Kogu mu nädalavahetus

Laupäev möödus mul oma voodis, patja kallistades. Terve päev. Haigus murdis nii maha, et ma täiesti reaalselt ei jaksanud mitte midagi teha ja kui ma püsti tõusin, hakkas pea otsas taguma ja nii läksin magama tagasi ning lõpuks läksin alla esimest korda päeva jooksul õhtul 20.45. Sõin veidi, Evie küsis, kas söön hommikust, ütlesin, et noo põhimõtteliselt küll jah, siis tegi tüdruk mureliku näo ja ütles, et ma peaks üritama varem hommikust süüa. Haha, nii armas.

See-eest tänane päev algas juba hommikul vara, algselt oli plaan miitingul ära käia ja koju tulla, aga kuna igasugused elektrionklid jälle rõõmu teevad, tuli plaanid ringi teha. Igal juhul algas hommik siis hoopis Zuri sõnumiga, kas saan ta ka peale korjata, tegin seda. Sõitsime Starbucksi, kus meie kohtumine toimus, päris päris mõttetu oli ausalt öeldes. Sain küll vastuse oma küsimusele ja veel rõõmsama uudise, et ma ei peagi makse maksma see aasta, aga sellegi poolest sisuliselt vestlesin Joanna ja Zuriga ja no nendega ma võin omaette ka kokku saada.

Vasakul Sandra, kes kohe kohe koju läheb, Lydia, kes tuli alles ja Barbara, minu tugiisik

Pärast miitingut siis selguski, et koju minna pole mõtet, selgus ka, et Cincinnatisse minna pole mõtet ja nii seadsime oma sammud siis Burlingtoni, mis on lihtsalt ostuparadiis. Mul ei ole mitte midagi öelda, see on midagi sellist, kus võiks vist ka 100 000 kotis minna, ikka kuluks ära. Haha. Täna oli kingapäev. Ma ei tea, mis värk mul nende kingadega siin USAs tekkinud on, Eestis ei huvitanud mind kingad mitte kunagi.

Poes läks kõht tühjaks ja kuna meie lemmikkoht ja see juba mõnes mõttes ka juba traditsioon pärast Burlingtoni on iHop, läksime sinna. Joanna oli esimest korda seal, meie Zuriga sajandat ja meid teenindas minu lemmik kelner seal. Neli korda olen käinud ja teda näinud ja iga kord mõelnud, et peaks numbrit küsima ta käest ja täna Zuri ässitas ja ässitas kuni lõpuks saigi siis kontaktid vahetatud. Haha. Väga lahe.

Kui kõhud täis, hakkasid uued ideed peas genereerima ja kuna selgus, et Joanna pole ka kunagi frozen jogurtit söönud, tähendas see muidugi, et me pidime seda sööma minema. Alguses käisime Walmartis, mõõtsin oma vererõhku, sain 126/83 ja pulss 109. Veidi annab kõrget pulssi hetke emotsiooniga väljendada ka, aga vererõhk oli küll päris okei.

Kui jogurtist olid kõhud juba lootusetult täis saadud, aga koju minna polnud endiselt mõtet (mul vähemalt), siis genereerisime edasi oma ideid. Sõitsime korraks Zuri juurde, ta uuris, kas võime sinna minna ning siis Krogerisse, laenutasime filmi ning ostsime snäkki (sest ma olin nädal aega oodanud seda päeva, kus end segaseks süüa) ja läksime siis Zuri juurde vaatama. Rääkisime ta hostemaga juttu ka, Joannal on väheke probleeme oma perega ja siis arutasime Zuri hostemaga, kuidas edasi peaks käituma ning ta ütles, et me peame juulis kõik koos puhkusele minema, sest Zuril on terve nädal vaba. Hehe.

Filmiks siis “Undercover bridesmaid,” siuke tüüpiline naistekas, aga samas väga hea minu meelest, sest polnud sellist etteaimatavat lõppu nagu tavaliselt nendel naistekatel on. Pärast filmi rääkisime pikalt veel juttu, seekord siis mina oma muredega, mõnikord lihtsalt on nii, et saavad aidata ainult need, kes Sinu kõrval terve tee on läbi käinud ja mõistavad paremini, kui need, kes on Eestis ja tegelikult parimad. Seega, mul oli nii nii hea meel, isegi kui meie mõtted ei ole alati samad, tean, et nad toetavad mind. Ja seda alati.

Pärast sellist mõnusat päeva ma siis sõitsin koju ning suutsin isegi ära eksida. Võinoh, magasin õige mahasõidu maha, aga ma nii võll juba, et isegi kui mööda panen, tean juba seitset asendusteed, kuidas minna. Kusjuures, reedel Keithi juurest tulles panin ka veits valesti ja kui seal siis tiirutasin, avastasin, et ma olen seal juba kunagi olnud, haha. Lahe on kaks korda samas kohas valesti panna. Igal juhul viimasel ajal siis minu eriala valesti sõita. Udumuna roolis.