Elu Ameerikas – kaks nädalat Pennsylvanias

Viimasest blogist tänaseni on umbes täpselt 17 päeva mööda läinud ja omajagu asju on ka juhtunud. Mul on umbes 300 pilti, mida ma heameelega tahaks siia panna, aga neid ei viitsiks keegi vaadata, nii et ma parem siis teen jälle mingi toreda kokkuvõtte sellest, mis toimunud.

Alustame seekord negatiivsemast. Ühel neljapäeva õhtul käisime mu sõbraga iHopis söömas, sõin sama, mida alati: muna, peekon, hashbrown ja pannkoogid. Kusjuures, viimasteni ei jõudnudki, sest kõht sai enne täis. See oli umbes kümne ajal õhtul. Kui ma kodus magama läksin, ärkasin esimese hooga kesköö paiku ja mõtlesin, et kurat, väga imelik on olla. Kella üheks oli selge, et siit heaga ei pääse, oksendasin lihtsalt kõik söögi välja. Okei, seda on enne ka juhtunud, igasugused oksendamised on minu jaoks tavapärasemad kui mõne teise inimese jaoks oleks, seega ma tavaliselt seda eriti dramaatilisena ei võta. Kui ma aga olin uuesti oksendanud ka kell kaks, kell kolm, kell neli ja kell viis ning lisaks oksendamisele lisandus kõhulahtisus, siis siunasin seda ihopi südamepõhjani ja saatsin hostemale sõnumi, et minust täna elulooma ei ole, kõik lihtsalt tuleb välja. Oksendasin ma ainult mõned korrad veel pärast seda, aga kõhulahtisusest lahti ei saanud. Nagu ikka (ma ei õpi kunagi), unistasin, et küll see üle läheb, õhtuks oli isegi päris okei olla ja mõtlesin, et ei ole mingit arsti vaja. Terve reedese päeva veetsin voodis. Laupäeva hommikuks (seljataga veel üks eelmisele ööle sarnane öö) oli selge, et 30 tundi järjest kõht lahti ja oksendamine ei ole eriti mõistlik ja kuigi ma tahaks siinkohal öelda, et jaa, ma ise otsustasin haiglasse minna, siis ei, jällegi oli see emps, kes mu peale pisut karjus ja ma siis saba jalge vahel EMOsse sõitsin. 

EMOs pidin veidi ootama ja kui õde mu vastu võttis ja vererõhku mõõtis, oli see 80/47. Kui arst neid numbreid nägi, küsis ta esimese asjana, kuidas ma üldse elus olen. Järgmiseks pandi mind tilgutite alla ja senikaua uuriti puuriti ja kahtlustati, et äkki ma olen rase. Oooo, ma väga tahaks, vastasin. Kahjuks mitte. Üks halb asi Ameerika arstide juures on see, et nad eriti ei viitsi uurida, mis viga on ja kui nad kirjutavad rohud ja need mõjuvad, siis nad plaksutavad käsi ja ütlevad, et jee, hakkama saime. Kõik. Nii ka sel korral. Kirjutati mulle hunnik rohtusid, kästi juua õunamahla ja süüa mahlajääpulkasid ja katsuda ellu jääda. Nii veetsin ka laupäeva täiesti voodis. 

Vaadake seda reedest päeva, valge, hall ja triibuline on kõik magamised. Ma ainult magasin terve päeva.

Pühapäevaks tundsin ma ennast piisavalt halvasti, et tööpäevasid üle lasen, et otsustasin ikkagi väikese preiliga välja minna. Väga väga halb mõte, aga tundus, et kui halb see ikka olla saab. Noh, sai nii halb, et ma istusin mängutoas põrandal maas, suur puhur puhus mulle otse peale ja olin näost valgem kui kummitus Casper. Hiljem, kui me lõunale läksime ja ma otsustasin väikese pastaportsu endale tellida (ma polnud ju sellest ihopi seiklusest peale midagi süüa saanudki, kõik tuli välja), mõtlesin pärast seda, et suren päriselt ära. Mul hakkas nii halb. Okei, võiks võib-olla arsti kuulata ka, et söö oma mahlapulki, aga ma olin neid 24 tundi järjest söönud ja need ajasid ka juba öökima. Igal juhul kui me lõbustuspargis olime, olin ma nii vegeteerivas olekus, et pliks käis ainult mulle ütlemas, millise asjaga ta järgmiseks sõitma läheb, sest temaga kaasa joosta ei jõudnud ma üldse. 

Sarnaselt möödusid ka esmaspäev ja teisipäev. Teisipäeva lõunal kirjutasin juba ahastuses Geelikale, et palun ütle, mis ma tegema pean, ma suren varsti lihtsalt nälga. Ainuke asi, mida ma natuke sain süüa, oli nuudlisupp ja ka sellele järgnes meeletu valu ja kõhulahtisus ja ma lõpuks lihtsalt loobusin söömisest. Geelika oli optimistlik ja käskis probiootikume sööma hakata ning soovitas riisigalette sisse pugida. Kolmapäeval tundus, et siin ei parane mitte miski ja ma ilmselt seekord surengi ära, aga Geelika soovitas veel natuke oodata, et äkki arsti kirjutatud rohud tegelikult ei sobi ja annaks aega kehale. Neljapäeva õhtul sõin perega esimest korda õhtust koos, mu ports oli küll kolm ampsu, aga ma sõin. Ja see ei tulnudki välja! Appikene, milline rõõm söögist, te ei kujuta ette. Nädal aega ei saanud süüa. 

Õnneks sellest õhtusöögist alates läkski juba paremaks ja täna vaatan tagasi sellele nädalale ja võdistan õlgu ja loodan, et ei kunagi veel. Ja kahjuks ei tea ma tänaseni, mis viga oli, sest toidumürgituse arst välistas (mina ei välistanud) ja ütles lihtsalt, et mingi viirus kõhus. Mine Sa siis tea..

Vahepeal siin tutvusin ka ühe uue sõbraga, kellest sai rohkem kui sõber päris kiirelt ja kellega me oleme käinud erinevates kohtades söömas ja käisime ka kinos, ma vaatasin uuesti filmi Stuber, sest see on nii hea film, ma võiks kolmandat korda ka seda vaadata. Lisaks, on tal koerad, kaks tükki, labrador ja saksalambakoer. Mina ja loomad, see on armastus. 

Kusjuures, temaga on selline lugu, et esimest korda, kui me kohtingule läksime, olin ma just kodus õhtust söönud ja me läksime õhtust sööma, seega ma tellisin magustoidu (kõige retsima, mis ma elus tellinud olen) ja jätsin enamuse järgi. Teine kord, kui me nägime, olin ma just kodus söönud, aga ta kokkas enda juures oma sõpradele ja ma keeldusin, sest mu kõht oli täis. Kolmas kord, kui me kohtusime, grillisime burgereid, aga ma ei söönud, sest ma olin siis haige ja ma ei suutnud. Ja neljas kord, kui ta jälle kodus grilli tegi, ma ei söönud, sest kell oli kolm öösel ja see oleks ajuvaba olnud. Ühesõnaga, pika jutu kokkuvõte, ta tõsimeeli arvab, et ma ei söö mitte kunagi. 

Selle paradise pie tellisin endale. Whaaaaaatttt..

Üks päev ütles mu hostisa, et tal on piletid pesapallimängule, kui ma tahan minna. Okei, ma siinkohal jätan üldse tähelepanuta fakti, et nad tegelikult lubasid mu sinna viia ehk ma eeldasin, et me lähme kõik koos nagu üks suur happy family eksole, aga ma olen oma kogemustest Ameerika peredega õppinud, et nad on kõik ühed suured lubajad ja kui hetk on käes, ei mäleta keegi lubadustest midagi ja kunagi midagi ägedat ei tehta. Noh, nii siis ka seekord, teatati mulle, et tal on kuus piletit ja ma hankigu omale sõpru ja mingu vaatama. Õnneks Kristin oli too õhtu vaba ja talle sobis plaan, tema haaras veel Sami kaasa Philadelphiast ja nii me kolmekesi mängule läksimegi. 

See oli mu esimene päev, kui ma terve olin ja ma juba kodus jõin pudeli veini ära ja mängul veel margariitasid ja asju otsa, ühesõnaga, ma olin parajalt pehme. Ma ei saanud esimesed kaks ja pool tundi mängust midagi arugi. Aga lõpuks me võitsime. Kuidas iganes see mäng käis. Kift elamus, et sai ära käidud, aga tulise korvpallifännina ei saa ma üldse aru, miks inimesed kulutavad oma aega nii aeglase mängu vahtimise peale. See mäng kestis kolm ja pool tundi! Ja mitte midagi ei toimunud. NBA mängud kestavad ka kolm tundi, aga seal käib action kogu aeg vähemalt. 

Ja tegelikult ma olen siin tööd ka teinud. Veel enne, kui ma haigeks jäin, käisime preiliga ühel mänguväljakul, kus on veeala, ma ei oska seletada, seal on hunnikus igasuguseid torusid ja vett pritsib ja kõik jooksevad ja kõik on märjad ja maailma kõige toredam koht, kus olla. Meil selle pargiga on korralikult draamat siin majas olnud, sest esimest korda, kui ma sinna läksin, sain õhtul räige peapesu kodus. Kuna need vanemad on väga väga rikkad, on nad väga väga skeptilised väga väga paljude asjade suhtes. Ja ERITI skeptilised on nad uute asjade ja igasuguste piirkondade suhtes. Ma ei oska seda väljendit eestikeelde tõlkida, aga sketchy areas on nende põhiväljend. Terve Pennsylvania on nende meelest üks suur sketchy. No võib-olla on ka ja mina olen liiga yolo vend, aga ma leidsin selle pargi ühest artiklist, kus pereisa räägib piirkondades olevatest parkidest ja kiitis seda taevani ja käsi südamel see ongi palju ägedam park kui see, kus meid sunnitakse minema ja minu meelest see sunnitud park on palju kahtlasem, seal palju rohkem mingeid kahtlaseid vendasid. 

Ühesõnaga, ühel õhtul üritasin ma siis rääkida pereemaga uuesti, kas see park on okei, kuivõrd mul kästi edaspidi igakord küsida, kui ma kuskile tahan minna. Ja pereema oli nagu mingi teiselt planeedilt, ei saanud üldse aru, millest ma räägin ja ma läksin lõpuks nii närvi, et kuigi ma temaga ikka rääkisin rahulikult, siis sees oli täielik tornaado ja mõtlesin, et tead mis, fuck this shit, mina viin lapse sinna mängima. Ja viisingi. Ja jäimegi ellu. 

Veel, enne kui ma haigeks jäin, veetsime me ju 30 tundi järjest koos, sest vanemad tõmbasid ööseks lihtsalt minema. Ütleme nii, et minu jaoks küll natuke kaheldava väärtusega vanemad, kuivõrd neid eriti üldse ei kottinudki, mis me teeme või kuidas ja me ju ei tunne üksteist nii hästi veel. Mõtle, kui ma olen mingi norm vend, tõmban unerohud sisse ja mul savi, et laps üleval või mis iganes. Kuidas Sa jätad lapse nii võõraga.. Aga okei, kahekesi meid igal juhul jäeti ja kuigi öö jäi meil imelühikeseks, sest preili armastab kell 5.30 ärgata (minuga ärkas lausa 5.08), saime me kenasti hakkama. Nii kenasti kui saab mingi viie tunnise unega eksisteerida. Ja mulle hullult meeldis temaga niimoodi koos olla, mulle on alati meeldinud need üleöö hoidmised ja 12-tunnised hoidmised, nagu ma ka varem olen öelnud, sest siis ma tean täpselt, kui palju laps söönud on, kui väsinud ta on või kus ta riided on või kas ma peaks midagi pessu panema või süüa tegema ja nii edasi. Pluss saab natuke päevakava ka nihutada, peaasi, et lõpuks õigeks ajaks voodisse jõuaks. Ja meil läks väga kenasti, meie koostöö läks väga kenasti ning kuigi ma jälle õhtuks nende vanemate peale räigelt vihastasin (siinkohal olgu tänatud kõik need, kes mu kisa alati ära kuulavad, sest vahel polegi rohkem vaja kui ainult välja elada), siis nautisin seda. 

Ja ma sain kingituseks Tiffany’se keti, mis interneti andmetel maksab mingi 400$, nii et.. ole vait Gerli ja tee tööd.

Ja kuna mu viimased nädalad on olnud väga sisukad töötundide mõttes, sest preilil ei ole praegu ühtegi laagrit ja tennisetrennist võeti ta ka ära, on meie päevad 10-17 ja seda sõna otseses mõttes, midagi vahel ei ole. Sellel nädalal õnneks mõned keeleteraapia tunnid on, saab vahepeal kasvõi korraks hingata temast, haha. Seega järgnevalt miljon pilti meist ja sellest, mis me teinud oleme. 

Ajasime üksteisel päid valutama. Mingi anomaalia oli too päev, ma isegi mäletan, et ma rääkisin Sigridile, et keegi ei meeldi mulle ja laps ei meeldi ja kõik on halb ja ta veel tegi mingi viuviuviu ka, nii et ma läksin ekstranärvi ja alumised pildid on täpselt need emotsioonid, selle minust pildi telefon tegi kogemata ja noh, täpselt nii närvi ta mind ajaski. Ja teisel pildil on tema närvis, et kas Sa saad lõpetatud selle pildistamise.

Käisime mingis kriitide tehases, mis tundus mulle kohe “sketchy stuff,” aga no hostema väga tahtis, et me läheks, seega me läksime. Esiteks, ma pole elus nii palju inimesi ühes kohas näinud. Ma arvan, et nad ületasid absoluutselt kõik tuleohutusnõudmised (kui USAs sellised asjad üldse olemas on), sest ühel ruutmeetril oli umbes kakssada inimest. Ja mulle ei meeldi inimesed. Eriti, kui neid on palju. Teiseks, oli see koht täielik raha kasseerimise vabrik, mitte kriidivabrik. Me maksime 46$ piletitele, 15$ eest ostsime veel mänguasju (ok, see oleks võinud ära jääda, aga ma olin too päev vist jälle pahane millegi peale, nii et ostsin tüdrukule midagi ilusat) ja 15$ maksime me veel parkimise eest ka. Kolmandaks, veetsime me neljast tunnist kaks mänguväljakul ja ausõna, seda me saame mujal odavamalt ka teha. See tehas oli nagu enam-vähem äge, aga preili jaoks vist veidi vara, kuivõrd ta ise ei saanud pooltest asjadest arugi, mis seal toimus.

Ma sain alles kaks päeva hiljem aru, et USAs koerad ei tee auh auh, hahaha.

Selle pildi ma kavatsen neile lõpus kinkida mälestuseks. Mu väike kaksik.

Sõitsime loomaaeda. Teate, mida tähendab selline tee wazel rohelisel taustal? See on RALLLIIII TEEE!

Ja täna klubis, basseini ääres

Kaubanduskeskuses läks mul mingi kuus tundi ja siis sõitsin ma tagasi Allentowni ja shoppasin siin Burlingtonis, Rossis ja TJMaxxis edasi. Kusjuures, kõige haigem on see, et kõige olulisem, mida mul osta oli vaja, oli kohver (sest mu suur kohver ju lõhuti ära lennukis) ja ainus, mida ma ei ostnud. Oli muidugi kohver. Ma lihtsalt ei leidnud mitttttttttte kuidagi sellist, nagu ma tahaks. Peaaegu olin nõus ühe Calvin Kleini oma ostma, oli teine ilus sinine ja no, bossikeste värk ju, ikkagi Calvin Klein (haige jutt, ma tean), aga mul on silme ees üks teine kohver ja teise firma oma ja ma lihtsalt pean selle saama. Ma ei tea, kust, kui seda kuskil pole, aga küll ma leian. Mul veel 10 päeva aega. 

Üks õhtu käisin ennast boostimas, käisin tegin küüned korda, kusjuures sel korral ma üldse ei jäänud rahule ja ausõna, ma ei jõua ära oodata kuniks saaks oma Eesti tehniku juurde. Teel koju otsustasin veini ka osta, milleni ma tol korral ei jõudnudki, aga enne pesapalli mängu kulus ta väga ära. 

Kusjuures, mult pole Pennsylvanias mitte kordagi küsitud dokumenti alkoholi ostes. Floridas küsiti iga jumala kord. Tea siis, kas ma näen siin nii palju vanem või enesekindlam välja.