2 päeva !!

Ma ei jõua oma päevasid enam ära lugeda, jäänud on veel neljapäevane tööpäev, mis on mõneti naeruväärne ja siis reedene tööpäev, mis on veel naeruväärsem ja siis juba laupäeva hommikul läheb tegutsemiseks, jee-jee! Ja laupäev tuleb pikk ja põnev. Ma niiiiii excited!

Olgu, kolmapäevane tööpäev. Graafikujärgselt oleks pidanud olema 9.00-18.00, aga teisipäeva õhtul rääkisime Adamiga selgeks, et hommikul tuleb koristaja, seega ta viib Evie ise kooli ja võtab Graeme ka kaasa ning tsillib temaga siis väljaspool maja. Minu tööpäev algas pärast kooli, umbes 11.30 paiku. Adam oli väga üllatunud, et koristaja ikka veel siin oli, mina ei osanud üllatunud olla, kuna tavaliselt on mul kolmapäeviti vaba päev ja mul pole halli aimu ka, mis kellani ta siin olema peaks.

Lõpuks oli lastel lõunasöögi aeg, aga süüa tegema ei saanud minna, koristaja oli all. Olin siis nagu mõni missioonil agent, käisin alt süüa toomas ja tegime pikniku ülemisel korrusel. Kui uneaeg kätte jõudis ja koristaja endiselt tolmuimejaga all kolistas, läks asi juba imelikuks, siis sain mina ka aru, et ta kuidagi kauaks jäänud. Panin lapsed siiski magama ja koristaja läks lõpuks alles poole kolme ajal ära. Õhtul rääkisin Adamile, ta oli nagu üllatunud ja segaduses sama aegselt, et kas koristaja hängib lihtsalt päeval nende majas. Ta koristas alumist korrust põhimõtteliselt 4 tundi.

Uinakust ärkasid mõlemad lapsed samaaegselt, seega ma siis üritasin korraga vahetada Graeme mähkmeid-riideid ja anda Eviele juhised, kus tema tantsuriided on. Poole tegevuse pealt kuulsin, kuidas Adam ka koju tuli. Adam palus, et ma Eviele tantsimiseks soengu teeksin. See kujutab endast täiesti tavalist patsi ja paela sidumist veel sinna, aga ta ütles, et tema jaoks on see patsikummi panemine lihtsalt meeletult raske. Mind ajas nii naerma.

Tantsutunni ajal vaatasime meie Graemega kodus Lottet ning tsillisime niisama ja kui Adam ja Evie ka koju tulid, oli mingi õhtusöögi moodi asi ja ajasime juttu kõik koos, sai korralikult naerda jälle. Graeme ei ütle oma emotsioonide väljendamiseks sõnu, ta nagu ümiseb või häälitseb ja mina näiteks saan juba päris hästi aru, mis hetkel ta küsib salvrätikut, millal tahab piima või süüa või mida iganes. Täna oligi nii, et Graeme hullult riidles Adamiga ja tahtis midagi ja Adam oli jumala segaduses, andsin siis Graemele salvrätiku ja vaatasin etteheitva pilguga Adamile otsa “Nooo kuidas Sa siis aru ei saanud?” Haha! Niimoodi tögamegi kogu aeg siin, väga kift, et mu perel minuga sarnane huumor on.

Tänase päeva tippsaavutus oli viie tunnine Skype kõne Killu ja Alvariga. Väga hull. Killul on nagu mingi missioon mulle eesti keelt meelde tuletada, käib ja jutustab, haha. Tegelikult väga tore on, teeme neid 100 päeva tasa, mis me üldse ei rääkinud.

Õhtul siis juhtus mitu asja. Hm, rääkisime Joshiga, oma erimeelsustest, ja jõudsime lahenduseni. Mis sest, et mulle see üldse ei meeldi, aga vähemalt sai selgeks räägitud. Lisaks käisime Robiga, kellega me juba tükk-tükk aega suhelnud olime, aga kiirete graafikute tõttu polnud kohtunud, õhtust söömas. Tema valikul ja “päeva-emotsioonil” läksime Mehiko restorani, “El Grande Rancho” kohanimeks. Teenindajad olid kõik mehiklased ja menüü oli mulle nii võõras kui veel olla saab. Lõpuks tellisin tacod, sest neid olin hotellis saanud ja need vähemalt maitsesid mulle.

Pärast õhtusööki käisime veel Starbucksis, jõuluteed joomas, mina ei osanud midagi valida ja teenindaja tegi mulle mingi segu mitmetest erinevatest, võõras ja mitte minulik (sest ei olnud üldse magus), aga imehea. Lisaks oli seltskond superhea, sest kuigi tegemist oli noore ameeriklasega (mis minu kogemuste põhjal tähendab lolli inimest), oli ta ääretult tark, ta teadis isegi seda, et Eesti on Läänemere ääres ja et me ei saa presidenti valida ja et meil oli enne eurot kroon. Wow. Mu suu jäi tõesti lahti. Arvestades eelmiste päevade emotsiooni, oli see õhtu täpselt õiges kohas ja täpselt õige huumoriastmega. Olin rahul.

Kuskil kümne ajal jõudsin koju tagasi, pugesin oma tuppa ja sisustan oma aega endale jõulukingituse tegemisega. Aitäh siinkohal Merlinile, kes mulle infot jagas, nüüd ma nagu väike laps oma suures rõõmus.

Läksime õue, Graeme keeldus midagi muud jalga panemast ja sokkide ära võtmisest keeldus samuti. Niisiis sai tulemus selline

Meisterdasin ise Eviele kommidest kaelakee, ta oli nii õnnelik, ütles, et olen parim au-pair terves maailmas

Tänane piknik teisel korrusel. Evie pildil näete jõulukingituste kataloogi, ta valis endale juba 12 asja välja. Ulme.

Minu kaart Madelenele: Just wondering what you’ve been up to.. because you’re one of my favourite people in the whole wide world. Dear Madelene! This is so unfair we just met and now you already leaving. But I still believe we will see again. We have shared a lot together and there are not enough words to say what your friendship has meant or how special you will always be to me. I hope your flight home will be without problems and you will be happy whatever life will bring to you. You are part of my heart, now, tomorrow, forever. Love, Gerli