|

Uuel aastal uue hooga

Esmaspäeval ehk 2012.aasta viimasel päeval ärkasin jälle liiga vara üles, mis põhjustas minu üleni loiu oleku terveks päevaks. Kuigi alguses tundus, et peomeeleolu on 0 ja energia samuti, läks päev ilusaks hetkest, mil mu saksa tüdrukud teatasid, et nad tulevad ka õhtul ning siis käisin poest jäätist ostmas ja nii see tuju tuligi.

Kella viie ajal oli armas hetk, kui võtsin Skypes Killu ja Alvariga koos uue aasta vastu. Eesti uue aasta siis. Lõid šampuseklaasid kokku ja näitasid mulle rakette. Need raketid jäidki ainsateks, mida nägin, sest USAs on ohutusnõuete tõttu rakettide kasutamine keelatud. Ma pole kindel, kas ainult Ohios või USAs, aga igal juhul siin rakette ei olnud. Seega oli tore, et ma natukenegi nägin.

Peomeeleolu oli siis juba sees, saatsin eestlastele sõnumeid, päris mitu ütlesid, et olin esimene, jee-jee, hea lihtne esimene olla, kui ise samal ajal klaase kokku lööma ei pea. Haha. Pärast saatsin siis oma aastavahetuse kaaslased magama ja läksin vanni. Ja lebotasin seal nii kaua, et uni tuli peale juba. Aga no uueks aastaks ilusti puhtaks, eksole. 
Ja siis hakkas sättimine õhtuseks peoks. Kõige kriitilisemal hetkel tuli mu superarmas väikevend minuga rääkima ja palus, et ma ikka ära ei läheks, et tema ikka tahab minuga rääkida. Ma kohe armastan teda nii väga, eriti kui ta purjus on. Haha. Lõpuks siis olin totaalselt kõikidest graafikutest jälle maas, aga vapper siht silme ees kihutasin siis Robi juurde, kus autod ära vahetasime.
Kui kohale jõudsin, tegin endale kohe ruttu joogi ja siis sain teada, et USAs on seadusega keelatud omada autos lahtist alkoholi. Okei, see oli küll uudiseks. Õnneks polnud mina ainus, kellele see uudiseks oli, ja leidsime ka põhjuse, miks ma ei teadnud – nimelt kõik eelnevad peol käigud oleme teinud au-pairidega ja kui ükski au-pair seda seadust ei tea, siis kõik joovadki ju autos. Ajuvaba seadus. Kuigi, kui ma praegu järele mõtlen, siis mu reeglites oli küll sees, et minu autos ei tohi mitte keegi alkoholi juua. Mina arvasin, et see auto puhtuse pärast. 
Igal juhul ma siis pidin pingi all jooma ja siis me võtsime Robiga Zuri ja Elleni peale ning sõitsime klubisse. Klubi ukse taga ootasime veidi, sakslasi ja siis läksime sisse. Seekord oli mul kenasti pass kaasas, aga ei tahetudki. Tahtis hoopis mu nime, et pileteid kontrollida. Nimega saab ka alati nalja, aru ma ei saa, igakord ütlen P-O-M-M-E-R, aga kõik kuulevad, et ütlen nõrk b. Eile mul oli nii hea tuju, siis ma lõõpisin selle turvamehe kallal, et ole nüüd, ma ju ütlesin P, mitte B. 
Läksime sisse, saime endale uue aasta kraami, mütsid, tiaarad, pasunad, midaiganes seal veel jagati. Ma võtsin kõik. Edasi tegime photoshootingu masinas, siuke tunne oli, et sada tundi veetsime seal, ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.

 Edasi tegime tantsutiirud ühtpidi ja teistpidi ja nägin ka Matthewi ära, teda oli hea meel näha. Mingi hetk siis minu kaaslased väsisid tantsimisest (või ka minust) ja siis ma leidsin uued au-pairi tüdrukud sealt ja uue tantsukaaslase ka endale. Üks asi, mida ameerikas armastan on see, kui pagana hästi kutid siin tantsivad. Eestis on tantsuplatsil valdavas enamuses tüdrukud, siin on poisid ja ei ole selliseid poste väga palju  (kuid ka neid on) ning kui tantsutuju peale tuleb, võta, milline tahad, kõik tantsivad, isegi kui nad Sind 2 minutit tagasi esimest korda nägid või te enam kunagi ei kohtu.

Matthew ja tema semu

Klubimöll lõppes meil vist äkki kella kahe ajal. Või jumal teab tegelikult, mul need edasised kellaajad päris sassis. Magama läksin kell viis hommikul omas kodus, aga ma jõudsin veel eestlastega rääkida ja uudiseid lugeda, seega jumal teab, mis kell ma tulin ja nii edasi.

Täna hommikul ma muidugi olin jälle viie tunnise magamise pealt üleval, supersuper laisk päev olnud, polegi midagi rohkem rääkida. Mingi mööbeldamine käib majas, pole veel päris kindel, mis mööblitükk nüüd toodi, aga terve Evie toa mööbel on mööda teist korrust laiali.

Lubasin iga kuu alguses panna pildi oma uuest kalendrist ja eile sain ka paki oma lemmik perekonnalt Eestis, seega on mul nüüd lausa kaks kalendrit, mille pilte iga kuu siia panema hakata. Ja lisaks siis jõulumemmede paraadi pilt ka. Kõik memmed on meie kodutänavalt pärit.

Memmed
Ja head uut aastat siis kõigile, et 2013 tuleks veel vägevam ja õnnestunum, kui 2012 seda oli. Mina olen ootusärev!

Similar Posts

0 Comments

  1. Head uut aastat Sulle ka, Rahel 🙂 Aitäh.
    Ei ole söönud, ilmselt peab "to-do" listi panema. Aga ei, mina küll pole märganud, et nad kõike fritüüriks. 😀

  2. Head uut aastat sulle Gerli 🙂 Loodan, et su kõige positiivsemad mõtted & soovid täituvad sel aastal:) Ja küsimus ka- kas sa oled söönud sellist asja nagu fried pickles? Kas ameeriklased tõesti fritüürivad kõike?:D

  3. 173 parimatel päevadel, haha.
    Pikkusega on nii, et ma mõtlesin tükk aega, mida vastata. Minu pere on lühemad inimesed, samas klubis on pikemad inimesed. Pigem on minu pikkused või pikemad, väga lühikesi pole palju silme alla sattunud. Ma arvan. 😀

    Aitäh 🙂

  4. Gerli kui pikk sa ise oled? kuskil 170 sees v? 🙂 ( lihtsalt küsin)
    kuidas seal üldse pikkusega on? Et enamus on sinust lühemad/pikemad/sama pikad? :)Noh selline ameerika keskmine nii palju, kui ise oled näinud- see küsimus läks küll päris pikaks! 😀

    Aga sulle palju edu! 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *