Palju õnne sünnipäevaks !
Klõpsa peale, siis näeb suuremalt
Keir läbi aegade |
Klõpsa peale, siis näeb suuremalt
Meie Keiriga |
Ja Keir on nüüd 7 !! |
Klõpsa peale, siis näeb suuremalt
Keir läbi aegade |
Klõpsa peale, siis näeb suuremalt
Meie Keiriga |
Ja Keir on nüüd 7 !! |
Kui vaikselt hakkab täis saama terve kuu New Mexicos, pean tunnistama, et aeg lendab siin, konkreetselt. Kuigi enamus H2B viisal olevaid inimesi ütleb, et mida kauem oled, seda kiiremini aeg läheb, tunnen ma tõesti, et ilmselt sõrmenips ja juba ongi oktoober ja kõik siin läbi ja üldse ei taha. Tööl on endiselt vahva, kuigi “hooaeg”…
Esmaspäevane tööpäev algas hommikul kell kaheksa ja tõotas tulla üks igavesti ilus ja tore päev. Nagu tavaliselt, oli meil Evie koolipäev, meil Graemega veidi lebom hommikupoolik ning hiljem Evie peale, lõunasöök ja lõunauinak. Kuna ma jube hõivatud kogu aeg olen, pani Kelly juba varakult aja kirja, et minuga skypeda saaks, päris naljakas. Varsti vajan sekretäri…
Laupäeva õhtul kella poole üheksa ajal läksime empsiga lennujaama, et teeme check-inni ja anname kohvri ära ning võidame sellega hommikul uneaega. Jõudsime lennujaama, täiesti välja surnud. Ee, uu? Infolauda uurima minnes selgus, et 20.30 läks viimane lennuk ja sellega koos kõik töötajad koju ning me ei saa midagi teha. Vandusime omaette, aga mis teha, tuli…
Neljapäeva hommikul viisin veel viimased asjad garaaži, mis maha jätsin ja kohvri Kirsika kätte ning asusin teele Orlando lennujaama suunas. Viimasel nädalal rentisin omale auto, sest esiteks oli see väga odav ja teiseks oli nii palju asju vaja organiseerida, et oli nii lihtsam. Kolmandaks pidin ma nagunii lõpuks orlandosse minema ja selleks oli ka autot…
Laupäeva hommikul võtsime suuna tagasi Los Angelese poole, aga mitte mööda kiirteed, vaid mööda rannaäärt, et näeks ikka helesinist merd ja saaks randa minna. Rannad olid aga ootamatult üsna mustad ja koledad, seega me sinna eriti minna ei tahtnudki, Santa Barbaras ma käisin korraks sisse silkamas, aga ei miskit erilist. Kaugelt vaadates tundusid täitsa kenad….
Ütlen eelmise blogi lõpetuseks, et tegelikult möödus päev vanaisaga koos lapsi kantseldades ikka läbi suure häda. Lisaks hommikusele varasemale äratusele, mis mind veidi häiris, sest mul sel nädalal kõik päevad tööpäevad (muidu on kolmapäev vaba) ning see oli mu ainus hommik, mil võimalus magada, olin terve päeva siukses stardiasendis,et kui midagi vaja on, jooksen. Nii…