Monaco ja Prantsusmaa

29.juuni, 25s päev laevas. Laev Monacos.

Linnas olime Ana ja Nilaga, Sam liitus meiega ja poole tee peal kohtusime veel ühe laeva seltskonnaga, kellest 2 töötavad poes, üks see Taani kutt ja teise nime ja päritolu ei tea. Ma pole kindel, mis orientatsioon sellel Taani kutil on, aga kõik ülejäänud on küll geid seal poes. Nii see üks tuligi mu juurde ja küsis, kas ta tohib mu tisse katsuda, ja et kas need on päris, sest ta pole nii ilusaid tisse enne näinud. Hahahahaa. Jah, ta oli purjus.

Olime linnas kella poole kaheni, kell kaks üritasime laevast süüa leida. Mina olin surmkindel, et söökla on kinni, aga täitsa lahti oli. Nii sõime seal võikusid ja krõbinaid ning kui Ana oli juba neljanda joogi ümber ajanud, läksin ma magama ära. Nali naljaks, aga kaua viitsib koristada. Ahjaa, Robson tuli ka sinna ja ta kõndis tükk aega mulle vastu, aga ei naeratanud, lõpuks hüüdsin teda ja ta oli jumala šokis, ütles, et ta ei tundnud mind ära ja ma nägevat väga püss välja. Vägeeevv!

Üks päev oli sööklas meganaljakas. Istusime koos Nazarethiga, ta kooris apelsini. Kui ta oli ära koorinud, küsisin, kas ma võiks selle endale saada. Ta lahkelt andis ja kooris endale uue. Kuniks ma apelsini ära sõin, tõi ta omale mingi koogi ja ma olin siukse näoga, et anna siia, et ta hakkas naerma ja ütles, et võttis kaks, et ma ka saaks. Haha, armas.

Vahel mul on tunne nagu elaks
Alcatrazi vanglas, seal ka vangid rääkisid, et hea söök, aga sitt elu. Siin sama. Süüa saab hästi. Tegelikult elu polegi nii halb, tuleb võimalikult palju üle olla asjadest ja elada hetkede nimel.

Köögis on mingi uus poiss tööl või tuli ta puhkuselt või polnud ma teda varem näinud, aga ta näeb välja täpselt nagu “100-foot journey” filmi peanäitleja. Täpselt samasugune! Ma varsti lähen küsin talt, kas ta ongi see sama kutt.

Õhtul saime oma töögraafikud, aruanded ja mul oli töötunde 212,75 ja 3.5 ületundi. Arvestades, et ma alustasin tööd kuuendal, siis viis päeva otsa veel ja nii tulebki mingi 250 tundi kuus tööd. Vapsee elu ikka.

30.juuni, 26.päev laevas, Saint Tropez.

Hommikul sujus töö, mis puudutas tempot, aga ei sujunud üldse, mis puudutas koostööd. Ma lihtsalt ei suuda ennast jagada kahe tüdruku vahel, ma rebin ennast pooleks ja ikka tundub neile, et ma aitan teist rohkem. Võino ühele neist tundub. Ja ma niiiiii üritan kogu aeg vahetada, olla sama produktiivne mõlemal pool, teha nalja, olla sõber, aga nohjah. Mis seal ikka. Ei jaksa enam hinge võttagi.

Mis puudutab üleüldiselt suhteid laevas, siis see on ikka müstika, kui palju topitakse nina teiste asjadesse, kui palju räägitakse taga ja kui palju valetatakse. Varsti on siuke tunne, et usu ainult ennast, on kõige lihtsam. Ana Marija ja Marlena küll seletasid mulle, et see ongi laevaelu ja see on nagu omaette planeet selleks viieks kuuks meie jaoks, aga minu jaoks on see üllatus, täiskasvanud inimesed ja käituvad nagu lapsed.

Kuna me lõpetasime töö erakordselt vara, panin ruttu riidesse ja paadiga maale. Laev on Saint Tropez, mis on üks igavesti armas linnake, aga oiiiiii plinn kui kallis! Nagu Monaco korda kaks. Kohtusin sadamas Ingridiga ja ta ütles, et küllaltki mõttetu linn, aga ma ei ütleks. Omamoodi pisike ja armas ja väga ilus. Puhas ka, kuigi prügikaste leidsin tervelt ühe. Alguses tahtsin pizzat sööma minna (Veneetsiast saadik igatsen, aga peab vist ootama kuniks Itaaliasse tagasi lähme), aga leidsin juhuslikult ülipopulaarse jäätisekohviku, kus oli miljon inimest ja kaks palli jäätist maksis 4.50€. Mujal maksis 5€. Tellisin endale ka, sidruni ja piparmündi-šokolaadi ja opaa kui suur see oli! Mul kõht terveks päevaks täis. Muud hinnad olid siuksed, et kokteilid 15€, pizza ka 15€, turistikas t-särk lapsele 20€, magnetid 4€ !!!!! Mu elu kõige raskema südamega ostetud magnetid. Alguses mõtlesin, et ei ostagi, aga siis mõtlesin, et kui suur on tõenäosus, et ma siia kunagi tagasi tulen? Seega tegin raske südamega ostu ikkagi ära.

Laevas panin bikiinid selga ja seitsmendale tekile basseini ja päikest võtma. Esimest korda laeval oldud aja jooksul. Aga nautisin ka sajaga.