6 kuud Ameerikas

Mäletan, kuidas me läksime lennujaama, üle saja aasta tegin check-ini, sest perega reisides on kuidagi alati käsipagasid olnud ja pole vaja olnud. Tädi veel küsis mu USA aadressi ja ma siis üritasin pingsalt mõelda, mis see õige aadress oli.

Mäletan, kuidas pärast kohvri ära andmist läksime emaga Ülemistesse sööma, tellisin omale mingi omleti, mis oli nii hea, aga ma ei suutnud seda süüa, sest mulle hakkas vaikselt reaalsus kohale jõudma.

Mäletan, kuidas Kelly oli üks ja ainus sõber, kes tuli mulle samal päeval head aega ütlema. Eks see parim on ikka parim igas olukorras. Mõnikord tunnen siiani seda tunnet, kuidas teda viimast korda kallistasin.

Mäletan, kuidas me läksime emaga lennujaama tagasi ning pidime viimast korda head aega ütlema ja kuidas meil sekundiga mõlemal silmad märjad olid.

Mäletan, kuidas turvanaine ütles mulle rõõmsalt “Sa ju tuled tagasi..” ja mäletan, kui kurjaks see mind tegi ja ma talle käratada tahtsin, et tal pole aimugi, kui pikka aega ei tule.

Mäletan, kuidas ma istusin lennujaamas ja lugesin Geelika ja Kelly kirjutatud kirju mulle. Kuidas ma nägin ka Hannat, aga ei julgenud temaga rääkima minna, sest ma olin täiesti nutetud silmadega ning tema polnud üldse nutnud, mõtlesin, et ta on mingi südametu kaabakas, kellel pole üldse kurb.

Mäletan esimest lennuki sõitu Helsingisse, kus minu kõrval istunud noormees väga segaduses oli mu nutmisest ning kuidas ma lennukilt maha tulles esimest korda näo kuivaks sain ja nututundest üle. Ja siis bussi minnes, telefoni sisse lülitades ema sõnumi sain ja muidugi uuesti nutma hakkasin.

Mäletan teist lennureisi, Helsingi-New York ja seda kuidas kohale jõudes otsustasin Hannale tere ütlema minna. Ei tea, kas põhjus oli see, et ei tahtnud üksi olla või see, et ta oli järjekorras minust eespool, aga igal juhul sai see otsus tehtud. Haha. Ja edasi suhtlesime lahutamatult neli järgmist päeva.

Minu tugiisik ütles mulle, et ma paneksin oma emotsioonid kirja, kui olen kaks kuud USAs olnud. See oli see aeg, kus ma olin elanud ligi kuu aega Reelika peres ning kuu aega uues peres, oma praeguses peres. Ja ma tegin seda, 16.oktoobril. Ma arvan, et ma seda ikka veel ei avalda, mida siis kirjutasin, need tunded tulevad lõpus, kui see teekond jääb seljataha, siis saan lugeda ja vaadata, mis ma tundsin. Ja jagada oma tundeid teistega.

Seekord siis tunded, mis valdavad mind pärast poolt aega siin. Tundub, et minu puhul kehtivad kaks vanasõna lausa koos. Üks neist siis “Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama,” ning teine “Mis ei tapa, teeb tugevamaks.” Tagantjärgi võin ju öelda, et tegelikult olin ma valmis augustis koju tulema. Ma ei tundnud pärast kolme nädalat enam, et see oleks allaandmine. Ma üritasin. Olin enesele lubanud, et viimane nädal.. Kui laupäeval peret ei ole, lähen koju. Pere tuli neljapäeval. Päris napp.

Aga siis läks kõik lihtsalt liiga ilusaks, ma ei suuda siiani seda uskuda. Ma astusin selle maja uksest sisse ja ma tundsin – kodu! Tõesti. Kuigi minu ja Adami esimene kohtumine mulle siiamaani nalja teeb (aga see on üks nendest tunnetest, millest aasta lõpuks räägin), tundsin ma end ju nii hästi. Ja tunnen siiani. Enamasti ütlevad kõik tüdrukud, et nende pered on parimad, aga minu pere ongi. Mõnikord ma mõtlen, kas see on üldse reaalsus? Kas ma oleks uskunud, et mu elu saab midagi nii ilusat olema? Kas ma ootasin, et kõik läheb nii hästi? Muidugi, ma lootsin, iga tüdruk USAsse tulles loodab, aga ma sain rohkem kui ma üldse südames oleks osanud loota.

Mu pere kohta on mult palju küsitud, et kas ma jätan blogis asju rääkimata, kas meil tegelikult ikka on tülisid. Et peab ju midagi olema. Mõnikord ikka on nii, et jääb hinge midagi kripeldama, ja oli minugi elus siin kaks nädalat, kus kõik tundus vale. Tagantjärgi tean, et põhjus oli hoopis mujal ja sügavamal, asi oli puhtalt minus, minu jaoks oli iga sääsk elevant. Aga see on ka ainus periood olnud, kus mina veidi õnnetu olin ja see kadus kiirelt. Arvan, et kuue kuu jooksul on see väga hea tulemus. Ma ei karda oma perekonda nagu osa tüdrukuid, ma võin nendega kõigest rääkida, ma võin nendega nalja teha, ma võin nendega arutada ja läbirääkimisi pidada. Ja ma tunnen, et mul on tõesti kaks perekonda.

Ma olen leidnud oma ellu nii-öelda uue parima sõbra – Zuri. Kusjuures alles mõni päev tagasi nägin unes, kuidas pidin temaga hüvasti jätma. Kas te kujutate ette, mis tunne see on? Ei, ei kujuta. Kui Zuriga sellest rääkisime, ütles ta, et sellepärast me peamegi iga hetke koos nautima. Seda me teeme. Muidugi kardan ma nii väga, et meie tulevik saab vägagi eemal üksteisest olema, kui just üks meist ei koli, sest Eesti ja Panama on ikka väga kaugel üksteisest. Väga väga jube tunne. Midagi sellist, mille peale praegu ei taha mõeldagi. Siiski on ta konkurentsitult minu parim USA sõber.

Lisaks olen muidugi ka teisi sõpru saanud, ma olen alati öelnud, et mul on heameel, et siin pole ühtegi teist Eesti tüdrukut, sest ma näen, kuidas ühest riigist pärit tüdrukud ikka omavahel on ja teistega nii headeks sõpradeks ei saa. Minu esimene lähedane sõber oli Madelene, Rootsist, kes nüüd juba mitu kuud kodus on olnud ning nüüd on väga lähedase sõbra positsiooni hõivanud Joanna, kes samuti Rootsist. Väljaspool minu clusterit on mul väga hea sõbranna Michaela, kes on Tšehhist ning muidugi Eesti tüdrukud USAs, kes üht või teistmoodi olulisteks saanud. Üks suur suur pluss siia tuleku juures ongi olnud uued tutvused. Ja neid ei ole mitte vähe. Boonuseks on uued sõbrad (sest tuttavaid leiab igaüks, aga sõpru mitte) need, kes tõesti on olulised ja kellele saan ka oma isiklikke asju rääkida.

Ma olen kindlasti palju rõõmsam kui ma enne olin ja see on juba suur näitaja, sest enda meelest olin ma muidu ka positiivne. Üks hommik ärgates, naeratades, just mõtlesin, et uskumatu, kui heas tujus ma siin kogu aeg olen. Muidugi, erand kinnitab reegleid, ja on neid päevi ka, kui tahaks lihtsalt jalaga kõigele anda, aga see on lihtsalt mu iseloomus.

Ma olen enesekindlam, ma tean, et ma suudan, saan ja tahan. Mäletan, kui hakkasin tutvusringkonnas rääkima, et USAsse tulen ja kui palju ma kuulsin, kuidas ikka ma ka mõtlen ja kuidas ikka ma ka tahan ja kuidas ikka ma ka lähen. Tegelikkus on see, et ma olen endiselt ainus siin. Ja selline mõttetu mulli ajamine ongi eestlastele nii omane. Mina võtan seda kui tõde: “Julged unistada, julged ka täita.” Samuti paistab minu enesekindlus selles, et kuigi ma päevast päeva kuulen, mida mu armsad “sõbrad” Eestis minust räägivad, ei lähe see mulle üldse korda. Nagu Kelly mulle tsitaadi saatis: “Distance let’s you know, who’s worth keeping and who’s worth letting go.”

Ma olen targem ja olen arenenud. Me õpime kogu oma elu, see on tõsi, aga nii suure kultuurivahetuse korral õpime mitu korda kiiremini. Mina õpin. Ma olen õppinud erinevaid kultuure, fakte, saanud teadmisi erinevatest riikidest, inimestest, kommetest, näinud erinevaid situatsioone, tundnud erinevaid tundeid. Olen avastanud ennast ja teisi. Minu jaoks on lihtsaks muutunud enese väljendamine võõras keeles, ma poleks ausalt iialgi aasta tagasi uskunud, et inglise keelest minu igapäeva suhtluskeel saab või et ma saan üle hirmust seda kasutada. Ma olen õppinud inimesi paremini tundma ja aru saama, et me õpime ainult oma vigadest ja oma kogemustest. See ei tee enam haiget, ebaõnnestumine ei tähenda maailma lõppu ja kõikide asjade õnnestumine ei tähenda mäetippu – alati on midagi, mida saavutada.

Vähe sellest, et ma olen avastanud ennast ja oma uusi sõpru siin, olen ma õppinud tundma oma tutvusringkonda Eestis. Mõnes mõttes on see isegi irooniline, et selleks, et oma sõpru tundma õppida, peab nii kaugele ära minema, aga nii on. Esimesed kaks kuud andsin ma endast kõik, et rääkida kõikidega, kellega olin viimasel ajal rääkinud, ootasin uudiseid, ootasin, et mind võetakse samamoodi nagu ma olin. See oli enese petmine. On selge, et kui minna inimestest 7000km kaugusele ning omada 7-tundi ajavahet, kaod kiirelt nende elust, kelle jaoks Sa tegelikult midagi ei tähendanudki. Muidugi on mul alles minu sõbrad, need, kes aastaid kõrval olnud ja ausalt öeldes on mul heameel, et minu ellu on vähemalt kaks inimest väga lähedaselt juurde tulnud ning lisaks olen saanud sõbraks tüdrukuga, kes lihtsalt süütult minu blogi lugema hakkas ja nüüd räägime iga päev kõigest, Eestisse tulles saavad meist kindlasti väga head sõbrannad. Aga tuleb tõdeda, et tegelikult on 50% (kui mitte veel rohkem) tuttavatest-sõpradest minu jaoks kadunud. Eristab need tõelised ja fake’d. Kurvemaks see mind ei tee, pigem vastupidi, mul on hea meel, et elu inimesed minu eest selekteerib. 

Mida ma arvan Ameerikast ja ameeriklastest? Kuigi ma olen pidanud sellele küsimusele korduvalt ja korduvalt vastama, teen seda uuesti. Number 1 omadus ameeriklastes, mida ma armastan, on positiivsus. See, mismoodi nad kogu aeg säravad, kuidas nad on rõõmsad, kuidas nad on sõbralikud. Kui alguses mulle eriti see poes rääkimine (Minu meelest huvitult küsimine: “How are you?”) ei meeldinud, siis nüüd ma tunnen ennast lausa veidi õnnetuna, kui mitte keegi ei tule ega küsi. Tihtipeale ei olegi nende küsimus üksnes selles, kuidas läheb, vaid kuidas hommik möödus või mida päeval tegid või mis täna veel plaanis on. Müüjad naudivad oma tööd ja mina tänu sellele naudin poeskäimist.

Restoranidest ei saa isegi mitte rääkida. Kunagi kirjutasin, et ameerika teenindus on üsna sarnane sellele, mida me Tallinnas Mackis saame, et veidigi ettekujutlust anda, aga mida enam ma siin olen, seda enam ma tunnen, et tegelikult Eestis ei saa sellist teenindust mitte kunagi. Ma ei süüdista teenindajaid, sest nemad ei oskagi teisiti, Eesti kultuur on külm ja eestlane on külm. Nagu mu ema ütles, külm kliima muutis isegi sõbralikud tailased kurjaks. Kliima maksab.

Uute inimestega tutvumine käib siin väga lihtsalt. Nüüd juba viskan nalja selle üle, aga siin tutvudes küsitakse kõige pealt number ja siis textimise käigus hiljem selgub nimi ka. Nii ongi, enamikel juhtumitest. Ma arvan, et minu tutvusringkond suuresti väljaspoole au-paire nii algaski, nägin kuskil kedagi, andsin kellelegi numbri (või küsisin ise) ning siis suhtlesime. Ja eks iga uus ameeriklane aitab veidi kaasa, tutvustades oma sõpru ning nii ta läheb. Nagu ka varasemalt olen maininud, siin ei ole võimalik, et lähed peaaegu kontvõõrana kuskile peole või istumisele ja oled võõras ka ürituse lõppedes. Mitte keegi ei jäta Sind üksi nurka seisma. Ja mis mulle veel meeldib – pidude käima tõmbamiseks ei vaja ameeriklased sellistes kogustes alkoholi nagu eestlased. Eestis oli ikka tüüpiline, et ega enne möllu ei saanud, kui kõik korralikult soojad juba olid. Kuigi, pean tunnistama, et ameeriklastel on alkoholi asemel mõned muud asjad, mida nad rõõmsalt kasutavad..

Ameerika on kõikide võimaluste maa, nii kaudses kui ka otseses mõttes. Alustades toodetest, mida meil ei ole. Neid on meeletult, miljoneid. Raske on leida midagi, mis meil on. Esimese asjana hüppas kohe Snickersi šokolaad pähe. Kuigi ma olen siin vist ühe snickersi söönud, sest siin palju muid asju. Mina olen oma magusasõltuvusest kuidagi üle saanud. Ma küll ostan pidevalt erinevaid asju kokku, aga siis proovin ära ja nii jääbki kappi paremat päeva ootama. Teine asi, millest siin kergelt lahti sain, oli krõpsusõltuvus. Kirjutan sõltuvus, sest mul ei tule muud sõna pähe. Eestis ma ikka sõin korralikult neid, siin lihtsalt on see probleem, et ma pole tänase päevani leidnud head krõpsu, mis maitseks. Alguses sai mõningaid proovitud ja pettumus pettumuse otsa tingiski selle, et enam ei viitsi proovida-otsida-osta. Teeme siis ilma.

Mõned blogilugejad on mulle kadedal noodil öelnud, et kui nemad USAs elaks, siis nad vist ainult ostaks asju ja sööks lolliks. Eks ta mingil määral muidugi on nii, Reelika vast mäletab minu esimesi nädalaid siin, kui kõik oli uus ja huvitav ja ma reaalselt ostsingi kõik asjad ära, mida ma tahtsin, kõhklemata. Nüüd on veidi rahulikumaks muutunud, aga endiselt – suht raske on mitte osta nende hindade juures. Kusjuures, sellega seoses, tihti on see mõnitamise teema, et kui naised lähevad klubisse, on neil kapitäis riideid, aga midagi selga ikka pole panna ning siis minnakse kalli raha eest ostma. Meie Zuriga vist oleme viimased 3x ja ühe korra tegin seda koos Joannaga, et enne klubisse minekut läksimegi poodi ja ostsimegi konkreetselt selle õhtu jaoks uued riided. Kui ikka hästi otsides kogu outfiti 10-15$ uue saad, siis miks mitte. Seda sama Eestis teha.. No ei. Aga hindade teemal võibki heietama jääda.

Lugesin ühe teise au-pairi vanemate (võin ka eksida, äkki olid lihtsalt sõbrad või sugulased) kommentaari hindade erinevusele, et Eestis on ju ostjaid palju vähem, ostujõud väiksem ning sellepärast ongi hinnad nii suured. Viimasel ajal olen märganud oma sõprade seas, et internetist asjade tellimine on muutunud jälle populaarseks, sest isegi koos postikuluga (nt Inglismaalt) saadakse asjad odavamalt ja unikaalsus ju maksab ka veidi. USAs on ka see tellimine popp värk, aga siin sellepärast, et asjad saadakse kiirelt kätte ja kui ei meeldi, käib tagasisaatmine lihtsamalt kui kingapaela sidumine. Ameeriklased on laisad ja nad on mõelnud absoluutselt kõik lihtsad asjad veel lihtsamaks. 

Just see mugavus on punkt 2, mida ma olen hakanud Ameerikas armastama. Alguses tundus lausa naeruväärne mingi drive-in pangaautomaat või absoluutselt kõikide kohtade võimalus tellida otse autost, aga nüüd on see osa minust. Esiteks siis see drive-in pank, mitte pangaautomaat, vaid pank. Olen päris mitmel korral sinna sattunud koos lastega, ja see on ülim mugavus, et ei pea neid toolidest välja võtma, käekõrvale, muretsema ohutuse pärast, vaid sõidan posti kõrvale, räägin jutud ära ja sõidame edasi. Teine asi on näiteks Starbucksi drive-in, kui väljas on ikka -13 kraadi, siis ausalt ka ei taha autost välja ronida, vaid heameelega lasen akna veidi lahti, tellin, maksan, sõidan ja naudin. Kolmas asi on paljudes söögikohtades toimiv mobiilirakendus või internetis tellimine, tellid oma toidu ära, öeldakse minutite arv, sõidad kohale, maksad, võtad toidu, sööd. Seda väidetavalt pidi saama ka siis teha, kui restorani sööma jääd, tellid toidu ette ära, lähed kohale ja ei pea ootama. Eestis ilmselt sellise kõne peale öeldakse, et mine tee tüngakõnet kuskil mujal.

Kuus kuud olen sõitnud ainult automaatkäigukastiga autoga. Eestis on mul auto manuaal. Ja ma olen alati rääkinud, et mulle meeldib manuaal rohkem. Endiselt meeldib. Kuigi ma nüüd juba kardan päris palju, mismoodi see Eestis sõitmine uuesti pihta hakkaks, hakkan nullist õppima vist. Või kasutan oma super autojuhti, kes mu rohelise noolega praegugi Eesti tänavatel ringi rallib. Samas, Ameerikas on kindlasti automaat parem, neil on tuhandeid stop-märke, ausalt, see on ebareaalne. Ükskord ma pean selle triki ära tegema, et pildistan oma päeva jooksul kõik stop-märgid üles, siis saate aru. Mu ema ja vend said väga kiirelt siinolles aru. Anna teed märk, mis meil rohkem kasutusel on, on siin ka, mõnes üksikus kohas (näiteks kiirteele sõites, peab teed andma kiirteel olijatele, kui kiirendusrida ei ole), aga üldiselt see lihtsalt ei tööta. Nad ei suuda stop-märgigi juures seisma jääda, mida sellest anna teed märgist siis rääkida..

Üks punkt, millele pani mind mõtlema minu ema, on ameeriklaste lahkus. Siin käiakse kogu aeg külas, lapsed, täiskasvanud, sõbrad, tuttavad, sõprade sõbrad. Põhimõtteliselt võib öelda, et ei möödu nädalatki, kui keegi külas ei käiks või ise külla ei läheks. Lisaks näiteks see, et minule tulevad külla teised au-pairid. Ma isegi ei ole siin kaua olnud, rääkimata siis sellest, et minu sõbrad perele tuttavad võiks olla. Varem ei olnud ma selle peale mõelnud, aga emaga ükskord rääkisime sel teemal, et tegelikult see on küll tõsi, Eestis lubavad vanemad laste sõpradel tulla enamasti külla, kui nad neid tunnevad. Au-pairide ringis-maailmas vist on kõik au-pairid ja pered omavahel sõbrad nagu nii, võib-olla siis see aitab kaasa.

Jätkuvalt, ka pärast kuute kuud pean veidraks “peanut-butter sandwich with jelly.” Ei mahu minu peakesse see magusa ja soolase koossöömine. Üleüldse peanut-asjad ei ole minu rida, ei maitse mulle see kreem, ei maitse mulle šokolaad, ei maitse mulle hommikuhelbed. Kuidagi väga omapärane. Nii, et Evelin, pead sõnu sööma – igaüks Ameerikasse tulles ei hakka seda armastama. Ameerikasse tulles pidasin veidraks jalanõudega toas käimist. Selle kohta ma ei saa enam öelda, et ma seda veidraks peaks, aga veidi imelik endiselt. Koju tulles võtan alati jalanõud ukse kõrval ära (välja arvatud öösiti, kui ma kiiresti ja vaikselt oma tuppa pean hiilima), aga välja minnes kipub ikka nii olema, et kuna mul ka jope oma toas on, panen end üleval juba valmis ning lähen. Külla minnes tavaliselt jälgin, mida teeb see, kellega koos lähen või mida pererahvas teeb. Üsna tihti tahaks ise automaatselt jalanõud ära võtta, aga siis vaatan, et mitte keegi teine seda ei tee, siis jätan ka vaikselt jalga. Ma ei tea, see on selline imelik ja naljakas kultuur segamini, ma võin sellega siin harjuda, aga Eestis ikka teha ei suudaks. Muidugi mängib rolli ka kliima, siin on kliima 90% juhtumitest kuiv, Eestis tassiks ju kohe pori tuppa.

Lisaks armastan ma Ameerika kliimat. Mitte küll seda, mis siin viimasel ajal toimub (nt eelmine nädal teisipäeval +18 ja reedel -13 temperatuurid), aga seda, et on kuiv ja soe. Eriti see kuiv osa. See kõlab naljakana, aga ma märkasin seda siis, kui ostsin endale valged jalanõud. Need olid valged ka nädal pärast ostu, kuu pärast ostu ja kaks kuud pärast ostu. Eestis olin kuidagi harjunud, et jalanõud olid valged täpselt 2 päeva pärast ostu. Talv oli see aasta pikem ja lumerohkem kui tavaliselt, mõnes mõttes hea, sain ka talvest osa, aga siiski, detsembris panin jope selga ja sisuliselt jaanuaris käisin lühikeste varrukatega. Täpselt piisav aeg talveks, pikemalt oleks juba ära tüütanud. Kuigi praegu jälle hull lumi maas on ja masendus peale surub, lohutan end sellega, et see kaob ruttu ära ja kui teil lumi ära sulab, olen mina juba basseinis.

Midagi peab ju igatsema ka, varasemast elust, sellest, mis oli 21 aastat minu elu. Eks ta tõsi ole, et viimane aasta on ilmselt rohkem andnud-võtnud, kui 21 senist, aga ega alati pole kõik nii lust ja lillepidu ka. Ma igatsen oma inimesi. Pean tunnistama, et kogu see koduigatsus ja sõprade igatsus on minust suurema kaarega mööda läinud kui mõnel teisel, aga ikka on tihtipeale nii, et tahaks millestki rääkida või midagi teha, tean täpselt õiget inimest, kellega.. ja siis meenub, et teda pole. Nagu mu parim sõbranna Kelly mitu korda on öelnud, et ta on mures-rõõmus haaranud telefoni ja mulle helistama hakanud. Nii nagu ei kao parimad minu elust, ei kao ka mina nende elust. Täiskasvanulikult mõeldes üritangi endale aru anda, et ega inimesed ei kao kuskile, kes kaduda ei taha ja tänapäeva internet ja tehnoloogia, jah, ma peaaegu et ei tunnegi, et neid pole.

Ma igatsen meeletult oma koduloomi, see on küll midagi, mida Skype asendada ei suuda. Ma igatsen seda, kuidas trepist alla minnes Volli poole trepi peale vastu tuli, seda, kuidas Volli-Tiku üksteisega kaklema hakkasid, kui keegi koju tuli, isegi seda igatsen, kuidas Volli Tiku toidu ära sõi. Ja teate, mis ma veel igatsen? Tahaks minna kohvikusse/restorani ja öelda: “Tere, palun üks coca-cola.” Jah, eesti keel on see, mida ma igatsen. Kui Egert ja ema siin olid, nautisin seda täiel rinnal, et sain oma tundeid väljendada nende sõnadega, millega tahtsin, mitte nendega, mida teadsin. Tänu mu isiklikele eesti keele arendajatele Killule ja Alvarile, saan õnneks peaaegu iga päev seda praktiseerida ehk seda probleemi ei teki, et meelest ära läheb. Tean päris mitut tüdrukut, kes läksid Eestisse tagasi ja hakkasid eesti keelt samamoodi õppima nagu USAsse tulles inglise keelt.

Ja küsimus, millele oma mõttes pidevalt vastust otsin – kas ma kahetsen oma tulekut? Olen päris aus, mina tegin selle otsuse üsna uisapäisa, vaatasin, et kõik klapib ja ühtegi kohustust kaelas ei olnud (nt õppelaen või kodulaen või oma kodu või lapsed vms), seega täna mõtlesin ja homme vajutasin jah. Ja ma ei kahetse seda terakestki. Ma olen arvamusel, et kui inimene kasvõi korraks mõtlema jääb, kas minna, tuleb minna. See tunne ei kao mitte kuskile. Ma olen elav näide selleks, mina mõtlesin selle peale esimest korda juba enne gümnaasiumi. See kogemus, mis siit saab, see elukool, mille siit omandan, seda ei saa sõnadesse panna. Eks ikka on neid hetki, kui mõtlen, et ei tea, kas see kõik jääbki nii ilus olema ja lõppeb ka nii ilusalt, aga hoolimata sellest, need kuus kuud on mind juba kasvatanud rohkem kui oleksin oodanud.

Tulevik on mu plaanides korduvalt ja korduvalt muutunud. Olin enda jaoks plaani paika saanud, kui tulid ühed mõjutajad ja hakkasin teistmoodi mõtlema. Sain teise plaani paika, tulid järgmised mõjutajad. Kui olin omast arust jälle mingi plaani paika saanud, lendas see muidugi vastu taevast. Nüüd olen ma lihtsalt loobunud mõtlemast, elan ja naudin ühe päeva korraga. Ja jään ootusärevalt ootama oma teist poolt aastast USAs, järgmist kuut kuud. Tuleviku suhtes ootusärev!

Ja kuue kuu pildiblogi:

Orientatsioon

August NYC

August Stamford

September – Cincinnati

Oktoober – Halloweeni pidu

November

Detsember

Jaanuar

Veebruar