Nädalalõpp

Reedene päev oli üsna tavaline, midagi erilist ei toimunud, õhtul oli kohting Zuriga. Kui hakkasin tema juurde sõitma, leidsin eest suure hunniku politseisid ja tee kinni panemise märgi. Nimelt, keset Hamiltoni (kust ma pean läbi sõitma, et kuhu iganes minna) on raudtee ja sinna raudteele oli üks suur kaubarong ennast ära parkinud. Jumal teab miks. Igal juhul terve raudtee oli kinni. Ilma naljata. Ma olin nii õnnelik, et ma oma telefoniasjad korda ajasin ja mul nüüd data ja google maps töötavad, tänu sellele leidsin mingi eriti imeliku tee lõpuks, kuidas sealt Hamiltonist välja saada. Muidugi siis ma jäin hiljaks ka, aga no polnud hullu.

Käisime õhtust söömas ja läksime siis kinno, vaatasime filmi “White house down,” mille sisu ma eriti ei kontrollinudki, nägin ainult, et Channing Tatum mängib ja saatsin Zurile sõnumi, et lähme, huh? Muidugi läksime. Film ise oli hullult hea, kuigi see sel aastal juba teine film, mis Valge Maja kõmmutamisest räägib. Mingi filmitegelaste uus objekt. Igal juhul seekord peaosaline peaosaliseks, aga teine peaosaline oli ju täitsa nooruke neiu ja ta sai oma osaga ikka väga hästi hakkama. Nii näitlemisega kui ka sellega, keda ta filmis näitlema pidi. Ühesõnaga, väga mõnus film. Üpris pikk ka, aga nii huvitav, et ma ei tundnudki pikkust. Ahjaa, esimest korda Valge Maja filmidest oli president mustanahaline. Isegi ta naine ja tütar olid väga sarnased reaalsetele Obamadele.

Laupäeva hommik ei olnud minu jaoks just mõnusaim, asjad ei tahtnud töötada nagu nad oleks pidanud ja nii oli mu meel üsna nukker. Poole ühe ajal läksin kodust minema, käisin Premium Outletsis shoppamas ning siis postkontoris, mis oli kinni, aga tsekkisin järgi, millal lahti on, millal minna võiks. Edasi käisin Walmartis veel paari asja ostmas ja oma telefoni tagasi viimas, mille ostsin, aga mida mul vaja ei läinud. Sellistel hetkedel, no must love USA. Kui poes käidud oli, võtsin Zuri peale ja sõitsime siis minu juurde.

Meil oli siin pidu, 4th July, edasilükatud kuni 6th July või minu 11.kuu USAs tähistamine või misiganes põhjust keegi vajas. Pidu meil igal juhul oli. Ja see oli pagana hea, sai erinevaid maiustusi ja küpsetisi proovida, enamik võtsid oma söögiideed Pinterestist (need, kes ei tea, on internetisait pinterest.com, kus inimesed panevad pilte huvitavatest asjadest) ning no süüa sai terve õhtu ülihästi.

Vot siuke vinge asi oli meil tellitud

Zuri

Kim

Kim – Zuri – mina

mina – Kim

Zuri ja Charlie

Zuri – Charlie ja Lucy – mina

Hiljem toodi üks batuut juurde, Jake hängib seal, haha

No ja siis muidugi Jana, kes alati tähelepanu keskpunktis on. Teist neiut ma kahjuks ei tea.

Piltide peal pole üldse näha Tommyt ega Kevinit, sest üsna peo alguses libastus Tommy trepil ning kukkus näoga vastu metallist kasti, kahjuks nii õnnetult, et Kevin läks temaga haiglasse ja enne keskööd ei naasnud. Nüüd näeb kutt välja nagu Bart Simpson, paistes ülahuulega, sai mõned õmblused, aga on tiptop korras. Kui talt küsida, mis oli haiglas kõige lahedam, vastab ta, et ketšup. Kusjuures, ketšupit ta seal ei saanud ega näinud. Haha, nagu Kevin rääkis, et talle anti mingi tablett, mistõttu oli ta üsna pilves ja kui nad koju sõitsid, ütles Tommy talle, et ta näeb imelik välja. Kevin küsis, et miks? Tommy vastas: “Sul on kaks silma.” HAHA. Veidi pilves oli see poiss.

Mina kadusin peo lõpus ära, siis kui enamik külalisi ka läks, läksin Jana majja, kus olid ta pojad Andrew ja Jake oma sõpradega ja nii sai meil päris palju nalja seal. Ütleme, et oli asju, mis oli vaja endal hinge pealt ära rääkida ja tundus sel hetkel, et Jana on õigeim inimene, kellele rääkida. Kusjuures, Jake tegi mulle kaarditriki, ma pidin valima 3 kaarti, siis jätma ühe meelde, panema kolme kaardi pealmiseks kaardiks ja andma talle. Tema pani need pakki ja võttis siis pakist 4 kaarti, küsis, et ega neist ju pole ükski minu. Ma ütlesin, et ei ole. Siis pidin käe rusikasse panema, ta pani kaardid (need neli, mida ta näitas) mu näppude vahele, lõi neid paar korda kuni mu käes oli ainult üks ja VOILA see üks oli minu kaart. Täitsa hull. Räige Copperfield.

Täna ärkasin pool üks. Ja ei viitsinud mitte kuskile minna. Skypesin Killu, Alvari ja Kaioga, tsättisin Egerti ja Kellyga ja kella viie ajal vms jäin uuesti magama. Veidi hiljem mu hostisa kirjutas mulle, et kas ma olen ikka kombes, et pole mind täna näinud. Nii armas. Ajasin kuue ajal end üles, läksin alla. Üsna pea tuli meil õhtusöök kõik koos, spagetid, nom nom nom. Ma võiks 24/7 spagettidest toituda. Rääkisime juttu, meie puhkusest, minu tulevasest peost ja nautisime lõpuks ometi päikesepaistelist ilma. Käisin terrassi peal seda nautimas. No imeilus vaade on sealt.

Õhtusöögi ajal hakkas mul korraks julmalt halb, ilmselt sellest, et terve päev söönud ei olnud ning pärast söömist hakkas halb, sest kõht oli nii täis. Võtsime väikse lebotunni terve perega, lihtsalt kõik tsillisime allkorrusel, keegi ei viitsinud midagi teha. Üheksa ajal läksime meie hostisaga poodi, päris naljakas oli, leppisime kokku, et kohtume Donutsite juures 20 minuti pärast, aga see pood oli nii suur, et ma otsisin ainult vatipatju juba 12 minutit. Seega, kommid tuli kiiremini valida. Olin õigel ajal platsis ja kui Kevin nägi, et mul on kommid, läksime kommiletti tagasi. Ta tahtis mulle selgitada, et peale Mike Ikede (mis on mu lemmikud USAs), on teisi häid komme ka. Ja nii me siis valisime seal järgmised 15 minutit, mis me ostame. Ta võttis pruuni Hersheysse, ütles, et see on USA parim šokolaad ja ma leidsin Milka ja ütlesin, et see on Euroopa parim. Ta ostis mõlemad ja ütles, et me paneme need võistlustulle, kumb siis on parim. Täna ei jõudnud, aga kui see võistlus tuleb, panen kindlasti kirja, kuidas see siis lahenes. Väga põnev.

Ahja, eile sai siis mul 11.kuud USAs olemist täis. Tabasin end mõttelt, et ma oleks ikka sigakurb, kui ma peaks kuu aja pärast juba koju tulema ehk kui ma poleks pikendanud. Kuigi, kui tehniliselt praegu võtta, siis ma ei ole praegu ka pikendanud, hihi. Äkki tulengi augustis koju. Juhhuhuuu.