Pühapäev ja esmaspäev ja otsus tehtud

Kuna pühapäeval oli mul tööpäev, ei teinud ma endale mingeid plaane. Alustasin veidi pärast keskpäeva ning sain ainult Graeme, teised läksid kuskile üritusele, nägid väga šefid välja ülikondade ja kleidikestega. Meil oli siis kvaliteetaeg, sõime šokolaadi tükkidega pannkooke, vaatasime multikat ja nautisime 20+ temperatuuri õues.

Veidi aja pärast siis Graeme magama ja mina hakkasin vaatama “Su nägu kõlab tuttavalt,” seekord otsesaatena, sest räigelt närvi ajab, et ma alati võitjat ette teadsin. Nagu saade läbi sai, oli terve Facebooki sein täis, kes võitis. Niisiis oli otse tunduvalt parem.

Pärast saadet oli mu pere vahepeal ära kadunud ja siis ma magasin veidi. Mingi haigusevimm ronis sisse ja jube nõrk oli olla. Õhtupoole kui üles ärkasin, suhtlesime veits Zuriga ja otsustasime siis minna Subwaysse, aga minul lõpuks polnudki isu. Ostsin omale poest puuvilju ja juurvilju ning tulin koju tagasi. Kusjuures vahepeal hakkas vihma sadama, nii mõnus, 23 kraadi sooja ja vihma sajab. Kodus vaatasin veel ära mingi uue telemängu “Mis? Kus? Millal?” mis oli ka päris huvitav, veidi ajas see saatejuhi möla mind närvi, aga muidu oli päris hea. Hariv. Kolmele küsimusele teadsin isegi vastust, jee.

Esmaspäeval alustasin tööd kella 7st ja tõotas tulla hea päev. Kuigi mul oli endiselt nõrk olla, läks ilm järjest ilusamaks ja ilusamaks ning Eviel oli hommikupoole kool, mis võttis suure osa ajast ära. Tegime kõik söömised väljas, nautisime ilma, mängisime veega ja Evie leidis hunniku vihmausse. Valas neile siis vett peale, et neil mõnusam oleks ja küsis minult, et miks nad ei räägi? Et ta ju valas neile vett peale, miks nad aitäh ei ütle. HAHA! Lapse loogika.

Meie lõunasöök

Evie sõbrad

Õhtupoole pärast tööd koristasime minu tuba, lapsed olid ka mu toas ja kuna mul oli endiselt kuidagi imelik olla, mõtlesin, et äkki õues olemine teeb paremaks. Küsisin, kas nad parki minna tahavad ja nad ütlesid muidugi rõõmsalt jah. Läksime siis alla, Adam veel ütles, et kuule Sa ei pea minema nendega, aga ma ütlesin rõõmsalt, et ma tahan. Nii laisk olin küll, et sõitsime sinna autoga, sest kuigi see maa pole pikk, on see piisavalt pikk, et Graeme jalutada ei viitsi ning selle käru kaasas tassimine (ei ole tavaline käru, vaid siuke järelveetav nagu loomaaias nt on) on paras piin. Pargis oli supertore, seal oli palju lapsi, ilm oli (jätkuvalt) super ilus ning meil oli väga lõbus.

Grame ja tagataustal part

Evie leidis südamekujulise puutüki

Graeme ja tukk püsti soeng

Graeme istus maha ja teatas, et tema tahab basseini minna. Hehe, see on veel hetkel kinni.

Seda oleks pidanud filmima, kuidas ta seal peal väikeste sammudega tippis, haha

kop kop

Kui pargist koju tulime, pakkusid Amee ja Adam välja, et läheks jäätist sööma. Juhhei! Käisime mingis jäätiserestoranis, väga pop koht. Sain lõpuks oma pehmet jäätist, šokolaadi-vanilje maitselist, mida ma tükk aega juba igatsenud olin. Ma päris täpselt ei saanud aru, milline kirjeldustest see õige nüüd on ja siis Adam ütles, et see on sebra. Haha! Kena nimetus küll. Võtsin väikse suuruse, umbusklikult ameerika suuruste suhtes, ja muidugi oli see väike sama suur kui meil näiteks Kristiines on XXL suurus. Ameeriklased ruuliivad. See suur on vist siis mingi liitrine kanister lihtsalt, haha. Pärast söömist käisime veel Amee endist elukohta vaatamas, ja siis koju tagasi.

Ja siis alles õige tervisemöll algas. Läksin kell 10 magama, sest no nii halb oli olla ja siis ärkasin iga tunni aja tagant ja käisin vannitoas möllamas. Ja nii poole ööni. Mõtlesin, et appi, siia ma suren. Vahepeal käisin all ühte rohtu võtmas, mida Amee eelmine kord näitas, see vist veidi tegi paremaks küll. Lõpuks magasin hommikul ilusti kella 9ni.

Seoses pealkirjas oleva “otsus tehtud” sõnapaariga, pean tunnistama, et 8.aprilli kuupäevaga sai ka hostvanematega see pikendamise ja mitte pikendamise jutt ära räägitud ja põhimõtteliselt ka paberid allkirjastatud. Mis me aga otsustasime, jätan hetkel saladuseks, mitte keegi ei tea, ainult mina ja mu pere. Haha. Zuri isegi helistas mulle megakurjalt, et MISMÕTTES SA EI RÄÄGI MULLE??? Aga ei öelnud ma talle ka. Ma ise mõnes mõttes alles nii šokis sellest, ma mõtlesin, et ah aega on sellega, ja nüüd järsku oligi tehtud, seega ma seedin kõigepealt ise ja alles siis räägin teistele.