Reede ja tähistamine
 |
| Ma totaalselt armastan Evie crocse, need on nii mõnusad pehmed ja soojad |
Tööpäev lõppes kuue ajal, sain kätte uue graafiku ning siis üles, jooksuriided selga ja jooksma. Ja mõnuga poolteist tundi, lihtsalt, mitte mingit väsimust ei olnud, tuju oli mega ning nii hea. Pole vist kunagi varem nii mõnus olnud joosta. Lisaks siis sai laste mänguväljakul treeningut tehtud, seal nii palju igasuguseid asju, millel turnida ja ronida. Hehe.
Siis koju, pessu, riided selga ja Robi juurde. Jätsin auto sinna, võtsime tema auto ja käisime söömas kohas nimega “Mellow mushroom,” mis oli pizzarestoran, aga mina sõin ikka Caesari salatit. Me isegi valisime koha selle järgi, et ma salatit saaks. Eriti pirts pliks. Seal oli tore, kelner oli ülisõbralik ja muretses kogu aeg ning toit oli ka väga hea. Sinna läksime siis ka minu lubasid tähistama, see ikka big deal siin.
Pärast tagasi tema juurde, vaatasime filmi nimega “Once.” Kui film algas, vaatasin natuke aega ja ütlesin siis rõõmsalt, et kuule see on ju Iirimaa, see on ju Dublin. Ja tuli välja, et ongi. Esimesed stseenid olid seal pargis filmitud, kus ma korduvalt käinud ning taustal paistis Dublini shoppingutänav. Ooojee, mõnus äratundmisrõõm. Film oligi Dublinis filmitud, rääkis iiri mehest ja tšehhi tüdrukust, kes Iirimaale oli kolinud. Tundus alguses siuke tüüpiline armastusfilm, aga lõppes nii jaburalt, et ma olin lausa kuri. Rob siis seletas mulle, et kõik filmid ei peagi “happy ending” olema. Mismõttes ei pea? Peab küll! Ühesõnaga, hea film oli, aga ma ootasin teistsugust lõppu.
Sealt siis koju, kell oli pool kaks ja koju jõudes ma suhteliselt vajusin voodisse, ei tahtnud kedagi tunda-näha ega suutnud isegi blogi kirjutada, haha. See pole üldse minu moodi. Aga nädalavahetus siis alaku, jee!
Kuna see film oli true-story, siis jah, aktsepteeritav, aga ma ikka tahtsin ju nunnut asja 😀
Haha : D mul ka raskusi nende no happy ending filmidr altsepteerimisega.. Aga kui film on väga hea, siis vôiib.