19.-20.juuni, Horvaatia ja Itaalia

19.juuni, päev 15, Rijeka.

Hommik algas paduvihmaga, seilasime Rijeka (Horvaatia) poole ja ilm läks aina koledamaks. Inimesed ei läinud seetõttu ka kajutist ära ja nii see hommik venis ja venis. Ma tegelesin terrassil akende pesuga (ma tean, et väga kaval vihma korral) ja igakord kui ma uuesti õue pidin minema, mõtlesin, et suren ära. Jääkarude maalt pärit küll, aga jeebus kui külm ja märg. Mul oli IPM ehk maale ei saanud, andsin oma vaba päeva Nilale, et ta saaks oma perega kohtuda. Ta kohtumine perega läks nii hästi, et ta sai teada, et sai scholarshipi Korea ülikooli ja lahkub kahe nädala pärast laevalt. Talle eriti nagu nii ei meeldinud ja võite ettekujutada, kui happy puppy ta nüüd veel on. Veidi oli isegi kade meel, kogu see situatsioon, et nägi peret ja saab ära minna ja saab scholarshipi. Mitte, et ma tahaks ära minna, aga see on nagu väiksena suvel laagrites, et kui teistele tuldi külla või järgi, oli väike kadedus sees.

Igal juhul magasin ma lõuna maha ja Lolly aitas mul valetada Paolole, et ma magan, sest ma ei viitsinud temaga üldse hängima minna. Väga armas temast muidugi. Õhtune töö möödus rahulikult, lõpetasime enne poolt kümmet juba.

Ahhaa meil oli pantry meeting ka. See on päris lõbus, kell kuus saame köögis kokku ümber suure laua, korruste kaupa (kõik 11nda korruse plikad on koos) ja siis räägitakse, mis hästi, mis halvasti, mis muutused ees jne. Seekord räägiti sellest, kui oluline on “do not disturb” märk, põhimõtteliselt kui siis kasvõi kogemata inimest häirida, saab põhimõtteliselt kohe krimka ka kaela. Haha! Jabur. Keegi tüdrukutest oli koputanud uksele, kus oli see silt ja see inimene esitas kaebuse. Kolm kaebust ja ciao pakaa laevake.

Meie kolimine Jenniferiga jäi jälle ära, kuna ohvitseril läks veidi sassi see asi ja nii ei läinud läbi nagu me tahtsime. Ma olin nii endast väljas sellepärast, aga Jennifer lohutas, et me saame ju niisama ka koos olla ja ei ole mõtet kurvastada. Tööl mu asetust aga muudetakse küll, uuest kruiisist enam ei ole Lollyga, olen Marija ja kellega iganes ja mul on 27 tuba!!!! Ma ei tea küll, kuidas see toimib, aga eks siis ole näha. Päris mitu vahetust tehti. Mulle meeldib see, et mind 11ndalt korruselt ära ei võeta, nii saan varsti penthouse attendantiks. Igati lahe oleks ja naised saunast rääkisid ka, et penthouse plikasid on puudu, seega võib-olla mõtleb kontor samamoodi. Neil ju lihtsam nullist õpetada välja kui hakata ringiõpetama kedagi, kes siiani teise korruse peal olnud. Need penthoused on ühed hullud värgid, näiteks Crystal Penthouse ei taha keegi kunagi endale. Ja erinevad on stiilid ka, tavaliste kajutite ja Penthousede stiil ja need lisavidinad, kellel on, kellel pole. Näiteks butlerid on ainult penthouses, ma ei kujuta oma elu ilma nendeta ettegi.

Õhtul toimus pidu. Terve laev elab selles rütmis,  et päev otsa hull töö, aga õhtul lõõgastus. Pidusid oli lausa kaks, üks O-baaris, teine crew baaris. Ma olin teises. Alguses tsillisime Jenniferiga, vahepeal meiega liitusid igasugused inimesed, siis paar kutti ajasid ligi ja lõpuks kui ma olin üritanud juba kolm korda magama minna (iga kord püüdis keegi mu kinni ja vedas baari tagasi), oli kell kaks ja no selge oli see, et hommikul on enesetapp.

Aaja, üks naljakas asi juhtus veel. Sõin mina rahus sööklas, järsku näen, et üks kutt kaks lauda eemal lihtsalt jõllitab. Ma siis naeratasin talle vastu ja nii see jäi. Pärast kui ma olin nõud ära viinud, ootas ta mind väljas, et ennast tutvustada ja minuga tutvuda. Ja siis tegi seda brasiillaste kaks musi põse peale ja ma olin ikka megasegaduses, et mida ta teeb või mida mina tegema peaks. Hiljem ta lisas mu facebookis sõbralisti ka veel. Naljakas see laevaelu ikka, ma varsti ei mäleta enam kõigi nende nimesidki, kelle juuresolekul ilusti käituma peab.

Küsisin Nahazarilt ka kuidagi automaatselt, et kas ta töötab homme ja ta vastas, et muidugi, puhkusele tulid vä? Haha. Siis tuli meelde küll, et meil 7 päeva nädalas töö.

20.juuni, päev 16, Veneetsia.

Hommik oli nii nagu arvata oli. Surm mis surm. Ei maitsenud toit, ei meeldinud riided, külm ja paha. Ükski inimene ka ei meeldinud.

Laev jõudis sadamasse kella üheksa ajal. Sadamas oli kuus kruiisilaeva!!! Ime, et üldse ära mahtusime. Ikka jumala ninad koos olid kõik. Ilm alguses oli pilvine, siis päike ja lõpuks, kui ma vabanesin ja tahtsin välja minna, sadas paduvihma. Tere tore. Töö oli veidi tüütu, kuna kõik pakkisid (kruiisi viimane päev) ja passisid kajutites ja meil oli palju tühja istumist. Samas saime koostööga kenasti hakkama ja meie töötamise aeg oli ka produktiivne. Üks tuba andis meile tippi nii palju, et kui ka ükski teine tuba ei oleks andnud, oleks ikka sama summa põhimõtteliselt koos mis eelmisel korral. Aga nad olid sigatoredad ka,  need vanaema ja vanaisa, kes meil sellest suurest perekonnast olid. Õhtu jooksul tuli neid ümbrikke ka mujalt, no ikka jumala tsill see elu.

Mul heameel, et see kruiis läbi saab. Päris mitu piinarikast kajutit oli ja crystal penthousest ei hakka üldse rääkima. Lisaks oli meil üks üksik naine, kes käis kogu aeg vannis. Kaks korda päevas. Ja iga kord hunnikuga vannisoola ka, mistõttu oli vann pärast üliõline. Kuna see jacuzzi (see vist nimetus mullivannile) pesu on minu teema, siis see ajas ikka ülinärvi lõpuks. On see üldse inimlik nii palju Jacuzzis käia?

Samas oli töö üsna lõbus, mul isegi veidi on kahju, et nüüd meid ära vahetatakse, meil just hakkas välja tulema ja õppisime üksteise stiili tundma. Kivanc, meie butler, kostitas meid värske apelsinimahla ja veega. See osa mulle meeldibki butlerite juures, et nad täiega hoiavad oma tüdrukuid. Enne see Jijo hoidis veel eriti.

Pärast tööd otsustasin, et mina nüüd lähen linna, muidu jääbki Veneetsias käimata. Laevalt maha saamine oli hull labürint, mõtlesin, et annaks jumal, et pärast tee üles ka leian. Jälgisin siis silte, kõndisin exiti poole ja jõudsin mingi laeva järjekorda. Ega ma aru ei saanud, kuhu või mis, aga tundus, et see paat mu linna viib. Hinnakiri oli ka üleval. Tahtsin isegi pileti osta, aga keegi ei müünud. Mõtlesin, et kui nii, siis nii, ei mingit piletit. Läksin peale ja nägin, et tegemist Celebrity (teine kruiisilaev meie kõrval) shuttlega. Davai, täna olen Celebrity pardal.

Paat sõitis 25 minutit, jõudis kesklinna või noh sellele põhiväljakule. Jalutasin ringi ja nautisin ja mõtlesin jälle, et no on ikka elu, kesköösel jalutan mööda Veneetsiat. Paradiis ju tegelikult. Mul oli ka kindel plaan pizzat saada (suveks vormi ikka), otsisin kohta, kus oleks palju inimesi ja hea menüü ja nii ma omale pizza skoorisingi. Ulme kui hea. Itaalia on ikka top3 riik maailmas, kus ma kunagi nälga ei jää. Võib-olla isegi top1, Ameerika tihedalt kannul.

Mis puudutab Veneetsiat, siis ma olin siin varem ka käinud, klassiekskursiooniga, aga siis ei meeldinud see mulle üldse. Täna mulle täitsa meeldis. Veidi ahistav on see, et ise kuskile minna ei saa, kogu aeg on vesi vastas, aga samas, eks igal linnal ole oma võlud ja valud. Mul heameel, et seekord lahkun siit rahulikuma südamega. Kusjuures, väljas oli 23 kraadi ja mul oli nii kampsik kui ka tagi seljas. Lolly ütles mulle enne minekut, et ma tagi kaasa võtaks ja jumal tänatud, et võtsin. Nii ära hellitatud nende soojade ilmadega. Õnneks kui mu mälu mind ei peta, kruiisime nüüd alla tagasi ja siis Hispaania poole, saab jälle sooja.

Pärast jälle 25 minutit sõitu laevale tagasi ning siis kibekähku magama, sest homme on 24-tunnine tööpäev. Hurraaa, let’s go, kolmas kruiis minu jaoks alaku.