Steffani – parim pizza Pärnus
Ma vist ei tea kedagi, kes ei teaks Steffani Pizzat Pärnus. Seda on nimetatud korduvalt Eesti parimaks pizzarestoraniks, see on just kui üks vaatamisväärsustest, mida tuleb kindlasti külastada, kui juba Pärnusse minna.
Asub see aadressil Nikolai 24, minule kui Pärnu-võhikule tundmatu koht, kuid GPS-abil täitsa leitav. Parkimine on restorani kõrval, tänaval, tasulises piirkonnas, aga nädalavahetustel on seal tasuta.
Üks probleem, mis seal tekib, on ruumipuudus ja seda eriti lõunaajal ning õhtusel kellaajal. Restoran on hea, kuid mitte kummist. Õnneks suvel on avatud lisaterrass ning samuti lisarestoran ranna piirkonnas. Ma olen seal käinud nüüd kolm korda, esimene kord ootasin lauda natuke aega, teine kord ootasin ka, kolmas kord saime terrassil vennaga koos rõõmsalt valida kohta. Lisaks, kuna oli üsna tuuline ilm, oli hea, et jagati pleede, mida sai endale peale võtta.
Tellisime vennaga koos eelroaks soojad küüslauguleivad sinihallitusjuustuga (6 tükki maksis 2.90€). Hea oli see, et suupisted saabusid lauda väga kiiresti. Lisaks, mu vend palus teenindajalt joogiks vee ning ta pakkus kohe rõõmsalt, et toob meile kannuga laua peale. Olin meeldivalt üllatunud ja veel rohkem üllatunud, kui vett pärast tšeki pealt ei leidnud. Tõeliselt armas! Samuti oli väga mõnus juua viisakatest (küll veini, mitte vee ega coca) klaasidest, hoopis ägedam tunne oli. Suupisted olid ka väga head, kuigi meeletult soolased, pigem oleks sobinud kummalegi 2 saiakest, sest täpselt 2 tükki jäi meil üle.
Söögiks tellisime pannipizzad, mina nelja juustu ja ruccolaga (7.30€) ja mu vend pepperoniga (6.50€). Kusjuures, naljakas, aga ära süüa jõudsime mõlemad ainult ühe tüki. Imemaitsev, aga oioioioi kui toitev ja kui kiiresti kõht täis sai.
Aga muidugi, nagu tavaliselt, sai täis mu mao soolase pool, magusat muidugi mahtus (tegelikult ei mahtunud, aga ei tahtnud tellimata ka jätta). Valikuks sai Gelato Della Casa (3.60€), mis sisaldas endas vanilje ja šokolaadi jäätist, mandlilaaste, mandariinilõike, maasikakastet, vahukoort ja vahvlit. Mmmmm, kui hea!
Istusime seal veidi üle tunni, nautisime ilusat ilma ja suvepealinna. Vahepeal juhtus meil ka naljakas seik, kui meie laua juurde tuli üks mees ja ütles, et nad on mu venda juba oma seltskonnaga (3 teist meest veel) tükk aega jälginud ja mu vend olevat nii selle mehe, kes meiega rääkima tuli, venna moodi, kes elas vist kuskil Austraalia juures saarel. No ühesõnaga, nende sarnasus olevat lausa nii ulme, et ta palus, kas tohib mu vennaga pilti teha. Mu vend lubas ning sellega oli nende meeste päev õnnelikuks tehtud. Meie oma oli õnnelik nagu nii.
Siinkohal tahaksin väga kiita meie teenindajat, tšeki peal oli tema nimeks Anna N, oli üks armas pisike tüdruk, ilmselt rahvuselt venelane, kuna ta rääkis eesti keelt natukene aktsendiga, kuid WOW kui puhtalt ja mõtlemata. Ta oli siiras, sõbralik, rõõmus, soovitas ja jagas arvamust, naeris ja tegi nalja ja muutis meie külastuse Steffanis tõeliselt meeldivaks. Kohe mitu mitu päeva pärast seda mõtlesin, et oleks vaid kõik teenindajad Eestis sellised. Aitäh, Anna, imemõnusa lõuna eest!
Ja lõpetuseks, see legendaarne arutelu, kas Steffani pizza on siis Eesti parim. Ma ei oskagi öelda. Eks selle omamoodi heaks teeb juba see, et neil on umbes sada erinevat pizzavarianti ning kavliteet on hea, rääkimata maitsest. Ma arvan, et ma olen mitte nii väga pizza inimene, et mul väga pole vahet, kus ma seda söön. Kuigi, eks mõnus on ikka minna Pärnu ja siis tõdeda, et kuidas ma nüüd ära lähen ilma Steffanit külastamata. Seega, kõik Steffanisse!