Eesti peatükk kinni

Minu jaanipäev möödus sellel aastal Nõmmel, kus toimus üle linna jaanituli. Minu peamine põhjus sinna minekuks oli Koit Toome, mis oli mu üks “to-do listi” punkt. Algselt olin ma kaaslaseta, aga siis otsustasid Geelika ja Silver tulla ning siis tuli Egert ka ja oligi meil väga lahe punt koos. Soojendasime enne Assakul, ema tegi head sööki ja kooki ning läksime veidi enne kaheksat sinna. Kohale jõudes esines Karavan, lõime seal mõnusalt tantsu ja laulsime. Irooniline, et Karavani loole “Ooajee” tegid zumbatajad muusikavideo,  ja siis ma veel ütlesin, et seda lugu küsin jaanipäeval DJ’lt. Ei pidanudki küsima, tuli niisama. Pärast bändi toimusid võistlused, kus õllekasti hoidmises Silver kolmanda koha sai. Hiljem oli veel paaride võistlus, mille Silver ja Geelika võitsid. Väga lahe! Ja siis muidugi tuli Koit Toome, mille ajal me rokkisime lava ees, kõik koos, megamõnus lihtsalt! Veidi aega vaatasime The Suni ka, aga lahkusime enne lõppu. Nägime palju tuttavaid, saime süüa ja juua ning pärast pidu jalutasime kõik koos veidi eemale, ema tuli järgi ja nii meie õhtu läbi saigi.

Täna hommikul ärkasin kümne ajal ehmatusega, et keegi peab kohvreid ka pakkima. Seekord mõtlesin, et kuna mul eriti varianti raskusteks ei ole, sest pidin ju lihtsalt kaasa võetud asjad tagasi kohvrisse panema, siis alustan sellega mõni tund enne lendu. Nii tegingi. Päev otsa lebotasime niisama, ja siis pakkisin sups-sups kohvri ära. Sõime veel putru, mis emps meisterdas ning siis läksin lennujaama oma suurt kohvrit ära viima. See on see hetk, kus ma armastan seda, et ma elan lennujaamast 5 minuti kaugusel. Tegin check-ini ära, kohver läks läbi grammi pealt läbi ning sõitsin siis koju tagasi.

Kohe pärast mu jõudmist tuli Kaio sinna, tuli kutsusid vaatama ja mulle head aega ütlema. See oli väga armas temast ning ma olin väga rõõmus, et ta tuli. Hiljem vaatasime Geelika, Egerti ja Silveriga veel Lena seebika ära ning sõime tatraputru (sai kogu mu to-do listi söögiosa täidetud) ning siis oligi juba aeg lennujaama minna. Kallistasin kodus vennad ja isa ära ning kõik oli nagu tip-top (mis puudutas pisarakraane), aga kui õues kutsudega hüvasti jätsin, olid kraanid lahti kiiremini kui oskasin oodatagi. Terve see aeg, kui ma USAs olin, rääkisin ka, et inimeste igatsuse vajaduse saan neti teel rahuldatud, aga loomad on ju need, kellega ei saa.

Sõites selgus, et Tartu maantee on jälle kinni, seega meie viie minuti tee võttis aega 30 minutit. Mina olin vana rahu ise, ema kinnitas, et ma jään hiljaks, ma jään hiljaks ja ma ei saagi lennuki peale. Lennujaamas kohtusime Killuga, kes ka mind ära saatma tuli ning nägime ka Loreeni ära, Killu sai isegi autogrammi temalt. Tegime viimased pildid ning kallistades märkasin, kuidas kõik inimesed ümberringi nutsid ja sain ka ikka korra uuesti silma märjaks, õnneks ainult korraks, nagu turvaväravatest läbi sain, oli juba parem. Aitäh kõigile, kes tulid, see tegi mu äramineku tunduvalt lihtsamaks, kui sai läbi naeru minna.

Ja nüüd siis sellest kolmest nädalast, mis ma Eestis veetsin. List inimestest, keda näha tahtsin, sai pea eranditult täidetud, üks nimi ei saanud. List asjadest, mida teha tahtsin, sai ka peaaegu täidetud, kolm asja jäi puudu – klubi, ujumine ja vere andmine. Verd ei saanud andma minna, sest USA kuulub riskiriikide hulka.

Minu eranditult kõik päevad olid täis sebimist, sai palju nalja ja kallite inimestega koos oldud. Sai nauditud aega perega, sai nauditud aega sõpradega ning teha asju, mida USAs teha ei saa ja asju, mida saab seal ka teha, aga mida on Eestis lihtsalt odavam teha. Mul oli kõik see aeg supertore!

Aga ma saan nüüd suurepäraselt aru neist, kes tulevad USAst tagasi Eestisse ning ei taha enam USAsse tagasi minna. See tunne, mis mul lennukis oli, kui ma aru sain, et ma jälle ära lähen, oli nii rusuv, et ma peaaegu et vihkasin ennast, miks ma ometi seda teen. Ma tean, et see on minu otsus ja ma tean, et ma ei kahetse seda ja et see teeb mu rõõmsaks ja üle ookeani oli ju see elu, mida ma elada tahtsin, aga Eestimaa on ikka kodu. Ja nii on.

Arvan, et see kolm nädalat oli täpselt paras aeg, et jõudsin kõike teha ja näha ning ei tekkinud tüdimus, jäi endiselt elevus sisse, et uuesti tulla ja uuesti nautida. Ja ma olen supertänulik oma emale, tänu kellele ma üldse tulla sain ja supertänulik kõikidele nendele, kes mu aja Eestis meeldivaks muutsid. Järgmise korrani, kallikesed!