Kruiisil: Miami – Belize – Mehhiko – Miami

Sel aastal plaanisime me juba oktoobris, et lähme kruiisile. Mitte, et see poleks meil lasknud kruiisi ikkagi paar päeva enne osta, aga vähemalt me planeerisime. Lõpuks oli meil valikus kaks reisi, Carnivali laevaga Tampa-Grand Cayman-Mehhiko-Tampa või Norwegiani laevaga Miami-Belize-Mehhiko-Miami. Valikuks sai viimane, mis mulle ka rohkem meeldis, sest esimest kruiisi ma olen juba kaks korda teinud. 

Niisiis oli 12.jaanuaril meil hommikul kell 10 start kodust, kaks tundi kiirteid ees ja igasuguste peatuste ja komplikatsioonidega jõudsime me lõpuks 12.55 parkimismajja, mille me olime varasemalt juba netis broneerinud, maksime 45$ kuue päeva eest ja see oli reaalselt parim hind, mis me leidsime. Sealt võttis meid shuttle peale ja viis sadamasse, kuhu me jõudsime 13.45 ja olime üsna sillas, sest terve laev oli juba ennast check-ininud ja nii ei pidanud me kuskil järjekorras passima, saime kiirelt laeva ja ka kajutisse.

Etteruttavalt ütlen, et see oli meie mõlema esimene reis Norwegiani firmaga ja eks hirm oli ikka alguses, kas on sama äge kui Carnival ja kuidas laev on ja kuidas üldse süsteemid toimivad. Esialgne mulje oli igal juhul super positiivne, kajut oli väga väga ilus, vannituba isegi ruumikam kui Carnivalil. Sarnaselt eelmisele korrale aga arvati ka sel korral, et meie kajutis peaks olema keegi teine kui meie ja nii oli meile üks voodi tehtud, aga meile meeldibki kaisus magada, nii et me seda ei lasknud muuta. 

Esimese asjana laevas läksime muidugi süüa otsima, see on kohustuslik. Laeva ehitus on sarnane kõikidele eelnevatele, et on basseinikorrus, kus on ka õues söömine ja sealt ma endale esimese hotdogi ja friikad haarasingi. Järgmiseks võtsime baarist joogid, tegime kohustuslikud pildid ja lülitasime telefonid offi. Sel korral otsustasime, et ei osta internetipaketti, eelmine kord me ostsime ja see oli ikka täiesti mõttetu raha kulutamine, reaalselt toimis ainult Facebooki messenger. Käisime veel mööda laeva ringi, üritasime aru saada, kus mis on ja kuhu me ennast vedama peame ja läksime siis muster stationisse, sest 3.45 algas hädaabiõppus. Seal käidud, toimus õues Sail away pidu, tantsiti ja lauldi ja tutvustati tiimi. Pärast seda läksime kajutisse magama. Ja oi kui magus see uni oli. Lausa nii magus, et kui esialgu plaanisime me kuuest minna sööma, siis lõpuks jõudsime me sinna alles 19.10. Mis seal ikka..

Mis on Norwegianil keeruline, on see, et kõik ei ole hinnas. Kogu aeg tuleb järge ajada, millisesse restorani me minema peame, kus saab süüa, kus peab maksma. Igal juhul oli meil Freestyle kruiis ehk söö, millal tahad ja kus tahad. 

Esimesel õhtul sai meie valikuks Indigo restoran, kus meil oli super armas teenindaja Filipiinidelt ja nii skoorisime me eelroogadeks steigi tartari (minu totaalne lemmik), taco salati (Bri lemmik), bruchetta, mozzarella pulgad ja kevadrulli ja pearoaks mõlemad sidruni-piprakana koos kuskussiga, mis sisaldas asparagust ja ananassi ja muud kraami. Kana oli ilmselgelt liiga palju, aga see kuskuss, appi kui hea! Magustoiduks valisime kolm kooki, laavakoogi, mingi kirsi-tumeda šokolaadikoogi ja kohvi-kahluakoogi. Parim oli sidrunisorbett. Aamen.

Ahjaa, olles teinud netis kõva otsingu ja teada saanud, et laevale võib piiramatus koguses veini kaasa võtta, võtsime me kolm pudelit. Üks Brigitta kohvris, kaks minu. Arvake mis? Bri kotis olnud pudel jõudis kajutisse, minu omas olnud mitte. Kui mina olin suhteliselt alla andnud ja mõtlesin, et savi, lõpus saab tagasi, eks siis joome kodus, siis mu väike alkohoolikust sõbrannake ei olnud asjade käiguga üldse rahul ja nii läksime me klienditeenindusse küsima, et kus me pudelid on ja miks need meiega ei ole? Pean ütlema, et guest services läks meil ootamatult hästi, selles mõttes, et me saime oma pudelid tagasi selgitusega, et me peame korgimaksu maksma (mida me teadsime ja millega me olime arvestanud, aga millest me polnud aru saanud, oligi tõsiasi, et kuidas seda korgimaksu maksta saab). See, et Bri pudel sisse lasti, oli lihtsalt õnn. Nii, et 45$ asemel maksime me ainult 30 ja saime ikka oma kolm pudelit veini, juhuuu! 

Kell 10 algas tantsuvõistlus ja kuigi ma ikka tükk aega mõtlesin sellest osa võtta, otsustasin lõpuks loobuda ja vaadata, mis see endast üldse kujutab. Show oli vägev, naerda sai täiega ja kõik said räigelt puid alla ja no, väga meelelahutuslik. Ma ilmselt oleks nutma hakanud seal, niimoodi pandi puid alla seal. 

Edasi me.. trummipõrin.. läksime sööma. Brigitta ennustus, et esimese päeva lõpuks oleme 5 poundsi juurde võtnud, läks lõhki juba paar tundi enne, ma arvan. Igal juhul kesköö snäkiks said kanatiivad ja nachod. Ja kui me algselt plaanisime kell 12 diskole minna, siis pärast söömist arvasime mõlemad, et uni on päris hea ja kesköö paiku magasime juba mõlemad. Mõnusad mutikesed ikka.

Teisel hommikul ärkasime 10.30, aga kella keerati ja nii oli see alles 9.30 ja meil parajalt aega hommikust sööma minna. Valisime laeva tagaosas ja õues asuva restorani, sõime eggs benedicti ja omletti ja tomateid ja nautisime vaadet ja elu.

Edasi tahtsime basseini äärde minna, aga selle laeva reis on totaalselt väljamüüdud, nii et võite aimata, mis seis oli. Jalutasime mõne aja ringi, leidsime toolid, tassisime need enda jaoks mugavasse kohta ja heitsime pikali, päike võta meid. Pikali jäime järgmiseks paariks tunniks kuni lõpuks tundus, et aitab ka. Vahepeal mängiti üks mäng ka, see minu jaoks jäi väga lahjaks, kuivõrd Carnivalil on neid mänge merepäevadel hommikust õhtuni.

Kella kolmest läksime jõusaali, kus jooksmine oli üpris võimatu missioon, sest laev kõikus paremale ja vasakule, üles ja alla, õhku ka väga polnud ja veidi oli paha olla ka. Aga mis seal ikka, sai tehtud see trenn ja pärast oli hea olla, pesu ja lõunauni.

Pärast lõunaund panime ennast valmis ja läksime siis õhtust sööma, sel korral Summer Palace nimelisse restorani, mis oli pisut luksuslikuma välimusega, kuigi sama menüüga, mis esimesel õhtul olnud Indigo. Sel korral võtsime eelroogadeks bruchettad, tuttavad juba eelmisest õhtust, uutena spinati ravioolid, risoto spinati-juustuga (meie totaalne lemmik, OMG kui hea see oli!!!), Caesari salati ja mingi pasteedi moosiga. Viimast proovisin mina imetillukese tüki ja isegi see ei olnud minu maitse järele.  Pearoaks võtsime mõlemad fettucine Alfredo pasta, Bri seentega, mina ilma. Maitses väga hästi. Magustoiduks skoorisime rainbow sorbee, kookose-mangokreemi koogi ja õunapirni mingisugune kompott. Ütleme nii, et meeldejääv ei olnud neist ükski. Kusjuures, tuleb tõdeda, et magustoidud on üldse Ameerikas väga nõrgad ja seda ma olen juba ammu pidanud tunnistama, ei saa ikka ema hapukoorekoogi vastu mitte keegi.

Pärast õhtusööki ja järjekordset pudelit veini, taarusime peasaali, kus toimus publikumäng “vastabiellunud või mitte nii väga.” Üsna sarnast mängu mängitakse Carnivali laevadel ka, valitakse publikust neli paari ja need siis vastavad küsimustele ja peavad saama ühesugused vastused. Nalja sai korralikult, lisaks proovisime ära päevajoogi “rebellious fish,” mis sisuliselt oli Mimosa+vodka. No see oli ikka päris njomnjom. Kui mäng läbi sai, jooksime ruttu 13ndalt tekilt 7ndale, kus algas tantsijate show ja kuigi ma esialgu olin päris pettunud nii nende kvaliteedis kui shows üleüldiselt, siis lõpuks enam nii negatiivne tunne ei olnud. Kogu aeg oli aga kuklas tunne, et nad üldse ei harmoniseeru omavahel ja kuidagi ei olnud selline klass nagu ma olen harjunud nägema. Mis seal ikka..

Hiljem algas 13nda teki klubis disko ja läksime ka sinna, tantsisime isegi mõne aja ja kui muusika läks meie stiilist välja, vudisime O’Sheenani jälle sööma, sõime oma kanatiivad ära ja vajusime kajutisse tuttu. 

Kolmandal hommikul oli meil äratuskell kell üheksa, ärkasime rõõmsalt (tegelt mitte nii väga), panime riidesse, läksime õuetekile sööma, taas kord valikuks eggs benedict ja paar muud asja kõrvale ning laev oli omadega jõudnud Belize’i. Minu 52.riik. Ütleme nii, et kui me eelmisel päeval pakutud ekskursioone uurisime, tõdesime mõlemad, et ükski neist polnud 100% kutsuv ja teine probleem oli see, et kõik nad olid sadamast nii kaugel, et edasi-tagasi sõidule kulus 3 tundi. Seda me kumbki teha ei tahtnud. Niisiis mõtlesime, et jääme siis sadama alasse ja vaatame, mis seal pakutakse. Pakuti seda, et kogu saareke oli ehitatud turistide jaoks, rannaala, bassein, restoranid, veebaarid, poekesed siin ja seal. Kahju veidi oli, et päris Belize jäi nägemata ja kogemata, aga no mis Sa ära teed, kui see nõnda kaugel oli. Meie valikuks sai basseiniala, kuhu me sisenesime juba kookosejookidega (väga väga väga halb otsus meie elus, see jook oli õudne, kookosevesi ja rumm). Järgmiseks valikuks sai hoopis basseinibaarist margariitad, minu oma njomnjom, Bri oma jälle halb otsus. Lõpuks me skoorisime endale suveniiripudelites margariitad, Bri tavalise, mina sinise vaarika oma. Mina rahul, Bri mitte, haha. Kogu päeva (nali, me pidasime umbes kolm tundi vastu) veetsimegi basseini ääres päevitades, temperatuur oli ülemõistuse ja päike tahtis viia ajust viimsegi mõistuse.

Umbes kella kolmeks kõndisime me laeva tagasi, sest enam ei kannatanud olla ja kõht läks ka tühjaks. Lisaks oli meie jaoks täielik pettumus, et saarel puudus 100% Internet. Kolmas päev ilma internetita.. 

Laevas otsustasime kiirelt midagi süüa, valikuks sai kanawrap, caprese amps, väike pizza, jäätis ja paar muud asja. Toidu üle ei saanud küll otseselt kurta, 99% kõik maitsvad asjad. Kui kõhud täis, läksime tuppa magama, sest no tõesti energiapatarei oli täiesti tühi. Ja me magasime reaalselt kolm tundi. Kuniks oli aeg ärgata, et *trummipõrin* sööma minna. Valisime ka sel korral teisel õhtul olnud restorani, kus teenindus küll oli kehvem kui esimesel õhtul, aga vähemalt oli avaram restoran. 

Sel korral eelroogadeks kana-lehtsalatiwrap, kartuli-juustusupp, Aasia ribi moodi liha koos juurvilja kevadrulliga ja pirni-gorgonzola juustu salat. Bri lemmikuks jäi supp, minul kanawrap, aga otseselt mingit erilist muljet ei jätnud mulle ükski. Pearoaks võtsime mõlemad grillitud bbq mixi, kus siis olid ribid, kana ja bratwurst koos sweet potato friikatega. See bratwurst oli nii jäle, et ma tahtsin pärast proovimist pildi tasku panna ja Bri minu reaktsiooni peale otsustas seda üldse mitte proovida. Tark mõte. Magustoiduks tellisime banaanikompoti vanilje jäätisega, brownie s’moresi ja tiramisu. Brownie oli nii kuiv, et vaevalt läks kahvel sealt läbi ja tiramisu nii märg, et oleks need kaks omavahel kokku pandud, oleks super olnud. Banaanikompott maitses imehästi, ma ei tea, kas põhjus oli selles, et ma pole septembrist saadik banaani söönud või see tõesti oli hea, aga nautisin oma kahte ampsu nii nii väga.

Pärast õhtusööki vaatasime korraks teatrisaalis olevat show’d, kus sel õhtul olid õhuakrobaadid ning läksime siis 13nda teki klubisse, kus algas ideaalse paari mäng. Kutt, kes seda mängu läbi viis, oli väga laheda huumoriga, ma usun, et temast saab üsna pea päris kruiisidirektor, aga põhimõtteliselt sellega huumor piirnes ka. Mängus osalenud paarid olid lihtsalt kuidagi nii tuimad ja kuigi teatud mänge vaadata oli naljakas, siis ei olnud midagi nii erilist. Kõige naljakam koht oli see, kus tüdrukud pidid sidruni läbi kuttide pükste panema ja ühele paaridest anti ülesandeks panna ananass läbi pükste, küll naljaga pooleks, aga see naine oli nii hoos, et ta tegigi selle ära. Mehe nägu võite allolevatelt piltidelt näha, ta polnud just rõõmsaim selle üle, haha. Hiljem läksime õuetekile, kus oleks pidanud olema latiinopidu, aga järsku keeras ilma nii ära, et paduvihma hakkas sadama ja laev hakkas hullult kõikuma ja nii me otsustasime, et see on märk ja tulime hoopis kajutisse magama ära.

Neljanda päeva hommikuks oli laev ennast parkinud Costa Maya sadamasse, mis on siis osa Mehhikost. Mehhikos olen mina käinud juba head mitmed korrad ja sellest ei saa küll kunagi küllalt, nii tore ja soe riik ja armsad inimesed ja njomnjom toit ja tekiila.

Meie ärkasime rahulikult kell kaheksa, käisime restoranis hommikust söömas (üks asi, millega Norwegian Carnivalile ära tegi, oli igal hommikul restoranis pakutav hommikusöök, Carnival pakkus seda ainult merepäevadel), valisime hunniku smoked salmonit, mida sellel laeval me mujalt ei suutnudki leida ja paar pannkooki ning marssisime siis rõõmsalt maale.

Siin olime endale ostnud veepargi ekskursiooni, aga see polnud lihtsalt mingi veepark, see oli Maiade teemaline, suure püramiidiga ja puha. Lisaks oli neil terve hunnik zipline varke, teate küll, see, kus pannakse traksid selga ja siis mööda köit muudkui laskud. Ma polnud seda iial teinud, aga Bri oli ja tema surus ikka, et me läheks ja valisime ikka rahulikult kohe kõige pikema, mis tähendas seitset erinevat laskumist mööda seda veeparki ja džunglit ja võite kindlad olla, et ma oma hääle ka ära karjusin. Õudne, aga samas nii lahe. Jalgevahelt muidugi ei olnud väga lahe järgmisel päeval. Käisime ka ühes torus tuubidega sõitmas, käisime laisal jõel tuubidega ulpimas ja lisaks tegime ühe slaidi, kus tuli olla kõhuli mati peal ja siis muudkui sõita. Tundus väga turvaline ja rahulik, aga oli muidugi kõike muud kui seda. Lõbus sellegipoolest. Igal juhul pärast kõike eelnevat aitas meile küll ja läksime hoopis relax basseini äärde, leidsime baari ja järgmised paar tundi olime seal ja nautisime tekiilat ja mohhitosid. 

Mitu tundi hiljem …

Mõned tunnid hiljem jalutasime veepargist välja, shuttle viis meid sadamasse tagasi ja tuuseldasime seal mõnedes poodides ringi, kuigi soovitud taxfree alkopoodi me ei leidnudki. Mis seal ikka. Sõime ühe kohaliku taco ära, mis oli lihtsalt sealiha ja ananass ja taco, üsna mõttetu. Viimased pildid kail, kuhu nüüdseks oli saabunud juba neli laeva ja läksimegi laeva tagasi. Laevas kiire snakk ja jalutus mööda basseiniala, kus me otsustasime spontaanselt ka mullivanni hüpata. Hea soe. Pool tundi hiljem hakkas vihma sadama (nagu välk selgest taevast) ja see oli taas märk, et aeg on magama minna.

Nii lõbusad olimegi kogu aeg

Mõni tund hiljem ärkasime üles ja no tee mis tahad, see kruiisivärk vist pole meie jaoks, kogu aeg oli paha olla. Mitte nagu kontrollitav paha, vaid süda oli kogu aeg paha. Laev muidugi kõikus sel korral ka ikka rekordiliselt, minu laevaajaloo jooksul ei ole nii pikka aega laev järjest loksunud. Igal juhul panime me end siiski valmis ja ronisime seitsmendale tekile, sest sel korral olime me otsustanud Lotus Gardenis süüa, mis oli Aasia restoran. Ma terve õhtu mõtlesin, kui uhked mõned inimesed oleksid minu üle, et ma ise vabatahtlikult läksin Aasia restorani ja nautisin ka veel sealseid toite. Eelroogadeks võtsime kevadrulli juurviljadega, gyozad ja kalmaarid. Kõik olid suussulavad. Pearoaks võtsime fried rice (otsin eestikeelset vastet) juurviljade, muna ja lihaga, kusjuures ma sõin ära ka oma riisi sees olnud herned ja porgandid (emps plzzz ole uhke). Magustoiduks võttis Bri pähklite ja punaste ubade miskid pirukad koos rohelise tee jäätisega ja mina viie vürtsi šokolaadikoogi. Mõlemad olid ülihead, taldrikusse ei jäänud miskit järgi. Tervet õhtut saatis ka klaverimängija ja hea muusika, maitsev vein ja tore seltskond, tekkis lausa tunne, et tegemist on viimase õhtuga ja aeg on koju minna, aga ei veel.

Õhtuseks showks oli koomik Alex Ortiz, show oli 18+ ja ta pani neid nalju ikka hellalt. Varasemalt mulle pole koomikud meeldinud, sest ma lihtsalt ei saa naljadest aru, aga tema oli päris hea. Ainult üks osa showst oli mingi multikatepõhine ja siis vaatasime mõlemad üksteisele otsa, et mida? No ei tea neid ameerika multifilme. Hiljem, pärast show’d, kolisime kuuendalt tekilt kolmeteistkümnendale, kus toimus glow pidu, kõik olid valges-neoonvärvides riietes ja ausõna, kui see pidu poleks nagu wannabe weekend olnud (ehk muusika puhas tabletikas), siis me võib olla oleks isegi kauemaks jäänud, aga sel korral meie etteaste tunnike ja ausalt öeldes juba see oli suurepärane, arvestades, kui “paljudele” pidudele me eelmistel päevadel jõudsime.

Viies päev algas meile mõlemale lõpuks äratuskellata veidi pärast üheksat. Ujumisriided selga, basseinitekile, kiire ülevaade kinnitas, et vabu toole on 0 ja läksime optimistlikult sööma. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Väike vahemärkus, siin on hunnik masinaid, kust ühest august saab jääd ja teisest vett ja igal pool on sildid, et ärge oma veepudeleid täitke, aga kus ma siis täidan, kui kuskil ei tohi, eksole?! Ühesõnaga, me lõhkusime ühe nendest masinatest kogemata ära. Alguses arvasime, et korraks, aga kui päev hiljem oli pandud silt “out of order,” siis korraks oli veidi piinlik küll. Igal juhul, kõhud täis, läksime optimistlikult ikkagi otsima lamamistoole ja me lõpuks ka leidsime need, aga tuul oli nii mega, et reaalselt isegi mu e-luger lendas minema. Paras katsumus oli seal vastu pidada, aga viimane päev, viimane päike. Ilu nõuab ohvreid, ei ole midagi teha. Õue jäime me järgmiseks neljaks tunniks ja taas pidime pettuma merepäeva tegevustes, milleks seekord oli jälle üks mäng. Üks ainus nelja tunni jooksul. No täielik komöödia. Mis seal ikka, jäigi rohkem aega raamatute lugemiseks, lugesin ühe läbi ja teisest veel pool.

Kella kolmeks plaanisime me minna teatrisse meeskonna mingit show’d vaatama ja haarasime enne kiire snaki, milleks sai meie üks ja ainus burger laevas terve kruiisi jooksul. Show ise oli selline nii ja naa, erinevad töötajad laulsid ja tantsisid ja mõni oli päris äge, aga enamik selline viienda klassi playbacki etteaste. Lõpus tuli kruiisidirektor veel paari nalja rääkima ja oligi etendus läbi.

Meie läksime kajutisse, panime riided selga ja vedasime ennast trenni. Ja ei mingit lõunaund, sest selleks ei jäänud lihtsalt aega. Tegime hoopis üle tunni aja jõudu ja veetsime siis 20 minutit aurusaunas, kus lasti ülirahustavat muusikat ja kuhu me mõlemad olime valmis magama jääma. Aga endiselt, selleks polnud aega.

Tagasi alla, pessu, sättima, riided selga ja kella seitsmeks olime taxfree poes, kus olid veel viimase õhtu parimad pakkumised, tegime mõned ostud ja läksime siis õhtust sööma. Esialgu tahtsime Indigosse minna, kus me esimeselgi õhtul käisime, aga seal oli järjekord pool tundi, nii et kolmas kord Summer Palace. 

Eelroogadeks seekord bruchettad (tuttavad juba esimesest õhtust), brokkoli-juustusupp (isegi mina, jaa), tomati-mozzarella-pesto salat ja tortilla chipsil miskisugune ubade-pico De gallo-guacamole kraam, väga maitsev. Pearoaks mul pasta punase veini marinaadis lihaga (nomnomnom) ja Bri võttis peekonis kana gritiga. Magustoiduks haarasime kiirelt banana spliti ja koogikese. Kui valida oli aeg, ütlesin Brile, et mina võtan magustoiduks kõhuvalu, sest banaan, jäätis ja vahukoor kokku on minu jaoks ikka megakombo. Tubli lapsena sõin siiski kaks ampsu ja jätsin ülejäänud järgi.

Kella üheksaks läksime klubisse, kus toimus sugudevaheline võistlus. Etteruttavalt ütlen, et naised võitsid. Ilmselgelt. Ei olnud jälle midagi erilist, aga natuke huumorit sellegipoolest. Kella kümneks kolisime teatrisse, kus toimus legendide show, esinema tulid Elton John, Tina Turner ja Michael Jackson ja ilma naljata, need kolm olid nii 1:1le, et Brigitta pidi mulle esimese ajal lausa ütlema, et see on hea grimm, sest mu nägu oli lihtsalt wooooow. Tantsijad tantsisid ka mega hästi ja tõesti, lõpuks ometi üks hea esinemine. Show lõpus kutsus kruiisidirektor kõik töötajad veel lavale, alates housekeepingust ja lõpetades igasuguste manageridega ja see oli tõesti tõesti väga armas.

Hiljem tulime kajutisse tagasi, pakkisime kohvrid ära, need tuli jätta välja enne keskööd ja nii me keskööl ka juba unne suikusime.

Üks naljakas fakt meie reisist – Brigitta oli lost terve aja laevas, ei saanud tema aru, kus on esiosa, kus tagumine, kus on meie kajut, kus on restoran. Viimasel õhtul kõndis ta isegi teatrist vales suunas, mis sest, et teater reaalselt tema kõrval oli. Nii nunnu. 

Viimasel hommikul ärkasime veidi enne seitset, sest ümberringi juba laamendati ja umbes 7.30 läksime ka üles tekile viimast korda sööma. Kahju oli sellest, et viimasel hommikul enam eggs benedicti ei antud ja nii pidin kurvalt sööma munaputru, mis polnud pooltki nii hea. Miami ei kostitanud meid just eriti sõbralikult, paduvihma sadas ning sadamas oli ulmeliselt pikk järjekord, mis nagunii väsinud olukorda eriti palju paremaks ei teinud. Õnneks on minul siinkohal täielik empsi iseloom, et ma ei lähe närvi, kui ootama peab või kui ootamatult näiteks üldse tolliametnik minema jalutab ja terve järjekorra ootama jätab, sest noh, mis seal ikka närvitseda, nagunii olukord ju ei muutu. Lõpuks saime välja, leidsime shuttle parkimismajja ja kella kümneks istusime jälle rõõmsalt autos, et sõita Vero Beachi poole ja läbi me vahva kruiisike saigi.

Kui ma nüüd lõpetuseks asja kokku võtan ja Norwegiani ja Carnivali omavahel võrdlen, siis pean tõdema, et pigem ma Norwegianit enam ei valiks. Mitte, et nad oleks halvad, aga Carnival on parem. Carnivalil on rohkem aktiivsust, mänge, elavam elu laeval. Samas Norwegian võitis kindlalt sellega, et lapsi nägime me kokku võib-olla 10, Carnival on lapsi paksult täis. Söökide poolest oli minu jaoks kindlasti Norwegian põnevam, sest kõik oli uus, aga head on mõlema laeva peal. Suur miinus Norwegianile on kohustuslik 20% tip, mis läheb igale tsekile automaatselt juurde ehk näiteks ostes 30$ pudeli veini, maksad selle eest 36$. Tahad või ei taha, lihtsalt maksad. Jookide hinnad muidu on suhtelised samad mõlemal laeval. Teenindus on super mõlemal laeval. Ja kruiisihindade poolest mulle tundub, et enam-vähem on see klass neil sama, võib-olla õige pisut on Carnival odavam, kuivõrd mulle endale tundus, et Norwegianil läks lõpus ostes makse nii palju juurde, et Carnivalil see summa minu meelest on väiksem.

Ja ei saa jätta mainimata jällegi super seltskonda, aitäh Brigi, et olemas oled. Just nii õnnelik olengi: