|

Esimene zumbatrenn ja oi kui külm

Täna hommikul oli mul kell kaheksa algav tööpäev. Uskumatu. Ei mäletagi, millal viimati tööpäev oli. Graeme alles magas, meie Eviega pidasime siis vestlusi maha. Kui me pole ammu kahekesi olnud, on tal vahepeal miljon küsimust tekkinud. Kogu päev oli produktiivne – igasuguseid käsitöö asju tegime, joonistasime, värvisime, harjutasime “Evie” nime kirjutamist, tal aeg-ajalt komme esimene E-täht tagurpidi kirjutada ja mulle vihjati, et ma võiks seda harjutada. Õhtul nagu muiste palus Adam Eviel oma nime kirjutada ja kirjutaski õiget pidi E-ga. Ma olin nii õnnelik.

Kuigi Graeme ei paistnud just parimas tujus, time-outi tuli täna mitu korda kasutada, olid nad mõlemad üliarmsad, musitasid-kallistasid terve päeva, käisime õues, meie lumememme vaatamas. Ta on endiselt alles! Ilmselt on ta jaanipäeval ka püsti, sest ma eestlasele kohaselt ehitasin, lund kõvasti kokku mätsides ja veega üle kallates. Jee! Lisaks oli meil pildistamine täna, ikka üht ja teist ja kolmandat pidi ning koos naerukilgetega. Köögikapi tegime ka korda. Meil on eraldi kapp laste asjade jaoks, kus on värviraamatud ja värvimisvahendid, aga seal oli siuke segadus, sest keegi eriti vist ei olnud süvenenud üldse. Sorteerisime siis raamatud eraldi, kleepsud eraldi, kõik pliiatsid, vildikad, rasvakriidid kokku ja leidsime kaks pakki Draakoni komme kah.

Ühesõnaga, kokkuvõtlikult oli mul lastega täna väga lust päev, väga rõõmus ja tegus ning meil oli Eviega ka väga armas vestlus. Ta uuris minult, kas isa on kaugel ära. Ütlesin, et ei ole, isa tuleb varsti koju. Ja siis Evie õhkas “Ohh.. I love daddy.” Ja mina ütlesin, et see on väga armas, peabki armastama. Natuke aega hiljem ütles: “I love you too, Gerli.” Need tema siirad sõnad, middle of nowhere (-ei kuskilt), need teevad alati nii rõõmsaks. Hea on tunda, et ma olen siin armastatud.

Graeme õpib hoogsalt sõnu, järsku on hakanud lauseid ja sõnu järgi ütlema. Näiteks lause “No, Brutus, out” on tal väga selge juba ja täna andsin neile snäkke, siis Evie ütles “Thank you, Gerli” ja Graeme ütles järgi, Gerli väga selgelt veel ei tulnud, aga thank you küll. Märksõnad “All gone,” näiteks snäkkide kohta, kui need otsa saavad ja “I need more,” tulevad ka. Need vast võõrastele veel arusaamatult, aga mina juba saan aru, kas ta tahab süüa või kas ta tahab juurde. Sellised pisikesed edusammud annavad endale ka indu juurde edasi püüelda ja õpetada.

Õhtul käisin korraks shoppamas, sain oma jõulukingi kätte. Ja siis oli muidugi vaja seda kohe testima minna. Nii saigi siis ära proovitud lumes jooks vol 2, kõhulihastele suunatud treening ja Zumba. Kõik ikka korraga. Antud hetkel valutavad ainult kõhulihased, vist oli edukas. Uuele aastale siis vastu hunniku trennidega. Varsti paljastan ka saladuse miks, haha. Tegelikult ema saatis Eestist kommid teele, nüüd peab ette trenni ära tegema, et siis see saak süümepiinadeta hävitada.

Nüüd Zumbast. Treener oli naine, nimi ei jäänud mul meelde, trenn oli trenn. Miks ma nii ütlen? Eestis oli mul maailma ägedaim zumbatreener, kes kutsus meie trenne pidudeks ja kelle trennides oligi pidu kogu aeg. Ei olnud trenni tunnet, oli peotunne. Siin oli trenn. Mulle meeldis see, et me võtsime trenni jooksul läbi 14 erinevat stiili, ta nimetas stiili ja meie tantsisime. Igasugused salsad, sambad, merenged, ja jumal teab veel, mis asjad, vahepeal läksid tõlkes kaduma. Lisaks olid meil käes mitte hantlid, aga nägid välja nagu hantlid ja tegid veits muusikahäält ka (no juhe on nii koos, ei oska seletada, mis asi see on) ja kaalusid jumal-teab-kui-palju-ameeriklaste-ühikuid. Kokkuvõttes oli päris meeldiv, aga ei jõua ikka ära oodata, mil Eestis Mareku trenni tagasi saab.

Ja lubasin teada anda, mis Evie toas tehti. Nad värvisid selle toa roosaks! Ma olen nii kade. Mu eluaegne unistus on olnud roosa tuba. Haha. Ja Graeme suure poisi voodist tegin ka täna pilti. Mina panin teda täna esimest korda sinna magama ja uskumatu, ta ei tulnudki välja, magamisaeg on magamisaeg ja nii on.

Mulle tundub, et meil on väljas praegu külmem kui Eestis. Esiteks ütles Egert, et teil pole enam lund. Teiseks oli mul täna teksapükstega nii külm, et ma reaalselt unistasin oma punastest suusapükstest, mis mul Assakul kuskil on. Mingu nüüd see talv ära, aitab küll, ma juba ootan, et meie bassein lahti tehakse, siis veedan kõik päevad hommikust õhtuni ilmselt seal.

Lõpetuseks soovin õnne Ketlinile, kes abiellus täna. Üks Eesti tüdruk Ameerika noormehe võrku langenud, hihi. Nägin juba pilte pulmadest, ta oli lihtsalt imeimeilus! Üldse on nad Stepheniga tõesti üks ilusamaid paare, keda ma näinud olen. Palju õnne, kulla tüdruk ja et teie elu oleks ka edaspidi nii ilus, särav ja õnnelik kui see siiani olnud on.

Similar Posts

0 Comments

  1. Oooja, ma nii naudin seda. Õnneks mul need väljendid, mida ta osata ei tohiks, kipuvad endiselt eesti keeles tulema, siis pole hullu, kui järgi ütleb, nagu nii aru ei saa. Haha.

    Ohh, päris tuus värk. 😀

  2. Oi see kahe-aastaste keeleline areng, see on lihtsalt nii uskumatu! Kui ma siia tulin, siis tuli poisil paar arusaadavat sõna ainult suust välja ja nüüd juba kolme sõnalised laused. Seda teekonda kõrvalt jälgida on supper (: Aga samas on vaja ka hoolas olla, et mida ise räägid, sest teinekord korjavad nad külge just täpselt selle, mida vaja pole, haha.

    Ps. Pooled klikid mu blogisse tulevad Sinu lehe kaudu. Pop tüdruk oled! 😀

  3. Evie tuba on NII ilus, no tõesti kaunis värv.
    Väga tore lugeda, et sa lastega superhästi läbi saad ja et nad sind nii palju armastavad. Tubli oled! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *