The Theory of Everything
Film Kõiksuse teooria on viimase aja üks parimaid, mida näinud olen. Aasta on küll alles alguses, aga aiman juba, et sellest saab üks filmidest, mida aasta lõpus top5’te paigutan. Pean tunnistama, et kui filmi vaatama läksin, lugesin sisututvustust väga pealiskaudselt ja jätsin täiesti tähelepanuta fakti, et tegelikult oli tegemist filmiga mehest, teadlasest, keda me kõik tänasel päeval teame.
Film on kahe Kuldgloobuse võitja:
Parim meespeaosa draamafilmis – EDDIE REDMAYNE
Parim filmimuusika – JOHANN JOHANNSSON
See on erakordne lugu tänapäeva tõenäoliselt tuntuimast ja tunnustatuimast teadlasest Stephen Hawkingist, kes armub jäägitult Cambridge’i ülikooli kaastudengisse Jane Wilde’i. 21-aastase tervisest pakatava ja aktiivse noore mehe plaanid purunevad kildudeks, kui talle pannakse hirmuäratav diagnoos. Hawkingil avastatud motoorne närvihaigus viib noorelt teadlaselt peagi nii liikumis- kui kõnevõime ning seab lähiperspektiivis küsimärgi alla ka elu. Abikaasa Jane’i vankumatul toel ja julgustusel paneb Hawking aga just nüüd aluse oma kõige ambitsioonikamale teadustööle, uurides seda, mida tal endal kõige enam napib – aega. Koos saatust trotsides on nad teerajajaiks uutes teaduse ja meditsiini valdkondades, saavutades rohkem, kui nad eales oleksid osanud unistada.
Film on draama, mis tähendab ka automaatselt, et kurb. Ma vist polegi kunagi ühtegi filmi niimoodi vaadanud, et ma nutan iga natukese aja tagant veidi. Nägu polnud meeletult märg ja tunne meeletult kurb, sest emotsioonidega mängiti üles-alla, naljakaid hetki tuli pisarate vahele päris mitu korda.
Stephen Hawkingina teeb kaasahaarava rolli Eddie Redmayne („Les Misérables” 2012), kelle füüsilist teisenemist võib vääriliselt kõrvutada Daniel Day-Lewise peaosaga filmis „Minu vasak jalg“ (My Left Foot, 1989) või Mathieu Amalrici rolliga filmis „Tuukrikell ja liblikas“ (Le scaphandre et le papillon, 2007). Jane Hawkingit kehastab Felicity Jones, kes on tuntud filmidest „Like Crazy“ (2011) ja „The Invisible Woman“ (2013). Film põhineb Jane Hawkingi memuaaril „Reisides lõpmatusse: Minu elu Stepheniga“. Filmi režissöör on oma filmiga „Mees köiel“ (Man on Wire, 2008) Oscari võitnud James Marsh.
Mulle KO-HU-TA-VA-LT meeldis peaosatäitja. Ta oli omamoodi armas ning näitlemisoskus suurepärane! Selleks, et sellest aru saada, tuleb seda filmi vaadata. Kuna ma aga siis juba enne mainitult alles filmi ajal aru sain, et filmis olev tegelane on päriselt ka olemas, kibelesin väga koju, et tema kohta rohkem lugeda. Siiani oligi ta minu jaoks just kui “see-ratastooli-ja-ekraaniga-teadlane,” midagi täpsemat ei teadnud. Kes tahab, siis wikipedias on temast väga hästi ja palju kirjutatud, minu meelest väga huvitav lugemine.
Lõpetuseks ütlen, et see on üks neist filmidest, mille puhul ma tahaks hindeid anda rohkem kui 10 tärni, mida pakutakse. Ei ole palju neid filme, kus näitlejatöö oleks nii suurepärane, kus läheks filmi nii sisse, et 2 tundi möödub 10-minutina ning pean mainima, et muusika selles filmis jäi mulle väga kõrvu ja hinge ning hiljem nägin, et see isegi kuldgloobuse võitnud, seega on väärt ka teiste arvates. Igal juhul väga väga soovitan!
„Olgu elu kuitahes vilets. Kus on elu, seal on ka lootust.“ – Stephen Hawking