Working hard or hardly working (töötan palju või vaevalt töötan)

Okei, see pealkiri on Eesti keeles ikka jumala mööda.

Mul on täna nii hea tuju, et ma kohe mõtlesin, et davai, kirjutame blogi. Hea tuju on mul paljude asjade pärast, aga kuidagi tundub praegu, et elu on nii tore. Kõik laabub. Kõik on tore. Kogu aeg on midagi oodata, kogu aeg toimub midagi. Ei, ma ei ole laksu all.

Lihtsalt, ma küsisin täna oma väikselt preililt, kas ta on mu sõber. Ta ütles ei. Ma küsisin, et kes ma siis olen talle. Ta vaatas mind maailma kõige iseenesestmõisteva näoga ja ütles “Perekond.”

Kas on armsamat asja maailmas?

Ma olen lapsehoidmisega ikka väga kaua tegelenud, seega ma arvan, et mul on teatud õigus öelda teatud asju, mida ma lastest arvan. Siinkohal ma käsi südamel ütlen, et mul eales nii head last olnud kui seda on see preili. Ma ei oska öelda, mis teeb ta teistest paremaks, ta lihtsalt on terve maailma kõige vaimukam laps. Isegi ta vanemad kiidavad mind, et ma olen suutnud ta panna tegema asju, mida ta varem ei teinud ja õpetanud teda läbirääkima ja me mitte mitte kunagi ei tülitse. Ja ta on selline, kes ei ole vihane, et nüüd ta ei saa vanematega olla, vaid peab minuga olema. Iga kord, kui ma allakorrusele ilmun (minu tuba on maja kõige kaugemas otsas, kuhu niisama ei satuta, seega, selleks, et ma perega kokku saaks, pean ma ise kööki vudima), küsib neiu, kuhu me lähme või mis me täna teeme. Ainult 4 aastat siin maailmas elanud, aga juba teab, kes teeb pulli. Me ei tee kunagi midagi sellist, mida tema ei taha. Kui ta ikka tuleb tennisest, kus ta on kaks tundi lagipähe päikese käes olnud ja ütleb, et ta tahab basseini, siis kes olen mina, et öelda, et oot, aga mina tahtsin lõbustusparki minna. Kuigi vahel, kui mina ikkagi arvan, et parem mõte oleks lõbustusparki minna, siis ma arutan temaga, et basseini vesi on külm ja lapsi ka täna pole seal, et seal oleks päris igav ja me peaks ikkagi sõitusid minema tegema, siis me jõuamegi lõpuks sinna, et lõbustuspark on parim valik. Ja kui laps tahab jäätist, siis laps peab jäätist saama ja kui laps tahab õunamahla, siis kes olen mina, et öelda ei. 

Okei, ma vahel ütlen ka. 

Lisaks sellele, et mul on esimest korda nii lebo töö lapse näol, on mul esimest korda elus väljakutse, kus laps sööks rohkem kui tal vaja on. Minu jaoks on alati täielik võit olnud, kui laps sööb ja nii oli mul alguses ikka väga imelik, kui ma ei tohtinudki talle viite kananuggetit anda, sest ilma naljata, kui ma annaks, sööks ta ka terve paki ära (seal on 19 tükki sees). Ta ei taju absoluutselt ära, millal ta kõht täis on ja nii on nii mõnigi kord ta suvalisel hetkel lihtsalt oksendama hakanud, sest ta on üle söönud. Ja mitte natuke oksendanud, vaid lausa joana. Seega, eelneva positiivse lõigu peale, pean ma ka tunnistama, et tegelikult ma ütlen talle päris palju ka ei, aga kõik on tasakaalus. 

Näiteks teisipäeval veetsime me koos aega 8.30 kuni 20.30 ja vot see mulle meeldis. Ma teadsin täpselt, kui palju ta söönud on ja palju ta päriselt võiks juurde vajada ja nii oli mul väga lihtne. Lisaks tundsin ma esimest korda siinoldud aja jooksul, et ma päriselt ka töötan. 

Ükskord üks naine ütles mulle lõbustuspargi järjekorras, et ta tahaks ka kunagi nii rahulik ema olla kui ma olen. Ma vastasin’: “Well, võti on emaks mitte saada.” Me arutasime tookord, et mis me õhtust süüa teeme ja mis me üldse õhtuga peale hakkame.

Üks päev sõitsime lõbustusparki, keerasime suure tee pealt ära, vaatasime parklat, ütlesin, et jeeeeesus kui palju autosid, Preili pani tagant istmelt “Oh my god.” 

Ta täiega palju minu väljendeid üle võtnud, isegi ta keeleõpetaja mainis, et näha on, et ta on hakanud kellegi teisega aega koos veetma, et hoopis teised sõnad on ta keeles nüüd.

Kui me autoga sõidame, siis ta alati tantsib autos, vahel rohkem, vahel vähem. Ükspäev ta reivis Mr Happymani järgi autos, ma nii tahtsin filmida, aga me olime kiirteel sel ajal ja ma ei saanud. Aga see oli nii nii armas lihtsalt. 

Ja üks kord ta ütles oma keeleõpetajale “put your hands up in the sky, put your hands upppp in the skyyy. ” Ja hostemale laulis “I’m not your toyyyyyy you stupid boooyyyy.” Hahahahaha. 

Ühel õhtul küsis ta basseinis Alexilt (Alex puhastas basseini samal ajal), et kas ta on ka kurb, kui ma ära lähen ja Alex ütles, et no ikka ja siis preili paneb “Mommy sad, papi sad, me sad, Alex sad, Ginger sad.. but Gööli’s mommy happy” 

Hostema ütles, et ta oli joonistanud perepildi siis, kui ma ära olin ja joonistas sinna mommy ja papi ja tema ja ta õde ja Ginger (kutsu) ja esimest korda elus Gööli ka. 

Vot just selline pärl on mu elus. Ja viimasel nädalal on ta eriti emotsionaalne olnud minuga, kogu aeg küsib, kas ma juba soon (varsti) lähen ära või mis värk on. Täna õhtul, kui ma olin töö lõpetanud, istusin õues lihtsalt, vaatasin neid kitsesid, kes meil õunu käivad söömas ja ei teinud mitte midagi. Lihtsalt istusin. Ühel hetkel preili tuli õue ja küsis, miks ma üksinda olen. Ütlesin, et igatsen teda. Ta vastas: “Ära mine Estiiniiisse.” Tal ei seisa see Estonia üldse meeles, ütleb Estinii. Päris kullaaugu ikka leidsin temaga. 

Ja siinkohal ma mainin, et muidugi on igal lool negatiivseid aspekte ka, aga esiteks, olen ma päris palju vanemaks saanud viimastest draamadest, teiseks, olen ma õppinud, et kõik ei ole must ja valge ning inimesed ongi väga erinevad ja kolmandaks, iga olukorda tuleb analüüsida ja aru saada, kas kõik ikka on nii halb kui alguses paistab. Ma olen siinoldud ajaga ikka väga rahul tegelikult ja eks muidugi näha on, et need vanemad naudivad mu siinolekut täiega ehk vahepeal tekib olukord, kui ma töötan rohkem kui peaks, aga samas.. ei ole mitte midagi, mida nad minu heaks ei teeks.

Okei, lennujaama nad ei tulnud mulle järele ja ma olin räigelt pettunud, aga lõpuks selgus, nagu ma arvasin, et nad mõtlesid, et teevad mulle sellega teene, et ma ei pea kellaaja peale kuskile jooksma. Mis seal ikka. 

Nagu ma viimases blogisin, läks pereema teisipäeva hommikul kodust ära. Ja pereisa ka. Isa õnneks tuli õhtul tagasi, aga ema oli ära tänase õhtuni. Seega, tollel hommikul algas minu tööpäev kell 8.30 ja kes mind tunnevad, teavad, et see oli katsumus. AGA! Ma hakkasin uuesti rauatablette võtma, pühapäevast alates ja alati, kui ma neid võtma hakkan, litivad need nii räigelt, et ma hakkan kohe poole vähem magama. Nii ka juhtus, et ma ärkasin teisipäeval lausa enne oma äratuskella üles ja polnud üldse väsinud. 

Et te nüüd ei arvaks, et mul päriselt 12-tunnine tööpäev oli, siis ütlen, et 9.30 viskasin ma pliksi laagrisse, kuhu ma läksin talle 12.30 järgi. Järgnevalt oli meil aega 30-minutit, et ta sööks ära lõuna, vahetaks ära riided-jalanõud ja jõuaks kella 13ks tennist mängima. See on juba eos nii pekkis, ma seda algusest peale öelnud, et tal on natuke liiga palju igasuguseid ringe ja asju, aga noh.. kes olen mina, et midagi otsustada. Ühesõnaga me räigelt kihutasime koju, ta sõi terve hunniku maapähklivõi-moosisaiu ära, poole ampsu pealt ma juba vahetasin ta riideid ja jalanõusid ja 12.59 jõudsime me tennisesse. 

Edasi oli mul kaks tundi lebo jälle, olin klubis, võtsin päikest, ujusin, tsillisin seal omaette. Kell kolm läksin talle järgi ja ülejäänud õhtu me veetsime koos, käisime frozen jogurtit söömas ja lõbustuspargis. Õhtusöögi pidin mina tegema, sest ma olin ainus täiskasvanu majas ja nii otsustasin ma ära kasutada kõiki värskeid asju külmkapis ja tegin värske salati, avokaado, kitsejuustu ja maasikatega. Ulme hea! Pärast söömist otsustas preili, et tahaks ujuda, seega koorisin ta paljaks ja kalake ta juba oligi. Hiljem voodisse ja õhtu minu päralt. 

Kolmapäeval tegeles pereisa lapsega ise hommikul, aga kuna mu tuba on garaaži peal, kuulsin ma kogu aeg, kui nad kuskile liikusid ja nad olid kellaajaliselt ikka jumala pekkis omadega. See “poole tunnine auk” on tõsine killer meie kõigi jaoks, selle ajaga ei jõua midagi tehtud. Järgmine kord ma võtan talle autosse lihtsalt söögi kaasa ja vahetan riided autos ära. Inimlikult ei ole võimalik selle ajaga valmis saada lihtsalt. Mina pidin tööd alustama kella kolmest, aga sujuvalt sai sellest 13.45 ja õhtul 20 asemel lõpetasin 20.45 paiku. 

Enne, kui ma preilile järgi läksin, käisin Steak and Shakes, sest mul oli jäätisekokteili isu, selle, mis neil on, mitte mingi tavalise. Lõpuks mul hakkas kõht sellest räigelt valutama ja ma andsin lõpu hoopis tahaistmele, kes nautis seda täiega. Pärast seda tsillisime klubis, basseinis. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, aga väike plika on seal klubis täiega kuulus, kõik tunnevad teda ja ma siis muudkui naeratan kõigile ja noogutan, et jajajah, endal pole aimugi, kes need inimesed kõik on.

Pärast basseini läksime shoppama, sest hostema oli mulle jätnud listi, mida ma võiks poest tuua. Mul küll jäi lõpuni arusaamatuks, millal ma tema meelest seda oleks pidanud tegema, aga mis seal ikka, haarasin aga preili kaasa ja läksime. Muideks, ta õhtul helistas emale ja kui ema küsis, mis ta tegi Gerliga, vastas ta “We did shopping and… shopping.” Poes läks meil täiega lihtsalt, meil oli list asjadest, mida ma talle ette lugesin ja lõpuks oli meil üks asi puudu, aga mul ei tulnud meelde, mis see oli ja siis ta ütles “Chickeeeeeen Gööli. You silly.” Oh my gosh, kui nunnu ta lihtsalt on. 

Otsisime seal poes siis neid nuggeteid ja no tee mis tahad, ei ole neid. Olete te kunagi üritanud leida poest, kus te kunagi käinud ei ole, midagi, mida te kunagi varem ostnud ei ole? Igal juhul nuggetid me lõpuks leidsime ja seal oli tavalised ja dinosauruse kujulised ja kui ma küsisin preililt, et millised võtame, vastas ta muidugi dinosaurused. Ja noh, jällegi, kes olen mina, et öelda, et ei, võtame tavalised. Kui laps tahab dinosauruseid, siis dinosaurused ta saama peab. 

Kodus tegime süüa, pastat ja dinosauruseid nooremale, pastat, kitsejuustu ja salatit suuremale. 

Neljapäeval oli mul vaba päev ja ma kasutasin seda ikka täiega ära. Vahepeal käisin all tsillimas preiliga, sest mu katus sadas niimoodi läbi, et mu voodi ujus ja ma pidin pereisale rääkima, et noh.. seis on nüüd selline. Kusjuures, eelmisel õhtul ma leidsin mingi 3cm suuruse putuka oma põrandalt ja järgmisel hommikul siis sadas katus läbi. Korraks oli küll selline tunne, et stop, aitab, ma kolin välja. Kujutate ette, mis vihm siin olema pidi, et lausa katus läbi sadama hakkas? Muidugi, ma juba kujutan ette oma isa nägu, kes juba eelmine kord, kui ma USAs elasin ja lagi vett läbi laskma hakkas, kommenteeris, et Ameerikas on paberist majad.  Tõsi ta on. 

Kuna siis vihma sadas ja ma päev otsa olin suht uimane vend ega midagi tähtsat ei teinud, siis õhtuks tuli ju ometi plaane teha ja nii me otsustasime Kristiniga, et me saame kokku ja teeme midagi toredat. Seega kella kuue ajal istusin ma autosse ja hakkasin tunniaja kaugusele tema juurde sõitma. Tee peal sadas sellist vihma, et no ikka sadas, väga midagi ei näinud ja muidugi sellise ilmaga ameeriklased unustavad täiesti ära, kuidas autoga sõidetakse. Kusjuures, isegi mu pereisa küsis, kas me kavatseme sellise ilmaga kokku saada. Eestlane ei mõtle kunagi, milline ilm on, sest ilm on pekkis nagunii 3/4 ajast. Ma üldiselt olen päris rahulik autojuht ja kellegi peale ei karju, aga eile õhtul ajas küll nii mõnigi mu hinge nii täis. 

Kui ma lõpuks jõudsin linna, kus Kristin elab, siis muidugi oli see nii üleujutatud, et esimesest teest ma läbi ei saanud ja kui üritasin Waze abiga leida mõne teise tee, siis ma olin juba paari kilomeetri kaugusel, kui jälle kõik autod seisid ja keegi ei sõitnud edasi. Ma hindava pilguga vaatasin, et no kui sügav see ikka olla saab ja et mul ju päris suur auto, küll ma vaikselt läbi sõidan. Samal hetkel, kui ma minema hakkasin, keeras politsei risti ette ja ei lubanud sealt ka läbi. Okei, siis ma muidugi natuke juba olin paanikas, sest kui suur on tõenäosus, et ühe inimese juurde saab kolme erinevat teed pidi. Õnneks sel korral tõenäosus vedas mind alt ja waze leidis veel ühe tee, kust ma kohale ka jõudsin. 

PS! Need valged Conversed on maailma kõige ebamugavamad jalanõud ja mina ei tea, miks ma neid järjepidevalt omale uusi ostan, kui ma tegelikult sama asja algusest peale mõelnud olen. Esimene kuu on nad niiiiiiii kivikõvad, et iga samm teeb haiget ja siis kui nad pehmemaks muutuvad, on nad lihtsalt debiilselt ebamugavad. Ma tõesti loodan, et mul ükskord jääb see meelde ja kui need nüüd katki lähevad või midagi, ei lähe ma jälle uusi ostma, sest siis olen ma küll idioot, ausõna. 

Võtsin siis Kristini peale, sõitsime kaubanduskeskusesse, läksime Cheesecake Factorysse sööma. Esimese hooga tundus, et kõht on nii tühi, et tellime seda ja teist ja viiendat, lõpuks reaalselt jäi kõik söök alles. Me sõime pizzast kaks tükki, pastast heal juhul pool, friikatest vähem kui veerand. See on õudne restoran, seal on kõik nii hea ja sinna minnakse alati väga tühja kõhuga ja siis tellitaksegi liiga palju. Meil oli täiega tore, naersime nii palju, et ma arvasin, et varsti visatakse meid välja uskumuses, et me oleme pilves. 

Edasi läksime me kinno, mis oli kaubanduskeskusest paar minutit autosõitu, terve tee laulsime kõva häälega ja reivisime täiega. Lõpuks ma leidsin ühe inimese, kes armastab Enriquet sama palju kui mina. Mu teised bestikad pööritavad kõik silmi, kui ma bailandooooooo laulan, haha. 

Kinos vaatasime tutikat filmi Stuber, mis oli lihtsalt geniaalne. Ma ei tea, kas süüdi olid joogid või meeleolu või kaaslane, aga no nii naljakas oli, et ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju naersin kinos. Täiesti geniaalne idee ja geniaalne näitleja, kes seda autojuhti mängib. Sisu sellel filmil palju ei ole, ilmselt teravad oleks kohe alguses lõpu ära ennustanud, aga ma pole selles kunagi eriti hea olnud ja nii olin mina lõpus ikka jumala šokis. Nii šokis, kui saab suure naeru vahele olla. 

Pärast filmi viisin Kristini koju ja sõitsin siis ise ka koju, kuhu ma jõudsin pool kaks öösel.  

Ja jõuamegi tänasesse, kus mu tööpäev pidi algama kell 15, aga jälle sain ma hommikul aru, et pereisa on omadega jumala metsas kellaaegade ja organiseerimisega, nii et ma hüppasin varem appi. Esimesest paanikast sain ma siis aru, kui ta mulle kirjutas, kas ma tean, kus pliksi tenniseriided on, sest ma teadsin kohe, et kui mina neid pessu ei pane, siis ega keegi ei pane, haha. Kui ma 12.45 alla läksin ja nägin, et tenniseriided on endiselt pesumasina kõrval, sain aru, et kõik kellaajad on jälle pekkis ja nii ma võtsin need riided, läksin kööki, poole söömise pealt vahetasin ära ja panin õiged jalanõud jalga ja siis ilmus pereisa ka kuskilt ärikõnede vahelt välja ja ma ütlesin ainult, et ma viin ta ise ära, et pole hullu ja tema näitas mulle pöial üles ja läinud me olimegi. 

Tennisesse jäime me muidugi hiljaks, sest 12.45 kui laps alles täiesti sööb ja kõik on tegemata, ei olegi võimalik kella 13ks jõuda järgmisse kohta, aga me jooksime täiega ja 13.03 andsin ta üle. Ise läksin klubisse basseini äärde tsillima. Ma olen seal päris kuulus vend juba, managerid ja teenindajad ja kõik kutsuvad miss Rogersiks mind. Bossike. 

Kaks tundi sain päikest nautida, siis panin asjad kokku, läksin preilile järgi, kes teatas mulle, et tahaks basseini ja jäätist ja mis mul selle vastu sai olla, võtsime autost asjad (ma olen kõikideks stsenaariumiteks alati valmis ja kõik riided on alati kaasas) ja läksime tagasi. Lõpuks ka pool kuus istusime me endiselt seal ja kui ma nägin, et klubis pannakse cookout asju üles, tuli mul meelde, et täna on reede ja see cookout on mu lemmik ju, nii et kirjutasin pereisale, et kas me võime äkki hoopis klubisse sööma jääda, kuivõrd me olime endiselt seal ja preilil oli tohhuijaa sõpru seal. Muidugi meil lubati seda teha, nii et õgisime ennast pooleks ja jõudsime koju alles kell kaheksa. 

Esimese asjana nägin, et vanemad on kodus, kus nad olema ei oleks pidanud, aga see mind eriti ei häirinud, panin preili voodiks valmis ja edasi tsillisin siis õues, nagu ma alguses mainisin, kus me veel veidi veetsime aega preiliga ja lõpuks vahetasime paar sõna pereemaga ka ning oligi aeg oma tuppa tulla. Õnneks ei ole täna ei ujuvat voodit ega putukaid näha olnud. Nädalavahetuseks valmis!