Ma ei ole mitte kunagi rahul. Tahtsin gümnaasiumis minna teise kooli. Läksin. Paari kuu pärast kahetsesin oma otsust rängalt. Pärast gümnaasiumi tahtsin ülikooli, ise valisin, ise läksin, olin rahul ka. Mingi aja pärast jälle ei olnud. Läksin teise ülikooli, valisin oma lemmiku eriala, olin nii rahul kui veel olla sai, aga ometi ei olnud ma…
Sellel nädalal oli mu väikse neiu sünnipäev ja ta sai ametlikult kaks! Kinkisin talle Maša telefoni, mis röööögib üle toa, ühe kleidi-retuuside komplekti ning paksud vildikad. Hostvanemad kinkisid talle ka hunniku Maša ja Karu asju, seega võib vist aimata, kes ta lemmik tegelane on praegu. Nädala algus oli ilma poolest jama, vihma sadas ja me…
Mäletan, et rääkisin Karolinile, et loodan, et ta on jalka ajal veel siin, et siis saame ühe korra pubisse minna jalgpalli vaatama, et ma täiega tahaks näha, miuke see kohalik melu on. Nüüd on juba nii, et jalgpalli saab mu elus kuidagi eriti palju olema, sest tundub imelik mitte vaadata, kui juba sai hakatud vaatama. …
Pärast viite aastat suudeti siis jälle kokku panna Naabrist Parema saade ja kuivõrd see eelmisel korral meeldis mulle tä-i-e-ga, siis ma olin hullult ootusärev. Ka minu sõbrad mõtlesid mitmed kandideerida, aga lõpuks lõid põnnama, seega tuli mul lemmikud valida olemasolevatest paaridest. Kohe alguses märkasin Triinut ja Tanelit, sest nad on Peetrist pärit ja postitasid sinna…
Alustuseks tahan öelda aitäh kõikidele, kes Blogiauhindadel minu poolt hääletasid ja mind “Elu välismaal” kategoorias sellega neljandale kohale tõstsid. Minu meelest üli üli lahe ja vägev saavutus, järgmisel aastal osalen kindlasti jälle ja lähen oma võidule järgi ka (ha-ha-ha). Siinkohal mainin ka ära kiituse Mari-Leenule, kes sellise ürituse püsti pani ja ära tegi ning loomulikult…
Ühel laupäeval kohtusin (tegelt küll juba reedel korraks) uue majaelanikuga, Jonathaniga, kes on belglane, elab Brügges (ja kutsus mu juba külla). Ta on ülilahe kutt ja ilmselt parima inglise keele oskusega siin majas, sest ta oli esimene, kellel polnud mingit probleemi minuga rääkimisel. Okei, Eva on ka päris edukas selles. Igal juhul kui me olime…
Juba on juuni käes, naljakas, pool aastat tagasi võtsime vastu uue aasta ja ma mäletan seda, nagu see oleks olnud eile. Kuidas me olime nii kurjad, et taksot ei saanud ja pärast selle üle hoopis õnnelikud, sest väljas oli Alaska. Ja see oli kuus kuud tagasi.. aeg lippab ikka. Kogu nädala on mul olnud täiesti…
Mul on neid nii-öelda tähtpäevi juba nii palju, et varsti on igas kuus miski mälestus ja meenutus. Alles eile möödus kolm aastat päevast, mil ma lahkusin Ameerikas Amee ja Adami juurest ehk sisuliselt päevast, mil lõppes minu american dream. Igal juhul täna, 5.juunil, aasta tagasi, alustasin ma oma teekonda kruiisilaevale. Ma lahkusin salaja, mu sõpradest…
Nagu viimati kirjutasin, siis esmaspäeval olid Geelika ja Silver plaaninud minna sõja- ja automuuseumisse, Juubeliparki. Olin neile joonistanud kava, kust-kuhu-millega, aga noh, see läks viltu juba esimeses punktis, kus trammipeatus oli ootamatult hoopis maa all. Maa all, see tähendab, et maa peale tulemiseks on umbes neli erinevat kohta ja tõenäosus, et nad tuleks välja just…