13-tunnine laupäev

Laupäeva hommikul ärkasin üles kell 9. Punktid neile, kes arvasid, et süüdi oli helisev telefon. Varsti ma peidan selle telefoni oma voodi alla ära või tõstan lihtsalt toast välja. Peab vist arutama siin seda asja, kas see on minu toas ikka vajalik. Niisiis vegeteerisin oma uimases olekus terve hommikupooliku, ja kell 12 viskas üle, et Zuri magas, ajasin tema ka üles.

Panime oma päevaplaanid paika ning siis tuli kella kahe ajal Joanna siia, pani oma auto mu maja ette ja läksime minu autoga edasi, esimene peatus Burlington. Mina olin otsustanud, et mul ei ole midagi vaja ja ei hakka ostma ka (ise ka ei usu, et mina niimoodi mõtlen). Tutvustasin siis Joannale olukorda, kus miski on ja mingi hetk liitus meiega Zuri ka ning siis ma leidsin oma lemmiklõhna sealt, viimane pudel, testripudel ja tahtsin selle ära osta, ilma karbita, lõpuks leiti mulle hind ka. Inglismaal 30ml pudeli eest oleks pidanud maksma 42 naela, siin maksis 50ml pudeli eest (kus sees ehk on 40ml) 13$.

Pärast Burlingtoni käisime veel Kohl’is shoppamas, see minu meelest on natuke mõttetult kallis, Ameerika mõttes, seega mina seal ringi ei vaadanud, Joanna üksinda hullas, meie Zuriga tegime siis nalja ja rääkisime niisama juttu. Kui seal ringi peale oli tehtud, läks Zuri koju ja meie Joanna Outlet Mallsi shoppama. Esiteks läksime Subwaysse sööma, alguses mõtlesin, et see Joanna jaoks ka põnev, aga tuli välja, et see Rootsis täitsa olemas, seega mitte. Kõhu täis saime sellegi poolest. Teiseks käisime läbi kõik spordipoed, otsisime jooksutosse neiule ning siis tegin ülevaate parimatest poodidest, mis seal on. Lõppes see muidugi sellega, et minu jaoks oli täiesti unustatud lause, et mul pole midagi vaja. Kui mõlemal asjad käes olid, avastasime, et kell on lootusetult palju ja panime jooksuga minema, et me üldse kuskile jõuaks.

Nagu minu lastel on kikid, need tekid, siis Zuri lastel on need, mis tal käes on. Lobbyd.

Subway putkake ja meie kraam

Päeva peale harjus Joanna ka ära, et minuga peab kogu aeg pildistamiseks valmis olema, haha

Shoppame!

Sõitsime esialgu Zuri kodus suunas, sest pidime ta peale võtma, aga lõpuks polnudki vaja ja sõitsime siis otse kinno. Tee peal nägime, kuidas meie ees oli politseiauto ja selle ees omakorda üks teine auto. Kui pöörde ära tegime, oli kiirus 45miili ja pöörde peal juba paistab kaugemalt 55miili märk ning politseiauto konkreetselt sõitis sellel autol tagumikus kinni, provotseerides kiiremini sõitma ja enne 55 miili märgi algust panigi vilkurid tööle ja võttis auto maha. Öelge veel, et politseid ei ole kiuslikud.

Kinno jõudsime kell 20, parkimiskohti oli null, otsisime 8 minutit, lõpuks panime restorani parklasse hoopis eemale, kinno jõudes selgus tõsiasi, et film on väljamüüdud. Mõtlesime veidi, helistasime (need, kes pidid) hostpered läbi ning sõitsime Masonisse, teise kinno ning ostsime piletid sealt ja vaatasime filmi seal. Filmiks siis “The Impossible,” mis Eesti kinodes ka täitsa olemas, mina läksingi seda Katharina Facebooki postituse peale uurima (sest kui tema midagi kiidab, peab see hea olema) ning otsustasin, et tahan näha. Film siis 2004.aasta tsunami katastroofist, ühe pere lugu. Viimased 45 minutit nutsin lihtsalt lahinal. Teised ka nutsid. Raudselt aasta üks parimaid filme, nii nii hea, soovitan siiralt.

Vaatasime mänguautomaate enne kino, ühes näiteks võis iPode püüda, teises oli peaauhind iPod Touch. Normaalne värk siin Ameerikas.

Vasakul paistab see suur popcorni ämber, ebanormaalselt suur on see. Paremal alumisel pildil veidikene näeb kinosaali, aga seal on nii pime, et ei õnnestunud kuidagi pilti teha kogu saalist. Zuri arvas, et mind pole pildile vaja, sellepärast mina välja ei paistagi, pani käe ette, niu niu.

Eile oli väljas 19 kraadi. Tegin kohe fotojäädvustuse, et 12.01.2013 käisin lühikeste riietega väljas, sest suvi tuli!

 Film lõppes 15 minutit enne keskööd, sõitsime Zuri ja Joannaga minu juurde, Ellen läks koju. Joanna võttis auto ja läks ka koju. Mina olin vahepeal Ianilt kutse tema sõprade Billy-Ashley soolaleivapeole, mis oli veidi Iani sünnipäevapidu ka, seega otsustasime Zuriga, et lähme vaatame selle asja üle. Pidu oli väga tore, nägime Matti, Nicki, Erickut, keda polnud ammu näinud, Jilli, keda korra oleme varem näinud ja siis olid 15 uut inimest, keda elus enne polnud näinud. Kui enamik tundus ikka 30+ vanuses olevat, siis Samuel ja John olid meie vanused, täitsa toredad noormehed. Igal juhul, tore oli ja vahelduseks midagi uut, aga kauaks ei jäänud, sest Nick ja Jill tegid draamat ja minu ja Iani vestlus kiskus lõpuks ka aia taha ära. Seega, siis minema sealt ja Zuri juurde. Tema maja ees ajasime veel veidi juttu ning siis läksin ka koju, kell oli kolm öösel. Niisiis 13-tundi kodust eemal olnud.

Muidugi kodus jätkus veel energiat tunniks ajaks ja kell neli suikusin unne. Hommikul õnneks ei helisenud telefon ja sain rahus keskpäevani põõnata. Väljas sadas paduvihma, seega ei mingit jooksmist. Sain just terveks, nüüd kavatsen hoida. Mitte keegi midagi teha ei tahtnud, kõik pugesid kodudesse teki alla. Mina käisin lõunaajal toidu jahil, algselt plaanisin Subwayst ainult osta, aga kohale jõudes avastasin, et pangakaart jäi koju, niisiis koju tagasi ja hoopis teisele poole (minu kodust jäävad nii-öelda meelelahutuskohad ühele ja teisele poole kiirteed) ning siis leidsin poe, mille olemasolust ma ei teadnudki, Kroger, megasuur. Ja noh, tühja kõhuga poodi minemine..

Panin korvi siis oma müsliga jogurtid, maasikad, kiivid, Caesari salati, koogitordi (sest vanaaastaõhtust saadik, kui Killu ja Alvar torti sõid, oli mul julm isu) ning mõned asjad veel lisaks ja arve läks 6 dollarit. Oojee, see oli küll tore. Lisaks sain täna teada, et siin poes on söögitarvikute võtmine tasuta. Pakk koos salvrätiku, kahvli ja lusikaga ja see anti tasuta. Kuule, teinekordki, ei pea enam alt kahvleid varastama. Siis veel tankima ja koju ning ülejäänud õhtu oli väga lebo lebo lebo.

Täna oli kodus pizzaõhtu ka, nägin isegi Eviet pizzat söömas. See on miski ime siin majas, muidu ta ei söö. Ja siis õhtu lõpetuseks vaatasin veel meie kõige kvaliteetsema kanali Tallinna-TV kordust tänasest kossumängust, mille hommikul maha magasin. Yay, Kalev ruulib endiselt !