Universal Pictures ehk 3.päev
Kolmas päev algas eriti vara. Kuna eelmisel päeval sai üsna varakult magama mindud ja keha ei tahtnud kuidagi aru saada, millal uneaeg on, olime Allariga mõlemad kella neljast juba üleval. Esialgu oli tuju ka kuidagi paha, meie host ei jätnud õhtul meile kummalegi eriti head muljet ja esimese hooga mõtlesimegi, et paneme jooksu. Kui LA hotellide hindasid nägime, enam ei tahtnud (ja etteruttavalt ütlen, et nüüd kõik palju parem ka).
 |
| Vaate üle nagu kurta ei saa |
Teised meie „korteris“ ärkasid alles pärast meid, mina, Allar ja Fred läksime Universal Pictures’isse. Kell oli mingi pool kümme, kui me kohale jõudsime. Ära tulime kell seitse, lihtsalt ütlen. Sõit sinna kestis üle tunni, päris pikk maa oli. Parkimise eest pidime 16$ maksma, no on masendav eksju. Midagi teha ka ei saa, sest ühtegi teist kohta parkimiseks ei ole. Läksime sisse, kohe tuli tuju peale, eriti positiivne koht mu meelest.
Esimese asjana käisime Shrek’i teemalisel etendusel, mis oli lihtsalt ülilahe. 4D film, vahepeal kui Eesel aevastas, lendas meile vett näkku ja kui ämblikud kõndisid, kõndisid need meie jalgade peal ka. Huh, päris creepy värk. Edasi me läksime keskväljakule, kus oli see veeatraktsioon, et pead läbi jooksma ja kuivaks jääma. Alguses mõtlesin, et davai, mina ei saa märjaks, lõpuks andsin täiega alla ja lihtsalt jooksin läbi ja olin muidugi läbimärg ka.
Edasi mul veidi on järjekord segamini, aga me käisime näiteks loomade show’l. Koerad, kassid, linnud, siga, merisead, hull kompanjon ja iiiiiii kui lahedad lihtsalt. Käisime Simpsonite majas, see oli Universali üks ägedamaid asju. Pandi vagunisse istuma ja siis jumal teab mitu D’d see asi oli, igal juhul sõitsin nagu Ameerika mägedel. Süda läks ka pahaks. Ilma naljata. Tulime välja, otsustasime sööma minna, võinoh, et võtame hotdogid ja möllame edasi. Ma võtsin kaks ampsu hotdogi ja oli selge, et siit täna head nahka ei saa. No nii halb oli olla. Ahjaa, söögijärjekorras kohtusime Madelene ja tema sõpradega ka.
Veel käisime me Õudustemajas, mis oli tõesti nii õudne, et ma kogu aeg kiljusin, röökisin südamest kohe ja mida rohkem ma röökisin, seda rohkem nad mind ehmatasid. No väga ulme. Rippusin lõpuks täiesti Allaril kaelas, nii õudne oli. Veel käisime Minionide sõidus, mis oli ka päris lahe, aga mitte MEGAlahe. Õnneks oli see alguses ja siis tundus veel päris änksa. Vaatasime ära WaterShow, mis mulle kõige meeldejäävam oli, see oli lihtsalt üliäge, kui palju efekte suudeti teha nii lihtsa asjaga nagu vesi. Käisime ka Studio Tour’il, kus siis näidati filmide tegemisi ja näitlejate elukohti võtete ajal, aga mul oli sel hetkel nii paha olla, et ainus, millest ma mõelda suutsin, oli voodi.
Allar sai õnneks kohe aru, et mul paha on ja nii ostsime vett, jõin, kallasin peale, jõin veel. Väljas oli nii kuum ja megapalju inimesi ja hullud atraktsioonid, et mu mõistus lihtsalt andis alla. Õnneks mida aeg edasi, seda parem hakkas. Sõime ära ühed jäätised ning seisime kaks tundi (!!!) Transformerite järjekorras, sest üks youtube’i guru ütles, et see on kõige ägedam atraktsioon Universalis. See oli tõeliselt tüütu, see ootamine, kogu aeg uued koridorid, uued uksed, veel pikemad koridorid, muud kui seisa ja oota. Iseenesest oli minu meelest asi väärt ka, Allar ütles, et Simpsonid olid paremad. Mõlemad ülihead, mu meelest. Viimases sõiduks valisime Jurassic Park’i, kus hoiatati küll, et kõik saavad märjaks, aga ma mõtlesin, et ah hui, teevad tünga nagu nii. No ei teinud.. me tilkusime kõik nagu dušši alt oleks tulnud. Õnneks oli see meie viimane atraktsioon ja pärast seda läksime nagu nii koju ära.
 |
| Studio Tour – metroojaam |
 |
| Kaks tundi järjekorras |
Ma olin nii väsinud, et ma jäin autos kohe magama. Fredi autoga käisime, tema sõitis. Sõitsime Santa Monicasse, et sealt veel kaks tüdrukut peale võtta, kes ka Fredi juurde tulid. Saksamaalt pärit, üks neist lõpetas just oma au-pairi aasta ja teine tema sõbranna. Väga lõbus reis oli koju tagasi, sai juttu rääkida ja naerda.
Kodus võtsime GPSi ja sõitsime siis Allariga Targetisse, Allar sõitis seekord. Kuna meie tee aga kiirteele viis ja ta konkreetselt ära ehmatas, siis ta loobus ja tagasi sõitsin mina. Poest oli meil palju asju vaja, aga me olime nii väsinud, et ei viitsinud midagi osta ning tagasiteel lippasime TacoBellist läbi, ostsime omale burritod. Ma polnud ju päeva jooksul midagi rohkem söönud kui kaks ampsu hotdogi ja jäätise ning lisaks veel terve päeva ringi ka tõmmelnud.
Jõudsime „koju“ tagasi veidi pärast 11’t, teised (kaks tüdurkut Saksamaalt ja kaks tüdrukut ei tea kust) sõid pizzat ja veetsid aega koos, me olime antisotsiaalsed, no üldse ei jaksanud. Paar sõna ütlesime sekka ja tegime voodid ära, et tudule minna. Fingers crossed,et homne hommik ilusam (ja hilisem) oleks.
PS! Kell üks tulid veel kaks tüdrukut siia, meid on ühes toas praegu 8 tükki, haha, HURRRAAA.
Ma naudin Sinu eest ka, ausalt. 🙂
Couchsurfing.org on selle lehe nimi. Eestis üsna tagasihoidlik alles, Ameerikas väga populaarne. Teed endale konto, saadad requeste, kui keegi on nõus hostima, acceptite mõlemad ja saadki minna. Tasuta, aga viisakas on viia oma riigist kingitus. Me olime Allariga New Yorgis ka niimoodi ja kuna sealne kogemus oli MEGApositiivne, siis tahtsimegi uuesti proovida.
Ma olen nii kade 🙁 tahan tagasiiii sinna
Räägi lähemalt sellest, kust majutuse leidite vms ja mida see kujutab endast. Praegu läks natuke segaseks. 😀