3 kuud Ameerikas
Täna oli erakordselt palju tähistamisi ühes päevas. Esiteks tiksus täis minu kolm kuud USAs. See aeg on küll nii ruttu läinud, et kui järgmised kuud sama ruttu lähevad, siis ma olen vist Eestis tagasi kiiremini kui üldse aru sain, et ära oleks olnud. Selle kolme kuuga olen ise natukene muutunud ja elu minu ümber väga palju muutunud. Nagu täna ühele oma sõbrale ütlesin: “Mine ise ligi 7000km kaugusele kogu oma senisest elust ja vaata, mismoodi maailma vaatama hakkad.”
Teiseks tiksus täis aasta päevast, mil kohtusin ühe vägagi erilise inimesega minu elus. Ja mis sest, et mind ei ole praegu seal tema kõrval ja mis sest, et asjad on nii nagu nad on, ei vähenda see ju ometi minu suurt armastust tema vastu.
Ja nüüd viimased uuendused siit Mikidemaalt. Esmaspäeval hakkas tööpäev kell 8 hommikul. Mul oli tunne, et ma ei mäletagi, millal see viimati juhtus, sest no nii lebod tööpäevad on olnud. Adam oli kodus ja erinevalt tavapärasest ei lahkunud ta koos Ameega ja oma autoga. Mingi hetk ütles, et mina pean ta ära viima. Viisime siis Evie kooli ja siis viisin Adami ka kuskile ma ei tea kuhu, saime veel hullult nalja, kuna Adam on kaardilugemises ikka väga koba ja nii pidin ma mitmel korral oma rallimise oskusi näitama, haha. Kohale me jõudsime, Adami maha jätsime.
Edasi sõitsime Graemega koju tagasi, siis oli juba snacki aeg ja mängisime veidi õues ning hullasime niisama. Aeg tiksus kiirelt ja oli aeg Eviele järgi minna. Ma polnud koolis vist 3 nädalat käinud. Lausa võõras tunne oli. Koju jõudes tegin lastele lõuna, väiksed multifilmid ja läbi kisa magamaminek. Läbi kisa sellepärast, et pühapäeval keerati kella ja ega lapse organism aru ei saa, et midagi muutus ning nad olid magamamineku ajaks juba päris soodad.
Uni venis ka pikale, Evie ärkas pisut enne nelja, Graeme ajasin kella neljast üles, aga ta oli kuri ja passis voodis poole viieni. Amee tuli juba nelja ajal koju, koos saja poekotiga, aitasin need siis sisse tassida ja pakkisime asjad lahti. Tõi mulle ekstra-šokolaadi krõbinaid, sest me ükskord rääkisime, et mulle meeldib süüa selliseid krõbinaid, mis piima maitset muudavad (sest piim mulle ei maitse) ja et lemmikud on šokolaadiga. Nüüd siis sain šokolaadipadjakesed, mille sees on šokolaadikreem. Jaa, väga põnev. Caesari salatit sain ka, mingis kotikeses, Amee ütles, et ta ei suuda enam vaadata, kuidas ma selle pärast alati ekstra poodi sõidan. Ja apelsinimahla sain ka, küsimata.
Sellega seoses Amee uuriski, et kas Eestis juuakse ka pudelivett. Rääkisin siis meie filtrisüsteemist ja kraaniveest, pudelivee joomist olen ma ka kohanud, aga mitte nii nagu siin, et on 0,5 liitrised pudelid ja terve blokk. Küsis, kas minu jaoks on vahet. Hakkasin naerma ja ütlesin, et vesi on vesi.
Pärast tööpäeva skaipisin veel Kristoga ja poole kõne pealt viskas arvuti ekraani mustaks ja nägemist. Tee, mis tahad, tööle ei hakka. Kristo juba otsis mulle kõik Delli garantiilehed välja, kirjutasin telefoninumbri üles ning lippasin ruttu kooli.
Koolis oli alguses tore, aga siis hakkasime õppima igasuguseid pöördeid ja jumal teab mis asju ja no siis jooksis mul küll kokku kõik. Ei ole naljaasi ikka võõras keeles uut keelt õppida. Õnneks on see õpetaja supermõistlik ja sai mu näost kohe aru, et asi ei klapi ning küsis, milles mure ning kui ma oma küsimused küsitud sain, tundus isegi loogiline. 20 minuti pärast hakkas kogu nali otsast peale. Nii kaua kuni ma õpetajat inglise keeles kuulan ja kaasa mõtlen, on kõik korras, aga nagu ma tema juttu peas eesti keelde tõlkima hakkan, läheb kõik vussi. Õnneks lõppes tund seekord 30 minutit varem ning kuna mu tuju täitsa null oli, tühistasin kõik edasised plaanid, ostsin endale jäätisekokteili ja sõitsin koju.
Õpetaja andis kommi |
Kodus siis skaipisime Michaelaga ning ma vaatasin oma hispaania keele uuesti üle, rahulikult ning nüüd saan aru küll. Tegelikult see meeldib mulle väga. Lihtsalt ma paraku olen selline, et kui ma millestki kohe aru ei saa, siis ma saan enda peale kurjaks ja siis ei saa kõigest edasisest ka aru.
Öösel magama läksin jälle liiga hilja, ema jõudis küsima tulla, miks ma ei maga. Iga kord kui ma kaua üleval olen, siis ma hirmuga ootan kuni ema tuleb, haha. Hommikul äratus oli kell 11.30. Tänane öö oli jälle paksult unenägusid täis ja hommikul kulutasin kohe tükk aega sellele mõtlemisele. Viimasel ajal on väga tõetruud unenäod kodustest ja kõigest, mis Eestiga seotud. Igatsust ei ole endiselt peale tulnud, see vähemalt hea.
Tööpäeva alustasin 12.30 ning jõudsin vaevalt lastega mõned sõnad vahetada kui juba oligi uneaeg. Ja oiii kui pikaks see täna venis. Evie ärkas kell neli, Graeme lõpuks tõstsin pärast viite lihtsalt voodist välja, kui oleks temast sõltunud, oleks vist hommikuni maganud. Kuna ma siis olin parajalt täbaras olukorras, ajasin lapsed õue ja jooksime kaks tundi õues ringi. Tuppa tagasi, tegime mingi õhtusöögi laadse asja, haha, sõid kaneelirulle.
Siis tegime veel vanni. No erakordne, kui palju vett nad suudavad vannist välja ajada. Kogu vannituba ujus jälle. Erakordselt lihtsalt sain nad pestud, pidžaamad selga, väike ülevaade Lottele ning rääkisime Eviega juttu. Ei teagi, kust ta selle peale tuli, aga küsis, millal mu ema ja vend külla tulevad ja küsis, mis nende nimed on. Ja uskuge või mitte, aga Egert tuli nii puhtalt välja, et mu suu vajus lausa lahti. Pisut pärast kaheksat igal juhul panin mõlemad lapsed uuesti voodisse ja pool üheksa magasid. Minus on ikka väga segadus, kust nii palju und võetakse.
Mina siis lülitasin ennast USA presidendivalmiste peale, see algas täna juba kell 7 õhtul ja kestab kella kaheni öösel. Vahepeal tuli Amee koju, küsis, kas ma tegelt ka vaatan seda.. Ja siis rääkisime niisama mõnusalt juttu, lugesin täna erinevaid juhtumeid teistel au-pairidel ning rääkisin Ameele ka, ja tema rääkis oma teadmistest ka. Naersime koos.
Näiteks lugesin, kuidas ühel tüdrukul tekkis boyfriend siin ja oma hostemale sellest rääkides ostis too talle kondoomid ja palus ettevaatlik olla. Lisaks üks tüdruk, kelle pere luuras teda kaameratest ja luges tema texte telefonis ja ühel õhtul 11.30 nägi hostema Facebookist, et tüdruk oli üleval ja kirjutas talle, et ta magama läheks. Rääkimata sellest, et ta oma autot kusagile minemiseks kasutada ei võinud. Päris hull.
Kella 11 ajal läks Amee magama, aga mina ikka pingsalt jälgisin presidendi valimisi ja poole kaheteistkümne ajal saigi valik tehtud – järgmiseks neljaks aastaks Obama kordusele! Ma olen superõnnelik. Ja veel eriti õnnelik olen selle üle, et nii Cincinnati kui ka kogu Ohio hääletas Obama võidule.
Jaaaa! Ma tulin sama ütlema. Esilehel kohe olemas ja igapäevaselt vaatan-loen 🙂
seega jätka samamoodi!
Pean mainima, et juba pikemat aega on Sinu blogi minu lemmik. See on mul lausa esilehel, et pean ainult ühe kliki tegema ja olengi siin. Hommikuti on peaaegu alati esimene lehekülg, kuhu ma lähen, Sinu blogi. Väga hea on vahelduseks lugeda midagi muud, kui praegu Eestis kuulsust koguvad ilublogisid. Ja üleüldse mulle meeldib, et Sa kirjutad asjadest üksikasjalikult, sest nagu näha, Ameerikas tõesti on kõik teistmoodi ja tore on sellest kas või blogis lugeda, kui just ise kunagi seda kogemust ei saa:) Keep up the good work! :))