Kolmas ja neljas päev, Santorini!

Kolmas päev oli füüsiliselt väga raske. Emotsionaalselt ka pisut. Kuna mul oli laupäeva õhtul halb intsident, oli tuju kuidagi kehva ja hommikul oli väss peal ja tööd oli mega palju, lõpetasime kell 13.45, tulin juba tuppa lebosse ja 14.01 pani keegi veel, et tahab koristust. Pidime tagasi minema ja see tekitas frustratsiooni küll. Lõpuks saime kontorisse tagasi 14.30 ja tuli välja, et mul on too päev see “night shift,” mis tähendas, et ma alustasin kell 16 uuesti tööd! Appi,ma tahtsin lüüa kedagi selle peale. Tegin kajutis kiire powernapi ja olingi tööl tagasi. Seekord mingite uute tüdrukutega, üks oli Marija, teist ei mäleta. Nad olid parajad sulid, tegid iga asja šlikerdades ja tahtsid mulle pahasid asju anda, aga ma tegin neile väga selgeks, et nii ei lähe. Vahepeal olid suurest vihast pisarad ka silmas, kui pidin rätikuid varustama ja ta mulle mingi hunniku nimesid ette luges, millest mul aimugi polnud. Selgitasin, et heloouuu mind aitaksid suuruste nimetused palju rohkem. Mis seal ikka, läksin pärast tööd Jenniferi juurde, kurtsin veidi ja läheb elu edasi. Olen üldse viimasel ajal paljude inimestega liftis rääkinud ja nad on ka öelnud, et “fuck that shit” suhtumine peab olema, muidu on kiirelt kõik pahasti.

Lõpetasime töö 17.30, siis kiire õhtusöök ja tööle tagasi. Kusjuures söögid on siin ikka priimad, isegi mina saan kõhu täis. Meil on hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ja siis igast vahepalad ja late night snack ka, mis vist on 22.30. Päris kindel pole, pole sinna jõudnud. Ja siin on see limonaad, mille pärast ma Carnivalil ise reisimas käisin. Njämmiii! Banaanisöödik on ka minust saanud ja ananassi, ja tomati ka. Jennifer juba norib, et mu söök on suht sarnane alati: kolm ampsu riisi, 10 tomativiilu, 10 kurgiviilu, banaan ja limonaad. Põhimõtteliselt nii ongi. Tegelikult on alati mingi lihaasi ka, kana või kala või misiganes. Paar korda pole julgenud võtta ka (näiteks üks kord oli suuuuur kalapea, no mis ma sellega teen). Ja kooke tehakse ka vahel, näiteks üks päev olid marjamuffinid ja pistaatsiakreemiga koogikesed. Nohjah, jätkub seda head kraami.

Tulles tagasi töö juurde, siis teise päeva õhtul jättis Sneha mu juba täitsa üksi tegema, et ma näeks ise, kus ma eksin ja õpiksin. Ja kuigi vahepeal oli selline tunne, et davai, mina ei suuda, siis tuli jälle meelde see lifti lause, et fuck that shit ja läks rõõmsalt kuni 21.30ni. Hurraaa!

Tolle päeva õhtul oli salsatund meil, baaris, õppisin ka. Jennifer on Brasiiliast ja ta tantsib neid tantse nagu jumal, aga ma sain ka kenasti hakkama. Too Brasiilia kutt, kes mõni aeg tagasi mu (laeva)süütuse üle rõõmustas, Daniel, tahtis mulle õlut osta, aga ma ütlesin, et ma rohkem naistejookide jooja ja nii tõi ta mulle hoopis Baileyst. Tantsisime, möllasime pea keskööni. Kajutis Sneha pakkis, tegi mulle huumorit ja lubas oma fööni mulle jätta, kui ma ta saladust hoian. Lubasin hoida, sest fööni mul küll pole, haha!

Kolmas päev tööl oli juba easy breezy, kõik sujus ja toimis ning lõpetasime vahetuse juba kell 12.30. Kellaaegadest nii palju, et hommikul on 8-14, õhtul 18-22, night shift on 16-18. Maksimumajad on need, et kui näiteks kellelgi on ukse peal “do not disturb;” peame ootama kuni maksimumajani. Kui nad maha võtavad, peame minema, kui ei võta, ei pea minema. Night shift on korra kruiisi jooksul, mul esimene kord vedas, et oli sea day, sest muidu ju ei jõua üldse maale minna. See oleks kurb. Mulle meeldib maal käia.

Niisiis esmaspäeval oli laev Kreekas, Santorinil. Tänu varasele lõpetusele, sõin oma 10 tomatit ja 10 kurki ja panin maale minema. Viidi sinna väikeste laevadega. Ma polnud varem kunagi seal käinud, seega ma lihtsalt ahmisin ja ahmisin. Maale jõudes nägin Nahazarit (see security guy), kes andis mulle wifi parooli, jälle. Tegin kiire neti tiiru ja hakkasin siis otsima moodust, kuidas üles saada, sest sadam oli saare allotsas, aga linn mäe otsas. Alguses mõtlesin, et jalutan, sest cable cari eest sai maksta ainult sularahas ja seda mul polnud. Pangaautomaat aga oli üleval. Haha. Nahazar andis mulle aga raha ja nii sain ikka kondliga üles ja ausalt, kui ma oleks jala läinud, oleks ma siiamaani seal. Kolmas variant oli muidugi eesliga minna, aga mul oli neist niiiiiii kahju, et no ei tõusnud käsi seda raha maksma, et looma piinata. Üleval aga oli woooooooow mis vaade. Tehke, mis tahate, aga raudselt kõige ilusama vaatega linn, kus ma käinud olen. Linn ise oli väike ja armas, valged majad siniste katustega, kitsad tänavad, palju poode ja inimesi, imeilusad vaated ja pildistamise kohad ning ääretult sõbralikud kreeklased. Tegin väikse tiiru, ostsin Karolinile ja endale järgmise magneti ning endale ja Jenniferile ühesugused ketid ning tulin siis alla tagasi, kus nett enam ei  connectinud, seega laeva tagasi.

Fun fact – umbes 90% tüdrukutest kannab musta silmalainerit, kogu aeg.