon, ma sain seda nii New Yorgis kui ka Ohios ja nüüd Zuri juures ka.

Sünnipäeva lapsega grupipildid

Lõpuks jõudsin siis koju tagasi kella kaheksa ajal, nägin korraks Eviet, Graeme oli juba magama läinud ning oma toas leidsin ka oma pakid. Mulle tuli täna 6 pakki. Haha. Nendest 4tk olid mu enda saadetud pakid Eestisse, mis tulid tagasi, sest postkontoril, kuhu oma pakid jätsin, ei ole volitusi saata rahvusvahelisi pakke. Seega pean siinkohal oma vabandused esitama, minu jõulukingid teieni õigel ajal ei jõua. Pean nüüd minema uuesti postkontorisse, kuskile mujale ja uuesti posti panema, uueks aastaks äkki jõuavad kohale. Oeh jah. Ameeriklased ja nende süsteemid.

Lisaks sain kätte oma jaki, mille tellisin ja paki Kellylt ja Triinult. Kuigi ma alguses mõtlesin, et ma ei tee seda lahti, sest see jõudis liiga vara, sai lõpuks minu kuidagi kodulembeline emotsioon võitu ja tegin lahti. Oi kui kiiresti need pisarad tulid. Need kaks teavad täpselt, mis mulle meeldib ja kuidas mulle meeldib ning see pakk oli lihtsalt nii nii nii armas. No nii õnnelikuks tegi. Aitäh teile!

Ja nii saigi üks sisukas ja lõbus nädalavahetus jälle läbi, jään rõõmuga järgmist ootama, mis sama lõbus tõotab tulla.

Ahjaa, unustasin blogis sujuvalt mainida, vahepeal sai juba 4 kuud Ameerikas täis. Linnulennul on see aeg läinud, alles ma tulin.