Nalja rohkem kui saja rubla eest ehk vahva reede

Reede hommikune tööpäev algas rõõmsalt jälle seitsmest ja kuna ma öö läbi jälle magada ei suutnud, lugesin lambaid ja tähti ja kuid ja nii edasi, oli see hommik päris mõnus.. Mul on äratuskell üks armas armas lugu ja täna hommikul ma reaalselt laulsin terve loo kaasa, sest ma ei jaksanud end ümber pöörata, et see kinni panna. Vot nii väsinud olin.

Hommikupoolik oli väga edukas, nalja sai nii palju, et ma ei jõudnud telefoni käest ära pannagi, et meelest ära ei läheks. Ikka uus ja uus ja uus nali. Panen kõik siia ka. Evie aevastas terve hommiku ja nii ma talle kogu aeg ikka terviseks ja terviseks ütlesin ja kuna mingi hetk me kõik haiged olime, siis see rääkimine, et ma olen veidi haige või keegi teine on, on meil üsna tuttav. Nii vastaski Evie mulle ühel korral hoopis nii:

Evie: I am little bit sick (-Ma olen veidi haige)

Gerli: it’s little bit bad, you know? (-See on veidi paha, tead jah?)

Evie: Yeah..that means I can little bit go to the McDonald’s. (-Jah.. see tähendab, et ma võin veidi McDonaldsisse minna).

Enne seda tegelikult tuli tema poolt avastus, et reede on ja reede on ju McDonaldsi päev. See on nii armas, mismoodi ta selle peale rõõmustab. Täna ma avastasin, et ilmselt peaks pausi tegema, Evie sai mänguasjaks Hello Kitty, mis tal juba olemas oli. Seal on vist mingi 8 erinevat, küsisin siis, millist tal ei ole, ütles ainult kaks tükki. Ohh well.. Õnneks pole kõik minu töö, Adami õde tõi talle mingi ja Adamiga nad ka käinud. Esimese hooga mõtlesin küll, et oh super nanny..

Igal juhul siis hakkasin alguses ikka Eviele vastu ajama, et noh vaatame ikka, kas lähme või ei lähe ja vaatame, kas on pärast kooli tuju või ei ole. (Järgmine nali on ühe lauluga seotud, seega, kes seda laulu ei tea, ei saa naljast ka aru).

Gerli: We can go. Maybe. Maybe maybe.. (-Me võime minna. Võib-olla. Võib-olla võib-olla)

Evie: Call me maybee.. (Helista mulle võib-olla..)

Lõpuks kui olime juba kooli minemas, hakkasin Graemele jalanõusid jalga panema ja avastasin viimasel hetkel, et mähkmed vajavad vahetamist. Läksime siis üles kõik koos, et võtame uue mähkme ja vahetame ära ja hakkasime siis alla tagasi tulema.

Gerli: Graeme, let’s go downstairs to change the diaper. (-Graeme, lähme alla, vahetame mähkme ära)

Evie is running to downstairs. (-Evie jookseb alla)

Gerli: What are you doing? Graeme have to go, not you. (-Mida Sa teed? Graeme peab minema, mitte Sina)

Evie: I’m running away from stinky diaper. (-Ma jooksen haisva mähkme juurest eemale).

No ühesõnaga nalja lihtsalt nabani, ma ei tea, mingi väga särav hommik oli plikal. Haha. Kui tema kooli viisime, veetsime Graemega mõnusad tunnid kodus ning pärast kooli siis sai ikkagi McDonaldsisse mindud, nagu Eviele lubasin, ta oli seda korralikult terve koolipäeva meeles hoidnud ja kui mind nägi, küsis kohe, kas me nüüd lähme.. Okei, lähme lähme.

Lõuna ajaks tulime siis koju, lapsed läksid edukalt magama, ilma kisa ja pisarateta ning väljas hakkas kõige pealt vihma sadama ja siis lund, seega maja oli täiesti pime, nagu öösel ja tänu sellele ilmselt magasid mõlemad lapsed kella neljani välja. Minul seega oli pikk pikk lõunapaus, sain oma asjadega tegeleda, väga mõnus.

Amee ja Adam tulid väikeste vahedega poole viie paiku koju, Adam kirjutas mulle tšekki ja siis arvutas, et palju peab kirjutama, Evie ütles, et 574 oleks hea. Ma naersin, et jaa, see oleks ikka päris hea, Adam meiega ei nõustunud, haha. Natuke aega hiljem läksin mina üles ennast valmis sättima. Mingi hetk tuli Brutus minu juurde magama, seega perekond oli kadunud majast. Haha. Minu “mul-on-täpselt-aega-jõuan-ilusti” lõppes muidugi sellega, et mul oli vaja Triinuga skypeda ja Lauraga ka veel jutustada ja lõpuks sai vist elu kiireim sõit tehtud, kõiki reegleid arvestades (aga Henry õpetusi ka jälgides, haha). Kella kuue ajal sain Joannaga kokku ja sõitsime siis rõõmsalt Kenwoodi, kus otsisime natuke aega parkimiskohta ning siis lippasime rõõmsalt Cheesecake Factorysse, kus Ellen ja Lidia meid juba ootasid.

Siis algas lõputu ootamine.. Kõigepealt ootasime Zurit. No see tuli 20 minutit hiljem. Siis pidime veel 15 minutit ootama kuni Nele ja Kim kohale jõudsid. Tellisime siis kõik söögid ära ja ootasime järgmised jumal teab mitusada minutit.. väga hull. Õnneks tuuakse seal lauda ühte jube head leiba-saia, seega me sõime siis seda kuni toit tuli. Me istusime mingi räige puhuri all, nii külm oli, et lõpuks panime joped ka selga ja küsisime siis kelnerilt, kas kuidagi soojemaks ei saa asja. Pandi soojemaks. 5 minutit hiljem pandi täiskülm tagasi. Õõõõehh. Tegime nalja, et panid soojaks ja siis naersid, et haha, päris saategi ja keerasid külmale tagasi. Väga naljakas.

Kogu õhtu oli väga tore ja supernaljakas, ma naersin nii, et pisarad silmas lihtsalt. Ja hoolimata sellest, et seltskonnas olid 3 sakslast (kes alati kipuvad omavahel saksa keeles rääkima), tuli tänase õhtu ainuke saksa keelne sõna minu suust ja see oli ka “scheisse.” Tellisin omale õhtusöögiks pasta, see oli nüüd kolmas kord seda tellida, ma tükk aega mõtlesin, kas pizza-pasta-salat (kõik itaalia toidud, jee) ja siis tuli meelde, et tervisliku toitumise joon, salatit teine päev süüa ei saa (sest saiakuubikud lähevad pehmeks) ja nii tuligi pasta. Ja magustoiduks vaarika-sidruni-juustukook. Ei tea, kas kogemused juba mängivad rolli, aga kõht ei olnud üldse megatäis, juustukook maitses hullult hästi (lõpetasin kodus) ning jube hea kogemus oli. Kui välja jätta see, et need lollakad mingi mõnusa jootraha otsa keerasid arvele. Hiljem selgus, et kui lauas on rohkem kui 4 inimest (ja eraldi tšekki), pannaksegi 18% jootraha otsa. Tooohoh. Kui tsekk toodi, oli võimalus veel ekstratippi jätta, Nele küsis, kas -2 ei saa kirjutada? Haha..

Üritasid hullult poseerida, aga Joanna kergelt suri naerukrampidesse.

Vajutage pildile peale, näete suuremalt
Igal juhul ehitasid Zuri ja Nele vahukoorest lumememme. Ebareaalne. Nele veel, et saksamaalt pärit ja lumememmedega üles kasvanud, aga Zuri.. See polnud lund näinudki ju. Haha, välja tuli igal juhul väga hea.

Pärast mitut tundi seal siis sõitsime Joannaga koos West Chesterisse, rääkisime tee peal ja arutasime, kas viitsime klubisse minna või ei viitsi, aga poole tee peal juba Keith ütles, et ta sõber ei tule ja tal ka kadus tuju ära ja siis kadus meil ka tuju ära ja nii ma tulingi koju hoopis lõpuks.

Kodus oli mul meeldiv vestlus nii Keithiga kui ka mõlema vennaga. Uskumatu, nii jutukad mõlemad täna. Haha. Igal juhul sai eilne sõbrapäeva emotsioon mõnusalt maha pestud ja tulid jälle positiivsed mõtted pähe. Ajee!

Ja lõppu väike pilt ühest väiksest peost ka, nimelt sai Kelly kallis ju lõpuks 21! 🙂

Nalja rohkem kui saja rubla eest ehk vahva reede

Et siis tagasi Ameerikasse

Kolmapäev ja neljapäev

Kustumatu mälestus – Ida Timor

Head isadepäeva!

Suvisuvisuvi

Detailid ja lisainfo

0 Comments

Leave a Reply Cancel reply

Similar Posts

0 Comments

Leave a Reply Cancel reply