7 kuud usas + töö + kool + video

No nüüd läks küll jamasti, eile sai seitse kuud USAs täis ja minul jäi blogi täitsa tulemata. Kiired ajad, eks see ole ainus vabandus, mis meil ole. Eilne hommik algas mul 7.30 ajal, Eviel oli “snowday” ehk lumepäev ehk kool jäi ära. Seekord ma täitsa sain sellest ka aru, sest autode väljasaamine oli omaette tsirkus. Vaesed Amee ja Adam pidid siiski minema, sest Graemel oli kõrvalõikus pandud hommikuks (sellest ka põhjus, miks mina töötasin). Meil Eviega oli lõbus, joonistasime, värvisime, laulsime, tantsisime, vaatasime multikaid ning juba nad olidki kodus tagasi. Graeme on super poiss, rõõmus ja elujõuline ja tundub, et läks kõik hästi. Tegemist oli väikse lõikusega, nimelt pandi talle väikesed torukesed kõrva, et ta paremini kuuleks. Mina nägin edusamme juba täna.

Alguses pandi minu koolile ka snowday, aga lõunaajal muudeti ikkagi ära, et toimub ja nii pidin siis ruttu oma kodust tööd lõpetama hakkama. Skypesin veel viimast korda emaga, nad tänasest isaga Tai päikse all, ohh nii mõnus, ma nii kade. Õhtul läksin siis kenasti kooli, varuga, et äkki on ikka teed lumised või kuskil mingi avarii, mis iganes, aga ei olnudki ja jõudsin kohale ligi 20 minutit varem. Pole elusees nii vara sinna jõudnud.

Klassis oli eile lihtsalt nii super. Meie koduse ülesande põhipoint oli lugeda ja tõlkida üks küllaltki raske tekst. Mina nägin ikka tükk aega vaeva, et sisust aru saada ning harjutasin uuesti ja uuesti lugemist. Isegi suured numbrid nagu näiteks 150 000 ja 25 miljonit jne harjutasin läbi, koos arvutiprogrammiga, et kuidas täpselt hääldama peab. Ja kui tunni alguses siis rääkima hakkas, selgus, et suurem osa ei saanudki hakkama sellega. Mul korraks tuli küll nördimus sisse, et no kuulge, ei ole ju nii raske kasutada sõnastikku ja veidi vaeva näha, mitte, et ah ma ei oska, ma ei tee. Kuidagi keskkooli tunne tuli.. Igal juhul ütles siis õpetaja, et loeme kõva häälega, siis ta saab parandada. Teised lugesid ja õpetaja muudkui parandas ja mina läksin ka rohkem ja rohkem närvi ning kui minu kord lugeda oli, sain kõige pikema lõigu koos nelja suure numbriga. Õpetaja ei katkestanud mind mitte kordagi, kõik numbrid said pausideta öeldud ning kui ma lõpetasin, siis David plaksutas mulle. Päris võll ikka. Muidu ma ei ole nii ego, aga ma olin seekord nii palju vaeva näinud ja ma olin nii õnnelik, et see asja ette läks. Lisaks rääkis õpetaja, kes tema meelest peaks Spanish III klassi minema ja kes peaks Spanish II kordama uuesti, et paremini saada. Vaatas minu poole ja ütles: “Sul pole ju üldse probleemi, hakkame neljapäeviti kohtuma.” Väga soe tunne.

Pai koolilaps

Pärast kooli oli siis tuju mega, ei suutnud seda rikkuda mitte töötav bensiinipump ega ka kaotatud pangakaart. Tuju oli lausa nii hea, et ei oska sõnadesse pannagi. Eufooria jätkus muidugi poole ööni ja kui ma 00.55 kella vaatasin ja meenutasin, et 6.30 on äratus, oli mul küll juba eos tunne, et ei sellest päevast head nahka saa..

Hommikul oli ka tuju soojem ja parem, sest olin öö läbi Eestit, kodu ja sõpru unes näinud ja mäletasin kõike vägagi selgelt. Seega, kui ilus jõululaul äratusena helisema hakkas, tuli naeratus suule ja mõtlesin, et oh jee, täna suudan ma kõike!

Lastega plaanisime kodust ära minna, sest täna oli siin mingi erakordne sagimine, mingid tädid-onud voorisid sisse-välja ja me oleks lihtsalt jalgu jäänud. Seega läksime siis Jump&Jacki ja kui mul siis maksmishetkel meelde tuli, et ahjaa, pangakaart on ju kadunud, siis ma ei tea mitmendat korda ma juba Jumalat tänan selle teise kaardi eest oma rahakotis (PS! Nüüd leidsin oma pangakaardi ka ikka üles). Lapsi oli täna päris palju, mis mind üllatas, sest reede õhtuti on mänguplats tasuta, aga muudel päevadel maksab ja minu meelest mitte vähe. Ühe halva seigana täpselt minu seljataga, jäid ühel poisil näpud ukse vahele, kohe väga väga valusalt, ma hüppasin ruttu püsti ja päästsin ta sealt ära ning juba jooksis teine naine ka sinna ja küsis, kus ema on ning kui siis poiss näitas, siis muidugi ema istus laua taga teise emaga ja vaatasid üksteise telefonidest pilte.. No ei mahu mulle pähe, kuidas Sa saad mitte jälgida, kus Su laps on või mida ta teeb. Vähemalt seda, kas ta on mänguväljakul või sealt ammu juba jalga lasknud.

Enne kui mänguväljakule läksime, ütles Adam lastele, et kui mina ütlen, et aeg on minna, siis on aeg minna. Kui ma siis täna esimesel korral üritasin, et kuulge, aeg oleks minna, tõid lapsed jalanõud ja joped ning olid valmis minema. WOW, see töötab! Läksime koju, siin olid kaks koristajat, jälle venelased, ma mõtlesin, et ei tea, kas on venemaalt tulnud koristajate firma või on tõepoolest kõik koristajad USAs venelased. Alguses, kui me tulime, siis koristajad sattusid natuke paanikasse, et kas meil on vaja teisele korrusele minna, ütlesin, et tunni aja jooksul jah, et siis lapsed lähevad magama. Umbes 10 minutit hiljem tuli koristaja alla ja küsis teiselt koristajalt vene keeles, kus ta tolmuimeja pani/jättis ja ilma, et ma ise oleks arugi saanud, vastasin talle vene keeles, et see on vannitoas. Haahaa. Need näod olid päris head!

Laste lõunauinaku ajal tulid juba Amee ja Adam ka koju ja nii saigi minu tööpäev üpris kiiresti läbi. Kuna aga Evie ja Graeme üldse nii ei arvanud, käisid nad mul mitu korda külas siin toas ja siis me tegime veidi nalja ja tegime videosid. Eviele meeldib õudsalt videosid teha (ja nagu täna näha oli, siis Graemele ka). Alguses mõtlesin, et jätan need niisama endale, aga siis panin ikka kokku väikseks filmiks ja näitan tulemust teile ka. Video on enamuses inglise keeles, ma loodan, et kõik saavad aru ja kui ei, ootan kommentaaridesse lisaküsimusi, siis saan tõlkida või vastata.